Keynesi majandusteooria: keynesianism — põhimõtted ja ajalugu

Keynesi majandusteooria ja keynesianism: põhimõtted, nõudluspoliitika, ajalugu ja kriitika — praktiline ülevaade mõju ja vastuargumentidega.

Keynesi majandusteooria (ka keynesianism) kirjeldab John Maynard Keynesi majandusteooriaid. Keynes oli 20. sajandi üks mõjukamaid majandusteadlasi; tema peamine teos on The General Theory of Employment, Interest and Money (Tööhõive, intressi ja raha üldine teooria), mis ilmus 1936. aastal ja mille ideed muutusid tähtsaks vastusena 1930. aastate suurtööstuslikule majanduslangusele (Suur depressioon).

Põhimõtted

Keynesi keskne mõte on see, et majanduse tervis sõltub kokkuvõtlikust nõudlusest — inimeste ja ettevõtete soovist osta kaupu ja teenuseid. Kui nõudlus jääb madalaks, ei suuda majandus automaatselt ise end kiirelt parandada ja tekib püsiv töötus. Peamised punktid:

• Agregaadne nõudlus: kokkuvõte tarbimisest, investeeringutest, valitsuse kulutustest ja ekspordist miinus import. Majanduskasv ja tööhõive sõltuvad sellest.
• Valitsuse roll: kui erasektor ei loo piisavalt tööd, peaks valitsus suurendama kulutusi või vähendama makse, et suurendada nõudlust ja töökohti (fiskaalpoliitika).
• Raha ja intress: Keynes arendas mõisteid nagu likviidsuse eelistus (inimeste eelistus hoida raha vs investeerida) ja rõhutas, et intressimäärad mõjutavad investeerimisotsuseid.
• Mitmekordistus: valitsuse kulutused võivad majanduses tekitada suurema kogutulu suurenemise (kuulsa "kordaja" ehk multiplier-efekti kaudu).
• Ebastabiilsus ja ebapiisav nõudlus: kapitalism võib toimida halvasti lühiajaliselt — töötus võib püsida, ka kuigi ressursse on saadaval.

Poliitikasoovitused

Keynesi järgi on kaks peamist viisi majanduse ergutamiseks:

• Fiskaalpoliitika: valitsuse kulutuste suurendamine (näiteks avalikud tööd, infrastruktuuriprojektid) või maksude alandamine, et tõsta tarbimist ja investeeringuid.
• Monetaarpoliitika: intressimäärade alandamine, et soodustada laenamist ja investeeringuid. Keynes tõi esile ka olukorrad, kus intressid on madalad, aga inimesed kardavad investeerida — nn likviidsuslõks.

Praktilised abinõud võivad olla näiteks tööprojektid (teede ehitus, ühiskondlikud teenused), töötushüvitised, maksusoodustused või otsesed toetused kodumajapidamistele — kõik selleks, et suurendada inimeste ostuvõimet ja töövõimalusi.

Ajalooline ülevaade

Keynesi ideed said tuntuks 1930. aastatel ja mõjutasid tugevalt poliitikat pärast Teist maailmasõda. Paljud lääneriigid rakendasid aktiivset fiskaalpoliitikat ja sotsiaalsete programmide laiendamist — seda perioodi nimetatakse tihti keynesianliku konsensuse ajastuks.

1970ndatel muutus keynesianism vähem populaarseks, kui tekkis samaaegne kõrge inflatsioon ja kõrge tööpuudus (stagflatsioon). Paljud tõlgendasid ekslikult või liialdatult Keynesi teesid, uskudes, et tema poliitikad ei suuda stagflatsiooni seletada. Sellele järgnes monetaalsete ideede ja turupõhiste reformide tõus.

2007–2009 globaalse majanduslanguse ajal sai keynesiaanlik lähenemine taas populaarseks. Valitsused üle maailma, sealhulgas Barack Obama administratsioon, rakendasid stimuleerivaid pakette, et suurendada avalikke kulutusi ja vältida suuremat majanduslangust ning töökohtade kadu. Kritiseerijad (näiteks konservatiivid, libertaarid ja Austria koolkonna toetajad) väitsid, et sellised paketid tekitavad moraalset ohtu ja võivad eelistada suuri panku ning eraldada ressursse tööstusest — nn "moraalne risk" ja "crowding out" (avaliku sektori laenud tõmbavad eraressursid ära).

Kriitika ja piirangud

• Inflatsioonirisksus: pikaajaline ja suures mahus valitsuse kulutuste suurendamine võib põletada majanduseks ülekütte ja põhjustada inflatsiooni.
• Riigivõlg ja finantskallidus: laenamine lühiajaliseks stimuleerimiseks võib suurendada võlakoormust ning tekitada küsimusi kestlikkuse kohta.
• Crowding out: mõned ökonomistid rõhutavad, et valitsuse laenud ja kulutused võivad tõsta intresse ja vähendada erasektori investeeringuid.
• Moraalne risk: finantsasutuste päästmine võib anda neile stiimuli edaspidi riskantsemalt käituda.
• Tõlgenduse ja rakenduse erinevused: Keynesi algseid ideid on edasiarendatud (nt uuskeynesianism), mistõttu on olemas erinevaid lähenemisi ja poliitilisi soovitusi.

Tänapäev ja edasiarendused

Keynesi ideed ei ole staatilised — 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses tekkisid uued suunad, mis püüdsid Keynesi mõtteid siduda mikroökonoomika ja ootuste teooriaga. Uuskeynesianism näiteks seletab, miks hinnad ja palgad võivad olla jäigad lühiajaliselt, mis õigustab valitsuse ja keskpanga sekkumist majanduse stabiliseerimiseks.

Samuti jätkub debat selle üle, milline on parim kombinatsioon fiskaal- ja monetaarpoliitikast ning kuidas vältida pikas perspektiivis probleemseks muutuvat kõrget võlataset. Nagu Keynes ise ütles inglise keeles: "In the long run we are all dead." (Eesti keeles: "Pikas perspektiivis oleme kõik surnud.") — see rõhutab tema rõhku lühiajalisele majandusliku stabiilsuse saavutamisele.

Keynesi majandusteooria on tänini oluline osa majanduspoliitika aruteludest. See annab raamistikku, mille abil mõelda, kuidas vähendada töötust ja leevendada majanduse langusperioode, samas tunnistades, et igal poliitikal on ka oma piirid ja riskid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Keynesi majandus?

Küsimus: Mida ütles Keynes kapitalismi kohta?

K: Mida arvavad konservatiivid, libertaarid ja Austria majandusteadlased Keynesi majandusest?

K: Miks oli keynesi majandusteadus 1970. aastate lõpus vähem populaarne?

Küsimus: Millal muutus keynesi majandusteooria taas populaarsemaks?

K: Kuidas premeerib stimuleerimispakett konservatiivide ja libertaarlaste arvates halba käitumist?

Otsing