David Ricardo: klassikaline majandusteadlane ja suhtelise eelise teooria

David Ricardo ja tema suhtelise eelise teooria: klassikalise majandusteaduse mõju vabakaubandusele, spetsialiseerumisele ja globaliseerumisele — loe põhjalikku analüüsi.

David Ricardo (18. aprill 1772 - 11. september 1823) oli Briti poliitiline majandusteadlane. Ta oli koos Thomas Malthuse, Adam Smithi ja John Stuart Milliga üks klassikalise majandusteaduse peamistest mõtlejatest. Tänapäeval tuntakse teda peamiselt tema suhtelise eelise teooria tõttu. Selle teooria kohaselt peaks riik koondama oma ressursid ainult nendesse tööstusharudesse, kus ta on rahvusvaheliselt kõige konkurentsivõimelisem, ja kauplema teiste riikidega, et saada tooteid, mida ei toodeta riigisiseselt. Ricardo propageeris ideed riikide äärmuslikust tööstusharude spetsialiseerumisest, mis ulatub kuni rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste ja muidu kasumlike tööstusharude likvideerimiseni. Selles mõtteviisis eeldas Ricardo riikliku tööstuspoliitika olemasolu, mille eesmärk on edendada mõningaid tööstusharusid teiste kahjuks. Ricardo jaoks oli mingisugune keskne majandusplaneerimine iseenesestmõistetav.

Elulugu ja tähtsaimad teosed

Ricardo sündis juudi päritolu perekonnas Lõuna-Londonis, alustas karjääri maakleri ja pankuridena ning jõudis varakult rahandus- ja poliitilisse ellu. Ta sai tuntuks kui rikkuse teenija ja hiljem ka parlamendiliige. Tema peamine ametlik töö on On the Principles of Political Economy and Taxation (1817), kus ta tõi kokku oma teooriad väärtusest, tulude jaotumisest ning rahvusvahelisest kaubandusest. Ricardo oli aktiivne ka poliitikas, võitles eranditult tollimaksude ja Corn Laws vastu ning toetas vabakaubandust.

Peamised ideed

• Suhteline eelis (comparative advantage): Ricardo näitas, et kaks riiki võivad kasu saada kaubandusest isegi siis, kui üks riik on mõlemas tootmisharus absoluutselt tõhusam. Oluline on mitte absoluutne, vaid suhteline tootmise efektiivsus. Üks lihtne näide: kui riik A vajab ühe kanga tootmiseks vähem tööaega kui riik B ja ka ühe veini tootmiseks vähem aega, võib ikkagi olla kasulik, et A spetsialiseerub sellele, mida ta suudab suhteliselt kõige odavamalt toota, ning B teisele kaubale.
• Lihtsustatud näide: Kujuta ette, et:
  • Riik A vajab kanga tootmiseks 5 tundi ja veini tootmiseks 10 tundi.
  • Riik B vajab kanga tootmiseks 20 tundi ja veini tootmiseks 30 tundi.
  Kuigi A on mõlemas parem (absoluutne eelis), on A suhteline eelis kangatootmises (suhteline kulu 1 kang = 0,5 veini võrreldes B-ga 1 kang = 1,5 veini). Seetõttu on mõistlik, et A toodab kangast ja B veini, ning vahetusega saavad mõlemad rohkem mõlemat kaupa.
• Tulujaotus: Ricardo käsitles majandust kui jaotustelanõust: tulu jaguneb palkadeks, kasumiks ja rendiks. Tema järgi sõltub rent maa viljakusest ja piirangutest (diminishing returns) ning kasumid ja palgad sõltuvad tootlikkusest ja kapitali kättesaadavusest.
• Mullu rent ja vähenev tootlikkus: Ricardo töötas välja ideed, et niipea kui maad võetakse laiemalt kasutusse, tekib järjest vähem viljakaid maid ja seetõttu tõuseb hind (rent) kõige viljakamatel aladel, samal ajal kui tootjate kasumid võivad väheneda.
• Vabakaubanduse pooldaja: Ricardo oli tugevalt veendunud, et vabakaubandus tõstab üldist majanduslikku heaolu, sest võimaldab riikidel spetsialiseeruda oma suhtelise eeliseni ja vahetada ülejäägid teistega.

Kriitika ja piirangud

Ricardo mudelil on mitu eeldust, mida hilisemad majandusteadlased on kritiseerinud:

• mudel eeldab lihtsustatud tootmistingimusi (näiteks täistööhõive, konstantne tootlikkus);
• see ei arvesta transport- ja kaubanduskulusid, tariife, mittetraditavate kaupade ega skaalamõjude mõju;
• suhtelise eelise keskne nõue on, et samuti ei käsitleta selle otsese mõju sissetulekute jaotumisele — kuigi kogu ühiskond võib kokkuvõttes võita, võivad mõned rühmad kaotada;
• Joan Robinson ja Piero Sraffa on tõstnud esile mudeli piiratuse seoses tootmistegurite ja hinnastamise keerukusega ning kriitikaga klassikalise väärtusteooria suhtes.

Pärand ja tänapäevane tähendus

Ricardo ideed on jätkuvalt majanduspoliitika alusmaterjal: suhteline eelis on teoreetiline selgroog vabakaubanduse argumentidele, mida edendavad organisatsioonid nagu OECD ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni. Samas on kaasaegsed majandusteadlased rikastanud ja kohandanud ricardolikke mõtteid, võttes arvesse tehnoloogia muutust, kapitali liikumist, tarnekulusid ja sotsiaalset õigluse küsimusi.

Ricardo mõju ulatub ka teooriatest praktilise poliitikani: tema kirjutised aitasid kujundada 19. sajandi Briti tollipoliitikat ja olid osa laiemast arutelust tööstusliku spetsialiseerumise, majanduskasvu ja sissetulekute jaotumise üle. Tänapäeval kasutatakse tema idee tuuma nii vaba kaubanduse pooldajatena kui ka kriitikatena, mis rõhutavad vajadust leevendada ümberjaotuse ja lühiajaliste kohalikku mõju tagajärgi.

Kokkuvõte

David Ricardo oli klassikaline majandusteadlane, kelle tähtsaim panus on suhtelise eelise teooria ja analüüs tootmise ning tulujaotuse mehhanismidest. Kuigi tema lihtsustused on ajapikku saanud kriitikat, jääb tema töö aluseks aruteludele vabakaubanduse, spetsialiseerumise ja majanduspoliitika kohta ning tal on püsiv mõju nii akadeemilisele majandusteadusele kui ka praktilisele poliitikakujundamisele.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli David Ricardo?

K: Mis on suhtelise eelise teooria?

K: Mida Ricardo edendas?

K: Kes vaidlustas Ricardianuse mudeli?

K: Kuidas on see teooria tänapäeval endiselt aktuaalne?

K: Millised on selle mõtteviisi mõjud?

Otsing