Swatantra Partei oli India klassikaline liberaalne poliitiline partei, mis tegutses aastatel 1959–1974. Parteid asutas C. Rajagopalachari (tuntud kui Rajaji) vastureaktsioonina Jawaharlal Nehru juhitud India Rahvuskongressi järjest suuremale suunale sotsialistliku riigiplaanimise ja tugeva valitsuse kasuks. Swatantra pooldas turumajandust, eraomandit, piiratud valitsust ja üksikisiku vabadusi ning seadis kahtluse alla riikliku planeerimise ja laiaulatuslike riiklike ettevõtete esiletoomise. Parteil oli esindus nii kaupmeeste ja töösturite seas kui ka traditsioonilisemates jõukates klassides — näiteks zamindarite (mõisnike) ja paljude endiste vürstiriikide tugigruppide hulgas. Erinevalt hindu-natsionalistlikust Bharatiya Jana Sanghist ei olnud Swatantra liikmeskond piiratud usutunnistuse alusel.

1960. aastal koostasid Rajagopalachari ja tema lähedased poliitilised kaaslased 21-punktilise manifesti, milles põhjendati partei loomist ning kirjeldati Swatantra põhimõtteid ja poliitilisi eesmärke. Parteile oli iseloomulik kriitika suurte riiklike programmide ja kõrgete maksutõusude suhtes ning rõhuasetus eraettevõtlusele, tööstuse vabadusele ja põllumajanduse ergutamisele.

Peamised poliitilised positsioonid ja nõudmised:

  • vaba- ja konkurentsipõhine majandus ning piiratud riiklik sekkumine;
  • õigus omandile ja eraettevõtluse kaitsele;
  • madalam maksukoormus ja vähem bürokraatiat;
  • dezentraliseeritud võim, suurem autonoomia osariikidele;
  • kaitse üksikisiku vabaduste ja õigusriigi põhimõtete eest.

Valimistulemustelt oli Swatantra algusaastatel märkimisväärne: 1962. aasta üldvalimistel, mis olid esimesed pärast partei moodustamist, sai Swatantra umbes 6,8% häältest ja 18 kohta Lok Sabhas (1962–67). 1967. aasta valimistel, kui Kongressi positsioon nõrgenes mitmetes osariikides, suurendas Swatantra oma toetust — partei võitis ligikaudu 8,7% häältest ja sai 44 kohta ning kujunes üheks suuremaks opositsiooniliseks jõuks, eriti osariikides nagu Bihar, Rajasthan, Gujarat ja Orissa. 1967. aasta tulemusi soodustas Kongressi sisemine lagunemine, regionaalsete liitude teke ning laiem vastuseis centreerunud majandus- ja sotsiaalpoliitikale.

1971. aastal osales Swatantra koos teiste kongressivastaste jõududega nii-öelda „suures alliansis“ (grand alliance), mille eesmärk oli takistada peaminister Indira Gandhi uuesti võidule pääsemist. Allianss ebaõnnestus: Swatantra sai 1971. aasta üldvalimistel vaid umbes 3% häältest ja kaheksa kohta. Tugeva populistliku poliitika, agressiivse sotsiaalmajandusliku retoorika («Garibi Hatao» — vaesuse kõrvaldamine) ja sõjalis-patriotiliste kampaaniate taustal (1971. aasta India–Pakistan konflikt) kasvatas Indira Gandhi populaarsust ning vähendas liberaalse ja pro-turgliku Swatantra atraktiivsust laiemas elanikkonnas.

Parteile sai saatuslikuks ka rida sisemisi ja väliseid tegureid: asutaja ja juht C. Rajagopalachari suri 1972. aastal ning ilma tema ühendava autoriteedita hakkas partei kiiresti killustuma. Kaotasid toetuse traditsioonilised eliitgrupid, osariiklikud liidud nõrgenesid ja poliitiline maastik nihkus Indira Gandhi juhtimisel. 1974. aastaks liitus Swatantra Charan Singhi juhitud Bharatiya Kranti Daliga ning osa partei organisatsioonist sulandati laiematesse kongressivastastesse koalitsioonidesse (hiljem osaliselt ka Janata liikumistesse).

Swatantra partei ametlikult kadus peavoolupoliitikast, kuid selle mõju India mõtlemisele ei olnud täielikult kadunud: partei esindas ja populariseeris klassikalise liberalismi ideid India poliitilises diskursuses ning jättis jälje debatile eraettevõtluse, riigi rolli ja üksikisiku vabaduste üle. Paljud teemad, mille eest Swatantra aastaid rääkis — turureformid, ettevõtluse vabadus ja dezentraliseerimine — tulid uuesti päevakorda India hilisemas majandusreformide perioodis 1990ndatel ja mõjutasid osaliselt ka hilisemaid poliitilisi liikumisi ja koalitsioone.