Indira Gandhi (19. november 1917 – 31. oktoober 1984) oli India tuntud poliitik ja riigi esimene naispeaminister. Ta oli Jawaharlal Nehru tütar ning kuulus üheks mõjukaimaks isikuks 20. sajandi India poliitikas. Tema perekond oli poliitiliselt aktiivne: ta abiellus Feroze Gandhiga, kes ei olnud suguluses kodanikuõiguste juhi Mahatma Gandhiga. Nende pojad olid Sanjay ja Rajiv Gandhi, kellest viimane sai samuti hiljem India peaministriks.

Varajane elu ja haridus

Indira Priyadarshini Nehru sündis 1917. aastal Allahabadis Nehru perekonnas. Tema ema oli Kamala Nehru. Noorelt sai ta kokkupuudet India vabadusvõitluse juhtide ja intellektuaalidega, mis mõjutas tema poliitilist maailmavaadet. Ta õppis Indias ja osales ka õpingutes väljaspool riiki; ta on õppinud Shantiniketanis ja viibinud ning õppinud ka Oxfordi ülikoolis. Tema varajane haridus ja perekondlik taust aitasid tal omandada nii poliitilise kui ka administratiivse kogemuse.

Poliitiline tõus ja esimene ametiaeg (1966–1977)

Indira Gandhi liitus 1938. aastal India Rahvuskongressi parteiga ja tõusis järk-järgult partei ning valitsuse juhtpositsioonidele. Pärast Lal Bahadur Shastri surma 1966. aastal valiti ta peaministriks; ta juhtis riiki esmalt üleminekuperioodil ning seejärel võitis ka 1967. aasta valimised, millest sai osa tema püsivast poliitilisest legitiimsusest. Ta oli üks esimestest naistest maailmas, kes valiti demokraatlikult riiki juhtima.

Tema valitsuse ajal rakendati mitmeid olulisi majandus- ja sotsiaalpoliitikaid, sealhulgas:

  • pankade rahvusistamine (1969) — eesmärk laiendada krediidivõimalusi maapiirkondades ja tugevdada riiklikku kontrolli finantssüsteemi üle;
  • maareformid ja jõupingutused vaesuse vähendamiseks — seadusandlus ja programme, mis püüdsid ümberjaotada maaomandit ja toetada vaesemaid ühiskonnakihte;
  • Green Revolution — põllumajanduse moderniseerimine ja saagikuse kasv, mis aitas tagada toiduohutuse mitmetes piirkondades;
  • välispoliitika — 1971. aasta sõja käigus India rolli kasv, mis aitas kaasa Bangladesh’i tekkele (endine Ida-Pakistan) ja tugevdas India piirkondlikku positsiooni.

Eriarengud, Emergency ja tagasilöök (1975–1977)

Indira Gandhi juhtimisperioodi varjus tekkisid kriisid, mis viisid 25. juunil 1975 kuulutatud hädaolukorrani (Emergency). Selle ajal suspendeeriti teatud kodanikuõigusi, kehtestati tsensuur ja arestiti paljusid opositsiooniliidreid. Emergency aja meetmeid on laialdaselt kritiseeritud kui autoritaarseid, eriti seoses jõustatud steriliseerimise kampaaniatega ja vabade meediavõimaluste piiramisega — kampaaniates mängis olulist rolli ka tema poeg Sanjay Gandhi.

1977. aastal, pärast Emergency lõppu, kaotas Indira Gandhi valimised ja tema partei asendas Janata koalitsioon. See ajaperiood andis tugeva vastulöögi tema juhtimisstiilile, kuid polnud tema poliitilist karjääri lõpp.

Tagasitulek ja teine ametiaeg (1980–1984)

Indira Gandhi naasis võimu 1980. aastal, kui ta jälle peaministriks valiti. Teisel ametiajal keskendus ta taas majanduse ja julgeoleku küsimustele, kuid selle perioodi lõpp oli väga traagiline. 1984. aastal süvenes konflikt põhja-India Punjabis, kus tekkisid relvastatud liikumised, nõudes autonoomiat või iseseisvust. Juunis 1984 viis valitsus läbi Operation Blue Star – sõjalise operatsiooni Amritsari kuldsele templikompleksile (Golden Temple), kus relvastatud varjupaik paiknes. Operatsioon tekitas tugevat rahulolematust ja sügavaid pingeid Sikh-kogukonna seas.

Indira Gandhi mõrvati 31. oktoobril 1984 oma kahe Sikh-kehavärbajate poolt, mis vallandas pärast seda ulatuslikud vägivaldsed mässud ja massirahutused, kus hukkus ja kannatas suur hulk Sikhidest tsiviilisikuid. Tema mõrv ja sellele järgnenud sündmused jätsid India poliitikasse ja ühiskonda sügava ning vastuolulise pärandi.

Pärand ja hinnang

Indira Gandhi on ajalooks jäänud kui tugeva võimu ja otsustusvõimega poliitik, kelle juhtimine tõi kaasa nii märkimisväärseid saavutusi (nt rohepööre põllumajanduses, panga- ja sotsiaalpoliitika reformid, tugevam positsioon rahvusvahelisel areenil) kui ka tõsiseid kriitikaid ja vastuolusid (hädaolukord, inimõiguste rikkumised, autoritaarse juhtimisstiili süüdistused). Tema perekond – Nepali-Nehru–Gandhi dünastia – jätkas suurt mõju India poliitikas ka pärast tema surma, eelkõige läbi tema poja Rajiv Gandhi.

Indira Gandhi elu ja karjäär on uuritud ja hinnatud väga erinevalt: ta on saanud nii tunnustust riikliku ühtsuse ja arengu edendamise eest kui ka teravat kriitikat oma meetodite ja poliitiliste otsuste pärast. Tema mõju India 20. sajandi ajaloole on aga vaieldamatu.