Sotsiaaldemokraatlik Partei (Prantsusmaa)

Ajalugu

Prantsuse sotsialism kuni 1969. aastani

Pärast Pariisi kommuuni läbikukkumist (1871) sai Prantsuse sotsialism piltlikult öeldes pea maha. Selle juhid tapeti või saadeti eksiili. Prantsusmaa esimene sotsialistlik partei, Prantsusmaa sotsialistlike tööliste föderatsioon (Fédération des travailleurs socialistes de France ehk FTSF), asutati 1879. aastal.

1899. aastal tekitas Millerandi osalemine Pierre Waldeck-Rousseau kabinetis arutelu sotsialistide osalemise üle "kodanlikus valitsuses". Kolm aastat hiljem asutasid Jaurès, Allemane ja possibilistid Prantsuse Sotsialistliku Partei, Guesde ja Vaillant aga Prantsuse Sotsialistliku Partei. Siis, 1905. aastal, Globe'i kongressil, ühinesid need kaks rühma Tööliste Internatsionaali Prantsuse sektsiooniks (Section française de l'Internationale ouvrière ehk SFIO). Jaurès'ist sai partei juht.

Prantsuse sotsialistid olid tugevalt patsifistlikud, kuid pärast Jaurès' mõrva 1914. aastal ei suutnud nad vastu seista Esimese maailmasõja puhkemisele järgnenud militarismi lainele.

Sotsiaaldemokraatide seas tekkis tõsine lõhe seoses osalemisega sõjaaegses rahvusliku ühtsuse valitsuses. 1919. aastal said sõjavastased sotsialistid valimistel tugeva lüüasaamise. 1920. aastal Tours'i kongressil eraldus partei enamus ja vasakpoolne tiib ning moodustas Kommunistliku Internatsionaali Prantsuse sektsiooni (Section française de l'Internationale Communiste ehk SFIC). See partei liitus Lenini asutatud Kolmanda Internatsionaaliga. Parempoolne tiib, mida juhtis Léon Blum, säilitas "vana maja" ja jäi SFIOsse.

1934. aastal muutsid kommunistid oma liini ja kolm erakonda ühinesid Rahvarindeks, mis võitis 1936. aasta valimised ja tõi Blumi võimule Prantsusmaa esimese sotsialistliku peaministrina.

Pärast Prantsusmaa vabastamist 1944. aastal moodustas SFIO koalitsiooni võimsa kommunistliku partei (millest sai peamine vasakpoolne partei) ja kristlik-demokraatliku MRP-ga. See liit ei elanud külma sõda üle. Blum tegi ettepaneku kolmanda jõu loomiseks koos vasaktsentristide ja paremtsentristidega, gallialistide ja kommunistide vastu. Tema kandidaat SFIO juhiks, Daniel Mayer, sai aga Guy Mollet'lt lüüa.

Mollet'i toetas partei vasakpoolne tiib. Paradoksaalsel kombel rääkis ta marksistlikku keelt, seadmata kahtluse alla liitu kesk- ja paremtsentristidega. Ta oli 1956. aastal peaminister vähemusvalitsuse eesotsas. SFIO naasis 1959. aastal opositsiooni.

SFIO ei esitanud 1965. aasta valimistel kandidaati. Seetõttu toetas see François Mitterrand'i, endise neljanda vabariigi ministri, konservatiivse, seejärel vasakpoolse sõltumatu kandidaadi kandidatuuri. Ta oli resoluutselt gaullistide vastane. Ta saavutas auväärse tulemuse ja astus De Gaulle'i vastu ootamatus teises hääletusvoorus. Seega ilmus ta mittekommunistliku vasakpoolsuse liidrina.

Selleks, et eksisteerida vasakpoolsete juhtiva Kommunistliku Partei ja riigi juhtiva Gaullistliku Partei vahel, lõid SFIO, radikaalid ja vasakpoolsed vabariiklikud rühmitused Mitterrandi juhtimisel Demokraatliku ja Sotsialistliku Vasakpoolsete Föderatsiooni.

PS ja "Vasakpoolsete Liidu" asutamine (1969-1981)

1969. aastal asendas SFIO Sotsiaaldemokraatlik Partei (Parti socialiste ehk PS). Sellega ühinesid Pierre Mendès-France'i pooldavad klubid (Alain Savary juhitud vasakpoolsete klubide liit) ja vasakpoolsed vabariiklikud rühmitused (Jean Popereni sotsialistlike rühmituste ja klubide liit). Issy-les-Moulineaux' kongressil valiti Alain Savary oma eelkäija Guy Mollet' toetusel esimeseks sekretäriks. Ta pakkus välja "ideoloogilise dialoogi" kommunistidega.

Kaks aastat hiljem liitusid erakonnaga François Mitterrand'i pooldavad klubid (vabariiklike institutsioonide konvent). Mitterrand alistas Savary-Mollet duo, pakkudes välja valimisprogrammi koos kommunistidega.

Mitterrandi eesistumine ja võimu praktika (1981-1995)

1981. aastal võitis Mitterrand neoliberaalse Valéry Giscard d'Estaingi ja sai esimeseks sotsialistlikuks presidendiks, kes valiti Prantsusmaa presidendiks üldistel valimistel.

PS kaotas 1986. aastal enamuse Prantsuse Rahvusassamblees, mis sundis Mitterrand'i "koos elama" Jacques Chiraci konservatiivse valitsusega. Sellegipoolest valiti Mitterrand 1988. aastal uuesti presidendiks mõõduka programmiga "Ühinenud Prantsusmaa". Ta ei pakkunud välja ei riigistamisi ega erastamisi. Peaministriks valis ta kõige populaarsema ja mõõdukama sotsialistliku poliitiku Michel Rocardi. Tema kabinetti kuulus 4 paremtsentristlikku ministrit, kuid seda toetas 1988. aasta juunis valitud Rahvusassamblee vaid häälteenamus.

Teisel ametiajal keskendus Mitterrand välispoliitikale ja Euroopa ülesehitusele.

Jospin ja "pluralistlik vasakpoolsus" (1995-2002)

Opositsioonis moodustas PS koalitsiooni teiste vasakpoolsete jõududega: PCF, Rohelised, Vasakradikaalne partei ja MDC. See "pluralistlik vasakpoolsus" (Gauche plurielle) võitis 1997. aasta parlamendivalimised ja Jospinist sai kolmanda "koosluse" peaminister.

Tema poliitika oli üldjoontes progressiivne, kuid sotsialismiga, nagu seda traditsiooniliselt mõistetakse, oli tal vähe pistmist. Aubry seadused vähendasid tööaega 35 tunnini nädalas. Kehtestati üldine ravikindlustus. Siiski jätkati erastamispoliitikat.

21. aprillil 2002 langes Jospin presidendivalimiste esimeses voorus välja.

Pärast 2002. aasta šokki

2004. aasta piirkondlikel valimistel tegid sotsiaaldemokraadid suure tagasituleku. Koalitsioonis endise vasakpoolse pluralistliku erakonnaga saavutasid nad võimu 22st suurlinnapiirkonnast 20s (kõik peale Alsace'i ja Korsika) ja neljas ülemeremaakonnas. Tegelikult said nad kasu "sanktsioonihääletusest" parempoolsete vastu.

1. detsembril 2004 otsustas 59% Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmetest Euroopa põhiseaduse ettepaneku heaks kiita. Mitmed tuntud partei liikmed, sealhulgas Laurent Fabius ning vasakpoolsed Henri Emmanuelli ja Jean-Luc Mélenchon, palusid aga valijatel hääletada "ei" 29. mail 2005 toimunud Prantsusmaa referendumil Euroopa põhiseaduse üle, kus kavandatav põhiseadus lükati tagasi.

2007. aasta presidendivalimised

2007. aasta presidendivalimisteks ilmus palju potentsiaalseid kandidaate: François Hollande, Laurent Fabius (kes liitus erakonna vasakpoolse tiivaga), Dominique Strauss-Kahn (kes väitis, et esindab "sotsiaaldemokraatiat"), Jack Lang, Martine Aubry ja Ségolène Royal, kes oli küsitluste kohaselt favoriit.

16. novembril 2006 valisid Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmed Ségolène Royal'i oma kandidaadiks 60%-lise häälteenamusega. Tema vastaskandidaadid Strauss-Kahn ja Fabius said vastavalt 21% ja 19%.

Ségolène Royal sai Prantsusmaa presidendivalimiste esimeses voorus 25% häältest, kuid kaotas 6. mail 2007 Nicolas Sarkozyle.

Vasakult paremale: Dominique Strauss-Kahn, Bertrand Delanoë ja Ségolène Royal istuvad esimeses reas 6. veebruaril 2007 Prantsuse Sotsialistliku Partei koosolekul Pariisis Carpentier' saalis.

Juhtimine

Esimesed sekretärid alates 1969. aastast:

• Alain Savary (1969-1971)
• François Mitterrand (1971-1981)
• Lionel Jospin (1981-1988)
• Pierre Mauroy (1988-1992)
• Laurent Fabius (1992-1993)
• Michel Rocard (1993-1994)
• Henri Emmanuelli (1994-1995)
• Lionel Jospin (1995-1997)
• François Hollande (1997-2008)
• Martine Aubry (2008-2012)
• Harlem Désir (2012-...)

Seotud leheküljed

• Sotsialism