Parti Socialiste: Prantsuse sotsiaaldemokraatlik Partei ülevaade
Sotsiaaldemokraatlik Partei (Parti Socialiste, PS) on üks suurimaid ja ajalooliselt mõjukamaid erakondi Prantsusmaal. Tänapäevane Parti Socialiste tekkis pärast Traditsioonilise Tööliste Internatsionaali Prantsuse sektsiooni (SFIO) langust ja uuenes 1971. aasta Épinay kongressil François Mitterrandi juhtimisel; erakonna poliitiline suunitlus on sotsiaaldemokraatlik. PS on osa Euroopa sotsiaaldemokraatlikust liikumisest ja kuulub rahvusvahelistesse koostöövõrgustikesse, olles tuntud kui üks Prantsusmaa sotsiaaldemokraatlikest jõududest.
Ajaloolised võidud ja valitsusperioodid
Esimest korda pärislaialdaselt sai Partei võimu V ja Vabariigi ajal François Mitterrandi võiduga 1981. aasta presidendivalimistel. Mitterrandi valitsus algatas mitmeid suuri reforme, sh surmanuhtluse kaotamine 1981. aastal ja laialdasem sotsiaalpoliitika tugevdamine.
Erakonna positsioon rahvuslikus poliitikas on läbi aastakümnete kõikunud. Näiteks jäi erakonna kandidaat 2007. aasta presidendivalimistel, Ségolène Royal, alla Nicolas Sarkozyle umbes 53% ja 47% vastu. See oli üks suuremaid tagasilööke enne 2012. aasta pöördepunkti, mil presidendivalimised võitis Sotsiaaldemokraatliku Partei kandidaat François Hollande, kes juhtis riiki 2012–2017.
Poliitilised saavutused ja vastuolud
- 1980.–1990. aastate poliitilised reformid Mitterrandi ja hilisemate valitsuste ajal (nt riiklikud investeeringud, sotsiaalhoolekanne).
- 1997–2002. aasta valitsusperiood Lionel Jospini juhtimisel ja 35-tunnise töönädala kehtestamine (Aubry seadused) — oluline tööturu reform.
- 2000ndatel ja 2010ndatel juhtunud siseriiklikud debatid sotsiaalmajanduse, tööõiguse ja maksupoliitika üle, mis mõnikord jagasid erakonda ja õõnestasid toetust.
- 2013. aastal toimunud sotsiaalreformid, sealhulgas sama soo paaride abielu legaliseerimisega seotud poliitilised protsessid Hollande’i ametiajal, mis tekitasid tugevaid avalikke ja parteisiseseid arutelusid.
Tagasilöögid ja viimased aastad
2017. aasta presidendivalimistel langes erakonna toetus järsult: PS kandidaadi Benoît Hamoni tulemus oli kehv ning partei kaotas suure osa oma parlamendiseisust, osaliselt tänu Emmanuel Macroni erakonna tõusule. See tähendas pikaajalist mõju vähenemist rahvuslikul areenil.
2022. aastal kandideeris PS-i nime all Anne Hidalgo, kuid tema presidendikampaania tõi ootamatult väikese toetuse (alla 2%), mis süvendas erakonna kriisi. Samal aastal liitus osa vasakparteidest ühisliiduga NUPES (Uus Rahvusliku Ühenduse Vasak), mille eesmärk oli koondada valijad vasakpoolsema poliitika toetuseks; PS osales selles liidus mõnes piirkondlikus ja parlamendivalimustes tehtud kokkuleppes, kuid jäi endiselt nõrgemaks kui mitmel eelneval kümnendil.
Organisatsioon ja suund
PS on organiseeritud kohalikeks sektsioonideks, piirkondlikeks struktuurideks ja keskseks juhtkonnaks, mida juhivad esimees või esimene sekretär ning kindel juhtkond. Erakonnas on erinevaid sisepoliitilisi fraktsioone — alates traditsioonilisest sotsialistlikust tiivast kuni rohelise ja moderniseeriva tiivani. Noorteorganisatsioonid ja aktiivsed kohalikud rühmad mängivad olulist osa uute liikmete kaasamisel.
Peamised väljakutsed
- taastada usaldus pärast valimistel saadud kaotusi ja sisepoliitilisi pingeid;
- leida tasakaal traditsioonilise töösõbraliku programmi ja uute majandus- ning kliimapoliitikate vahel;
- koostöös teiste vasakpoolsete jõududega kujundada tõhus opositsiooni- või valitsusstrateegia;
- uuendada partei juhtimist ja sõnumit nooremate valijate kaasamiseks.
Euroopa ja rahvusvaheline tegevus
Prantsuse Sotsiaaldemokraatlik Partei on aktiivne Euroopa poliitikas, teeb tihedat koostööd teiste sotsiaaldemokraatlike parteidega ning kuulub eurosotsialistlikesse ja progressiivsetesse koalitsioonidesse. PS-i europarlamendi saadikud on traditsiooniliselt kuulunud Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide (S&D) fraktsiooni.
Kokkuvõttes on Parti Socialiste endiselt oluline osa Prantsusmaa poliitilisest maastikust, kuigi viimastel aastatel on ta pidanud toime tulema sisemiste kriiside, valimiskaotuste ja uute poliitiliste liikumistega. Erakonna tulevik sõltub suutlikkusest uuendada programmilisi prioriteete, taastada sidemed valijatega ning leida uus tasakaal traditsiooni ja uuenduse vahel.
Ajalugu
Prantsuse sotsialism kuni 1969. aastani
Pärast Pariisi kommuuni läbikukkumist (1871) sai Prantsuse sotsialism piltlikult öeldes pea maha. Selle juhid tapeti või saadeti eksiili. Prantsusmaa esimene sotsialistlik partei, Prantsusmaa sotsialistlike tööliste föderatsioon (Fédération des travailleurs socialistes de France ehk FTSF), asutati 1879. aastal.
1899. aastal tekitas Millerandi osalemine Pierre Waldeck-Rousseau kabinetis arutelu sotsialistide osalemise üle "kodanlikus valitsuses". Kolm aastat hiljem asutasid Jaurès, Allemane ja possibilistid Prantsuse Sotsialistliku Partei, Guesde ja Vaillant aga Prantsuse Sotsialistliku Partei. Siis, 1905. aastal, Globe'i kongressil, ühinesid need kaks rühma Tööliste Internatsionaali Prantsuse sektsiooniks (Section française de l'Internationale ouvrière ehk SFIO). Jaurès'ist sai partei juht.
Prantsuse sotsialistid olid tugevalt patsifistlikud, kuid pärast Jaurès' mõrva 1914. aastal ei suutnud nad vastu seista Esimese maailmasõja puhkemisele järgnenud militarismi lainele.
Sotsiaaldemokraatide seas tekkis tõsine lõhe seoses osalemisega sõjaaegses rahvusliku ühtsuse valitsuses. 1919. aastal said sõjavastased sotsialistid valimistel tugeva lüüasaamise. 1920. aastal Tours'i kongressil eraldus partei enamus ja vasakpoolne tiib ning moodustas Kommunistliku Internatsionaali Prantsuse sektsiooni (Section française de l'Internationale Communiste ehk SFIC). See partei liitus Lenini asutatud Kolmanda Internatsionaaliga. Parempoolne tiib, mida juhtis Léon Blum, säilitas "vana maja" ja jäi SFIOsse.
1934. aastal muutsid kommunistid oma liini ja kolm erakonda ühinesid Rahvarindeks, mis võitis 1936. aasta valimised ja tõi Blumi võimule Prantsusmaa esimese sotsialistliku peaministrina.
Pärast Prantsusmaa vabastamist 1944. aastal moodustas SFIO koalitsiooni võimsa kommunistliku partei (millest sai peamine vasakpoolne partei) ja kristlik-demokraatliku MRP-ga. See liit ei elanud külma sõda üle. Blum tegi ettepaneku kolmanda jõu loomiseks koos vasaktsentristide ja paremtsentristidega, gallialistide ja kommunistide vastu. Tema kandidaat SFIO juhiks, Daniel Mayer, sai aga Guy Mollet'lt lüüa.
Mollet'i toetas partei vasakpoolne tiib. Paradoksaalsel kombel rääkis ta marksistlikku keelt, seadmata kahtluse alla liitu kesk- ja paremtsentristidega. Ta oli 1956. aastal peaminister vähemusvalitsuse eesotsas. SFIO naasis 1959. aastal opositsiooni.
SFIO ei esitanud 1965. aasta valimistel kandidaati. Seetõttu toetas see François Mitterrand'i, endise neljanda vabariigi ministri, konservatiivse, seejärel vasakpoolse sõltumatu kandidaadi kandidatuuri. Ta oli resoluutselt gaullistide vastane. Ta saavutas auväärse tulemuse ja astus De Gaulle'i vastu ootamatus teises hääletusvoorus. Seega ilmus ta mittekommunistliku vasakpoolsuse liidrina.
Selleks, et eksisteerida vasakpoolsete juhtiva Kommunistliku Partei ja riigi juhtiva Gaullistliku Partei vahel, lõid SFIO, radikaalid ja vasakpoolsed vabariiklikud rühmitused Mitterrandi juhtimisel Demokraatliku ja Sotsialistliku Vasakpoolsete Föderatsiooni.
PS ja "Vasakpoolsete Liidu" asutamine (1969-1981)
1969. aastal asendas SFIO Sotsiaaldemokraatlik Partei (Parti socialiste ehk PS). Sellega ühinesid Pierre Mendès-France'i pooldavad klubid (Alain Savary juhitud vasakpoolsete klubide liit) ja vasakpoolsed vabariiklikud rühmitused (Jean Popereni sotsialistlike rühmituste ja klubide liit). Issy-les-Moulineaux' kongressil valiti Alain Savary oma eelkäija Guy Mollet' toetusel esimeseks sekretäriks. Ta pakkus välja "ideoloogilise dialoogi" kommunistidega.
Kaks aastat hiljem liitusid erakonnaga François Mitterrand'i pooldavad klubid (vabariiklike institutsioonide konvent). Mitterrand alistas Savary-Mollet duo, pakkudes välja valimisprogrammi koos kommunistidega.
Mitterrandi eesistumine ja võimu praktika (1981-1995)
1981. aastal võitis Mitterrand neoliberaalse Valéry Giscard d'Estaingi ja sai esimeseks sotsialistlikuks presidendiks, kes valiti Prantsusmaa presidendiks üldistel valimistel.
PS kaotas 1986. aastal enamuse Prantsuse Rahvusassamblees, mis sundis Mitterrand'i "koos elama" Jacques Chiraci konservatiivse valitsusega. Sellegipoolest valiti Mitterrand 1988. aastal uuesti presidendiks mõõduka programmiga "Ühinenud Prantsusmaa". Ta ei pakkunud välja ei riigistamisi ega erastamisi. Peaministriks valis ta kõige populaarsema ja mõõdukama sotsialistliku poliitiku Michel Rocardi. Tema kabinetti kuulus 4 paremtsentristlikku ministrit, kuid seda toetas 1988. aasta juunis valitud Rahvusassamblee vaid häälteenamus.
Teisel ametiajal keskendus Mitterrand välispoliitikale ja Euroopa ülesehitusele.
Jospin ja "pluralistlik vasakpoolsus" (1995-2002)
Opositsioonis moodustas PS koalitsiooni teiste vasakpoolsete jõududega: PCF, Rohelised, Vasakradikaalne partei ja MDC. See "pluralistlik vasakpoolsus" (Gauche plurielle) võitis 1997. aasta parlamendivalimised ja Jospinist sai kolmanda "koosluse" peaminister.
Tema poliitika oli üldjoontes progressiivne, kuid sotsialismiga, nagu seda traditsiooniliselt mõistetakse, oli tal vähe pistmist. Aubry seadused vähendasid tööaega 35 tunnini nädalas. Kehtestati üldine ravikindlustus. Siiski jätkati erastamispoliitikat.
21. aprillil 2002 langes Jospin presidendivalimiste esimeses voorus välja.
Pärast 2002. aasta šokki
2004. aasta piirkondlikel valimistel tegid sotsiaaldemokraadid suure tagasituleku. Koalitsioonis endise vasakpoolse pluralistliku erakonnaga saavutasid nad võimu 22st suurlinnapiirkonnast 20s (kõik peale Alsace'i ja Korsika) ja neljas ülemeremaakonnas. Tegelikult said nad kasu "sanktsioonihääletusest" parempoolsete vastu.
1. detsembril 2004 otsustas 59% Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmetest Euroopa põhiseaduse ettepaneku heaks kiita. Mitmed tuntud partei liikmed, sealhulgas Laurent Fabius ning vasakpoolsed Henri Emmanuelli ja Jean-Luc Mélenchon, palusid aga valijatel hääletada "ei" 29. mail 2005 toimunud Prantsusmaa referendumil Euroopa põhiseaduse üle, kus kavandatav põhiseadus lükati tagasi.
2007. aasta presidendivalimised
2007. aasta presidendivalimisteks ilmus palju potentsiaalseid kandidaate: François Hollande, Laurent Fabius (kes liitus erakonna vasakpoolse tiivaga), Dominique Strauss-Kahn (kes väitis, et esindab "sotsiaaldemokraatiat"), Jack Lang, Martine Aubry ja Ségolène Royal, kes oli küsitluste kohaselt favoriit.
16. novembril 2006 valisid Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmed Ségolène Royal'i oma kandidaadiks 60%-lise häälteenamusega. Tema vastaskandidaadid Strauss-Kahn ja Fabius said vastavalt 21% ja 19%.
Ségolène Royal sai Prantsusmaa presidendivalimiste esimeses voorus 25% häältest, kuid kaotas 6. mail 2007 Nicolas Sarkozyle.
Vasakult paremale: Dominique Strauss-Kahn, Bertrand Delanoë ja Ségolène Royal istuvad esimeses reas 6. veebruaril 2007 Prantsuse Sotsialistliku Partei koosolekul Pariisis Carpentier' saalis.
Juhtimine
Esimesed sekretärid alates 1969. aastast:
- Alain Savary (1969-1971)
- François Mitterrand (1971-1981)
- Lionel Jospin (1981-1988)
- Pierre Mauroy (1988-1992)
- Laurent Fabius (1992-1993)
- Michel Rocard (1993-1994)
- Henri Emmanuelli (1994-1995)
- Lionel Jospin (1995-1997)
- François Hollande (1997-2008)
- Martine Aubry (2008-2012)
- Harlem Désir (2012-...)
Seotud leheküljed
