David Ricardo
David Ricardo (18. aprill 1772 - 11. september 1823) oli Briti poliitiline majandusteadlane. Ta oli koos Thomas Malthuse, Adam Smithi ja John Stuart Milliga üks klassikalise majandusteaduse peamistest mõtlejatest. Tänapäeval tuntakse teda peamiselt tema suhtelise eelise teooria tõttu. Selle teooria kohaselt peaks riik koondama oma ressursid ainult nendesse tööstusharudesse, kus ta on rahvusvaheliselt kõige konkurentsivõimelisem, ja kauplema teiste riikidega, et saada tooteid, mida ei toodeta riigisiseselt. Ricardo propageeris ideed riikide äärmuslikust tööstusharude spetsialiseerumisest, mis ulatub kuni rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste ja muidu kasumlike tööstusharude likvideerimiseni. Selles mõtteviisis eeldas Ricardo riikliku tööstuspoliitika olemasolu, mille eesmärk on edendada mõningaid tööstusharusid teiste kahjuks. Ricardo jaoks oli mingisugune keskne majandusplaneerimine iseenesestmõistetav.
Ricardiuse suhtelise eelise mudelit on vaidlustanud muu hulgas Joan Robinson ja Piero Sraffa. Sellegipoolest on see endiselt rahvusvahelise vabakaubanduse kui majandusliku heaolu suurendamise vahendi argumentide nurgakivi. Suhtelise eelise teooria oli eelkäija globaliseerumise suunas liikumisele suurema rahvusvahelise kaubanduse kaudu, mis on praegu OECD ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni poolt edendatava majanduspoliitika juhtmotiiv.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli David Ricardo?
V: David Ricardo oli Briti poliitökonomist, keda peetakse koos Thomas Malthuse, Adam Smithi ja John Stuart Milliga üheks peamiseks klassikalise majandusteaduse mõtlejaks.
K: Mis on suhtelise eelise teooria?
V: Suhtelise eelise teooria kohaselt peaks riik koondama oma ressursid ainult nendesse tööstusharudesse, kus ta on rahvusvaheliselt kõige konkurentsivõimelisem, ja kauplema teiste riikidega, et saada tooteid, mida ei toodeta riigisiseselt.
K: Mida Ricardo edendas?
V: Ricardo propageeris ideed, et riigid peaksid äärmuslikult spetsialiseeruma tööstusharudele, kuni rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste ja muidu kasumlike tööstusharude likvideerimiseni. Samuti eeldas ta riikliku tööstuspoliitika olemasolu, mille eesmärk on edendada mõningaid tööstusharusid teiste kahjuks.
K: Kes vaidlustas Ricardianuse mudeli?
V: Ricardi mudelit on vaidlustanud muu hulgas Joan Robinson ja Piero Sraffa.
K: Kuidas on see teooria tänapäeval endiselt aktuaalne?
V: Teooria on tänapäevalgi asjakohane, sest see on nurgakiviks argumentidele, mis toetavad rahvusvahelist vabakaubandust kui majandusliku heaolu suurendamise vahendit. Seda kasutatakse ka majanduspoliitika suunisena, mida praegu edendavad sellised organisatsioonid nagu OECD ja WTO.
K: Millised on selle mõtteviisi mõjud?
V: Mõned sellest mõtteviisist tulenevad tagajärjed hõlmavad suurenenud rahvusvahelist kaubandust, mis viib globaliseerumiseni, rõhuasetust riikide äärmuslikule tööstusspetsialiseerumisele ja eeldust, et on olemas mingi keskmajanduse planeerimise vorm, et soodustada teatud tööstusharusid teiste ees.
