Frederick II of Prussia

Kroonprints

1732. aastal püüdis kuninganna Sophia Dorothea korraldada Friedrichi ja tema õe Wilhelmina kaksikabielu Amelia ja Friedrichiga, kes olid tema venna, Suurbritannia kuninga George II lapsed. Kartes Preisi ja Suurbritannia vahelist liitu, altkäemaksis Austria suursaadik Berliinis feldmarssal von Seckendorff Preisi sõjaministri feldmarssal von Grumbkowi ja Preisi suursaadik Benjamin Reichenbachi Londonis. Nad paar laimasid diskreetselt Briti ja Preisi õukonda kahe kuninga silmis. Abieluideest vihastunud Frederick William esitas brittidele võimatuid nõudmisi, näiteks et Preisimaa omandaks Jülichi ja Bergi, mis viis abieluettepaneku nurjumiseni.

Pärast von Katteli surma anti Friedrichile kuninglik armuandmine ja ta vabastati 18. novembril oma kambrist, kuid talle ei antud tagasi tema sõjaväelist auastet. Berliinisse tagasipöördumise asemel oli ta aga sunnitud jääma Küstrinisse ja alustas 20. novembril sõja- ja mõisadepartemangu jaoks riigikorralduse ja -juhtimise õppimist. Pinged leevenesid veidi, kui Friedrich Wilhelm külastas Küstrinit aasta hiljem, ja Friedrich sai 20. novembril 1731. aastal külastada Berliini oma õe Wilhelmina ja Bayreuthi markkrahvi Friedrichi abielu puhul. Kroonprints naasis Berliini, kui ta lõpuks 26. veebruaril 1732 Küstrinist vabastati.

Frederick William kaalus abiellumist Mecklenburg-Schwerini Elisabethiga, Venemaa keisrinna Anna vennatütrega, kuid Savoia prints Eugen oli sellele plaanile vastu. Friedrich ise tegi ettepaneku abielluda Austria Maria Teresaga, kui ta loobub troonipärimisest. Selle asemel veenis Eugene Seckendorffi kaudu Friedrich Vilistit, et kroonprints abielluks Braunschweigi-Beverni Elisabeth Christine'iga, kes oli Austria Habsburgide protestantlik sugulane. Kuigi Friedrich kirjutas oma õele, et "meie vahel ei saa olla ei armastust ega sõprust", ja ta kaalus enesetappu, läks ta 12. juunil 1733 pulmaga kaasa. Tal oli oma pruudiga vähe ühist ja ta pahandas poliitilist abielu kui näidet Austria sekkumisest, mis oli Preisimaad alates 1701. aastast vaevanud. Kui Friedrich 1740. aastal trooni kindlustas, ei lubanud ta Elisabethil külastada oma õukonda Potsdamis ning andis talle hoopis Schönhauseni lossi ja korterid Berliini Stadtschlossis. Friedrich andis troonipärija tiitli "Preisimaa prints" oma vennale August Wilhelmile; sellest hoolimata jäi tema naine talle truuks.

Friedrichile anti tagasi Preisi armee rügemendi von der Goltzi kolonel, mis asus Naueni ja Neuruppini lähedal. Kui Preisimaa andis Poola pärilussõja ajal vägesid Austria abistamiseks, õppis Frederick Reini-äärse Prantsusmaa-vastase kampaania ajal Savoia prints Eugeniuse alluvuses. Frederick William, keda nõrgestas kampaania tagajärjel tekkinud podagra, andis Frederickile Rheinsbergis, Neuruppinist põhja pool asuvas Rheinsbergis asuva Schloss Rheinsbergi. Rheinsbergis koondas Frederick väikese hulga muusikuid, näitlejaid ja teisi kunstnikke. Ta veetis oma aega lugedes, draamalavastusi vaadates, muusikat tehes ja kuulates ning pidas seda aega üheks oma elu õnnelikumaks. Friedrich moodustas "Bayardi ordu", et arutada sõjapidamist oma sõpradega; Heinrich August de la Motte Fouqué sai kokkutulekute suurmeistriks.

Niccolò Machiavelli teoseid, näiteks "Vürst", peeti Friedrichi ajastul kuninga käitumise suunitluseks. 1739. aastal lõpetas Friedrich oma "Anti-Machiaveli", milles esitas teise vaatenurga. See avaldati 1740. aastal anonüümselt, kuid Voltaire levitas seda Amsterdamis.

Friedrich Wilhelmi 1740. aasta surmaga ja Preisimaa kuningriigi pärimisega lõppesid Friedrichi aastad, mis olid pühendatud poliitika asemel kunstile.

Friedrich kui kuningas Preisimaa kuningas

valitsemisaeg (1740-1786)

Kui Friedrich 1740. aastal troonile astus kui "kuningas Preisimaal", koosnes Preisimaa hajutatud territooriumidest, sealhulgas Kleve, Mark ja Ravensberg Püha Rooma keisririigi lääneosas, Brandenburg, Pommerimaa ja Pommerimaa idas ning endine Preisimaa hertsogiriik väljaspool keisririiki, mis piirnes Poola-Leedu liidumaaga. Ta kandis kuninga tiitlit Preisimaal, sest see oli ainult osa ajaloolisest Preisimaal; ta pidi end Preisimaa kuningaks kuulutama pärast suurema osa ülejäänud osa omandamist 1772. aastal.

Sõjapidamine ja vallutus

Friedrichi eesmärk oli moderniseerida ja ühendada oma haavatavalt lahutatud maad; selleks pidas ta sõdu peamiselt Austria vastu, kelle Habsburgide dünastia valitses Püha Rooma keisrina peaaegu pidevalt 15. sajandist kuni 1806. aastani. Friedrich rajas Preisimaa viienda ja väikseima Euroopa suurvõimu, kasutades selleks ressursse, mida tema kokkuhoidlik isa oli kasvatanud.

Esimene Sileesia sõda (1740-1742), mis oli osa Austria pärilussõjast (1740-1748), viis selleni, et Friedrich vallutas Sileesia Poola osa. Austria üritas teises Sileesia sõjas (1744-1745) Sileesia tagasi saada, kuid Friedrich oli taas võitnud ja sundis Austriat pidama kinni eelmistest rahutingimustest. Preisi valdus Sileesias andis kuningriigile kontrolli Oderi jõe üle.

Habsburgide Austria ja Bourbonide Prantsusmaa, traditsioonilised vaenlased, liitusid 1756. aasta diplomaatilises revolutsioonis pärast Inglise-Austria liidu kokkuvarisemist. Friedrich sõlmis Westminsteri konvendis kiiresti liidu Suurbritanniaga. Kuna naaberriigid hakkasid tema vastu vandenõu sõlmima, oli Friedrich otsustanud esimesena lüüa. 29. augustil 1756 ületas tema hästi ettevalmistatud armee piiri ja tungis Saksimaale, millega algas Seitsmeaastane sõda, mis kestis kuni 1763. aastani. Ta seisis silmitsi ulatusliku kriitikaga oma rünnaku eest neutraalsele Saksimaale ja Saksimaa vägede vägivaldse liitmise eest Preisimaa armeesse pärast Pirna piiramist oktoobris 1756. aastal.

Friedrich seisis silmitsi koalitsiooniga, kuhu kuulusid Austria, Prantsusmaa, Venemaa, Saksimaa ja Rootsi, ning tema liitlasteks olid vaid Suurbritannia ja Hannover, kuid ta hoidis Preisimaa napilt sõjas, hoolimata sellest, et tema territooriumidele tungiti sageli sisse.

Venemaa keisrinna Elizabethi ootamatu surm tõi võimule tema Preisimaa-meelse vennapoja Peeter III. See tõi kaasa Preisimaa-vastase koalitsiooni kokkuvarisemise. Kuigi Friedrich ei saanud sellele järgnenud Hubertusburgi lepingus territooriumi, suutis ta Sileesia endale jätta. Preisimaa sai populaarseks paljudes saksakeelsetes piirkondades.

Oma elu lõpul kaasas Friedrich Preisimaa 1778. aastal ka väiksema Baieri pärilussõja, milles ta peatas Austria katsed vahetada Austria Madalmaad Baieri vastu. Kui keiser Joosep II| proovis 1784. aastal uuesti seda skeemi, lõi Friedrich Fürstenbundi, mistõttu sakslased nägid temas Saksa vabaduste kaitsjat, vastupidiselt tema varasemale rollile, mis seisnes keiserlike Habsburgide ründamises.

Frederick juhtis oma vägesid sageli isiklikult ja laskis lahingu ajal kuus hobust enda alt välja lasta. Friedrichit imetletakse sageli kui üht kõigi aegade suurimat taktikalist geeniust, eriti tema kallutatud lahingukorralduse kasutamise eest. Veelgi olulisemad olid tema operatiivsed saavutused, eelkõige arvuliselt ülekaalus olevate vastase armeede ühendamise takistamine ja õigel ajal õiges kohas olemine, et hoida vaenlase armeed Preisi tuumikterritooriumilt eemal. Austria kaasvalitseja keiser Joosep II kirjutas oma emale Maria Teresiale saadetud kirjas,

Kui Preisimaa kuningas räägib sõjakunstiga seotud probleemidest, mida ta on intensiivselt uurinud ja mille kohta ta on lugenud kõikvõimalikke raamatuid, siis on kõik pingul, soliidne ja haruldaselt õpetlik. Ei ole mingeid ümberlükkamisi, ta annab faktilisi ja ajaloolisi tõendeid oma väidete kohta, sest ta on ajaloos hästi kursis... Geenius ja mees, kes räägib imetlusväärselt. Kuid kõik, mida ta ütleb, reedab nohikut.

Preisimaa moderniseerimine

Friedrich muutis Preisimaa Euroopa mahajäämusest majanduslikult tugevaks ja poliitiliselt reformitud riigiks. Tema Sileesia vallutamine, mis varustas Preisimaa uusi tööstusharusid toorainega, aitas elavdada tööstustoodangut ja arengut ning ta kaitses neid tööstusharusid kõrgete tollimaksude ja minimaalsete piirangutega sisekaubandusele. Riigi moderniseerimismehhanismid ja -tehnoloogia võimaldasid Friedrichil 1747. aastal alustada riigi põhjapoolsetel soostunud aladel ulatuslikku kuueaastast kuivendus- ja "rekultiveerimisprogrammi". See ratsionalistide poolt toetatud programm, mida Frederick nägi "kasutu" ja "barbaarse" looduse "taltsutamisena" ja "vallutamisena", lõi ligikaudu 150 000 hektarit põllumaad, kuid hävitas ka suuri alasid looduslikust elupaigast, hävitas piirkonna bioloogilist mitmekesisust ja tõrjus välja arvukalt põlisrahvaste kogukondi. Prantsuse ekspertide abiga korraldas Frederick ümber ka Preisimaa maksupoliitika, rakendades kaudse maksustamise süsteemi, mis oli tulusam kui varasem otsese maksustamise poliitika. Friedrich tellis ka silmapaistva Preisi kaupmehe Johann Ernst Gotzkowsky, et aidata kaasa kaubanduse edendamisele. Gotzkowsky andis Friedrichile korralduse reformida Preisi teemaksude ja impordipiirangute süsteemi ning ehitada suur siidivabrik, et konkureerida Prantsuse siidikaubandusega. Kui Gotzkowsky 1763. aastal Amsterdami finantskriisi ajal pankrotti läks, võttis Frederick üle tema portselanivabriku.

Friedrich juhtis oma valitsemisajal ka riigi rahareformi. Seitsmeaastase sõja ja Sileesia omandamise tagajärjed olid majandust ümber kujundanud, devalveerides riigi raha ja põhjustades üleriigilise inflatsiooni. Preisi 1763. aasta mai rahapajaediktiga hinnati riigi raha ümber, stabiliseerides tugevalt devalveerunud mündi kursid ja määrates, et maksud tuleb tasuda sõjaeelse väärtusega vääringus. Teised Euroopa valitsejad viisid peagi läbi sarnaseid rahareforme, mis aitasid alandada kogu piirkonna hindu.

Friedrich juhtis ka teisi olulisi moderniseerimispüüdlusi Preisimaal, sealhulgas moodsa valitsusbürokraatia loomist, Euroopa ühe kõige kõrgema tasemega haridussüsteemi loomist ning piinamise ja kehalise karistamise kaotamist.

Pärast Kuningliku Preisimaa (Lääne-Preisimaa) omandamist 1772. aastal muutis Friedrich ka oma tiitlit "kuningasPreisimaal", mis oli olnud Friedrich I kroonimisest saadik kasutatav kuninglik tiitel, "Preisimaa kuningaks", rõhutades oma riigi suurenevat tähtsust ja enda kui valitseja tähtsust.

Usuline sallivus

Friedrich oli üldiselt religioosse sallivuse pooldaja, sealhulgas võttis paavst Clemens XIV mahasurumise eest põgenevaid jesuiitasid vastu õpetajatena Sileesias, Soomes ja Netze piirkonnas. Ta oli huvitatud sellest, et meelitada oma riiki palju oskusi, olgu selleks siis jesuiitidest õpetajad, hugenottidest kodanikud või juudi kaupmehed ja pankurid, eriti Hispaaniast. Ta soovis arengut kogu riigis. Selle praktilise, kuid mitte täiesti eelarvamustevaba sallivuse näitena kirjutas Frederick oma Testament politique'is, et:

Meil on linnades liiga palju juute. Neid on vaja Poola piiril, sest seal tegelevad ainult heebrealased kaubandusega. Niipea, kui piirist eemale jõuate, muutuvad juudid ebasoodsaks, nad moodustavad klikke, tegelevad salakaubandusega ja teevad igasuguseid kelmikaid trikke, mis on kristlastest kodanikke ja kaupmehi kahjustavad. Ma ei ole kunagi kedagi sellest või mõnest muust sektist [sic] taga kiusanud; ma arvan siiski, et oleks mõistlik olla tähelepanelik, et nende arv ei suureneks.

Poola piiril asuvaid juute julgustati seetõttu tegema kogu kaubandust ning nad said kuningalt samasugust kaitset ja toetust nagu kõik teisedki Preisimaa kodanikud. Juutide edukat integreerimist nendesse ühiskonna valdkondadesse, kus Friedrich neid julgustas, näitab Gerson von Bleichröderi roll Bismarcki jõupingutuste rahastamisel Saksamaa taasühendamiseks.

Kuna Friedrichi ajal tehti palju tühja maad haritavaks, otsis Preisimaa uusi koloniste. Friedrich rõhutas korduvalt, et rahvus ja religioon ei ole talle tähtis.

Arhitektuur

Friedrich lasi oma pealinnas Berliinis ehitada kuulsaid ehitisi, millest enamik on tänapäevalgi veel olemas, näiteks Berliini Riigiooper, Kuninglik raamatukogu (tänapäeval Berliini riigikirjastus), Püha Hedvigi katedraal ja prints Henriku palee (praegu Humboldti ülikooli asukoht). Kuningas eelistas siiski oma aega veeta oma suveresidentsuses Potsdamis, kus ta ehitas Sanssouci palee, mis on Põhja-Saksa rokokoo tähtsaim teos. Sanssouci, mis prantsuse keelest tõlgituna tähendab "muretu" või "mureta", oli Friedrichi jaoks pelgupaik. "Friderician rokokoo" arenes Georg Wenzeslaus von Knobelsdorffi ajal.

Hilisemad aastad

Oma elu lõpu poole veetis Frederick üha rohkem aega üksi. Tema sõpruskond Sanssoucis hääbus järk-järgult ilma asendajateta ning Friedrich muutus üha kriitilisemaks ja omavolilisemaks, mis ärritas avalikku teenistust ja ohvitserkonda. Berliini rahvas juubeldas kuningale alati, kui ta naasis linna provintsireisidelt või sõjaväeülevaatustelt, kuid Friedrich ei tundnud rõõmu oma populaarsusest lihtrahva seas, eelistades selle asemel oma lemmikloomade, Itaalia agaraid, seltskonda, keda ta Madame de Pompadouri pilguga nimetas oma "marquises de Pompadour'ideks". Frederick suri 17. augustil 1786 oma tööruumis Sanssouci palees asuvas tugitoolis.

Friedrich oli soovinud, et ta maetaks oma agaraid koeri kõrvale Sanssouci corps de logis'i külje all asuvale veiniterrassile. Tema vennapoeg ja järeltulija Friedrich Wilhelm II käskis selle asemel matta surnukeha oma isa kõrvale Potsdami garnisoni kirikusse. Teise maailmasõja lõpu lähedal käskis Adolf Hitler viia Friedrich ja Friedrich Wilhelm I, samuti Paul von Hindenburgi ja tema naise surnukirstud esmalt Berliini lähedal asuvasse maa-alusesse punkrisse ja seejärel Saksamaal Bernrode linna lähedal asuvasse soolakaevandusse, et kaitsta neid hävitamise eest. USA armee avastas neli kirstu 27. aprillil 1945. aastal sügaval kaevanduse sees asuva 1,8 m paksuse müüritise taga ja viis need Marburgi lossi keldrisse, mis oli natside "aarete" kogumiskohaks. Salajase projekti "Operation Bodysnatch" raames paigutas USA armee mõlemad kuningad kõigepealt Marburgi Elisabethi kirikusse ja seejärel edasi Hechingeni linna lähedal asuvasse Burg Hohenzollerni. Pärast Saksamaa taasühinemist maeti Friedrich Williami surnukeha Sanssouci rahukirikus asuvasse Kaiser Friedrichi mausoleumisse.

Tema surma 205. aastapäeval, 17. augustil 1991, seisis Friedrichi kirst Sanssouci aukohas, kaetud Preisi lipuga ja eskorditud Bundeswehri aukodaniku saatel. Pärast õhtu saabumist pandi Friedrichi surnukeha lõpuks Sanssouci viinamarjaistanduse terrassil puhkama, vastavalt tema viimasele tahtele ilma pompita ja öösel ("... Im ülejäänud will ich, was meine Person anbetrifft, in Sanssouci beigesetzt werden, ohne Prunk, ohne Pomp und bei Nacht..." (1757)).

Tsitaadid

• "Ma räägin oma saadikutega prantsuse keelt, oma raamatupidamisega inglise keelt, oma emandaga itaalia keelt, oma jumalaga ladina keelt ja oma hobusega saksa keelt."
• "Haritud rahvast on lihtne valitseda."

Brandenburg-Preisimaa kasv (1600-1795).


Hohenfriedbergi lahing, Preisi jalaväe rünnak, autor Carl Röchling. Õli lõuendil.


Rossbachi lahing, taktikaline võit Friedrichile.


Sanssouci lõuna- või aiafassaad ja corps de logis.


Friedrichi haud Sanssouci juures.

Frederick popkultuuris

Kohad

King of Prussia, Pennsylvania, on nime saanud King of Prussia Inn'i järgi, mis omakorda on nimetatud Fredericki auks.

Preisi tänav Iirimaal Dublinis on nime saanud Friedrich Suure järgi.

Saksa filmid

Suur kuningas (saksa keeles "Der Große König") on 1942. aasta saksa draamafilm, mille lavastas Veit Harlan ja mille peaosas mängis Otto Gebühr. See kujutab Friedrich Suure elu. See sai haruldase "Rahvuse filmi" tunnustuse. Otto Gebühr mängis kuningat ka paljudes teistes filmides.

Filmid, kus Otto Gebühr mängib Friedrich Suurt

• 1920: Tänzerin Barbarina - režissöör: Carl Boese
• 1921-23: Fridericus Rex - režissöör: Arzén von Cserépy

1. osa - Sturm und Drang

Osa 2 - Vater und Sohn

Osa 3 - Sanssouci

Osa 4 - Schicksalswende

• 1926: Mühle von Sans Souci - režissöör: Siegfried Philippi
• 1928: Fritz - 1. Teil Friede - režissöör: Gerhard Lamprecht
• 1928: Fritz - 2. Teil Ausklang - režissöör: Gerhard Lamprecht
• 1930: Režissöör: Das Flötenkonzert von Sanssouci: Gustav Ucicky
• 1932: Tänzerin von Sans Souci - režissöör: Friedrich Zelnik
• 1933: Der Choral von Leuthen - lavastaja: Carl Froelich
• 1936. Heiteres und Ernstes um den großen König - režissöör: Phil Jutzi
• 1936: Fridericus - režissöör: Johannes Meyer
• 1937: Schragg - režissöör: Hans Deppe
• 1942: Der große König - režissöör: Veit Harlan

2004. aasta Saksa filmis "Der Untergang" näidatakse Adolf Hitlerit pimedas toas istumas ja lootusetult Friedrichi maali vaatamas, mis võib olla viide diktaatori hääbuvatele lootustele Brandenburgi koja uuele imele.

Ameerika filmid

1970. aasta filmis "Patton" tsiteerib kindral Patton ekslikult Friedrich Suure ütlust: "L'audace, l'audace, toujours l'audace!". ("Julgus, jultumus - alati jultumus!").

Kuigi Frederickit ei ole kunagi ekraanil näha, mainitakse teda mitu korda Stanley Kubricki 1975. aasta filmis "Barry Lyndon". Filmis nimetatakse teda "suureks ja kuulsaks Frederickiks" ning tema armeed nii kiidetakse kui ka kritiseeritakse. Näiteks tsitaat filmist: "Viie aasta jooksul, mis sõda nüüdseks oli kestnud, oli suur ja kuulus Frederick oma kuningriigi mehi nii ammendanud, et ta pidi palkama hulgaliselt värbajaid, kes ei kõhkle kuritegudest, sealhulgas inimröövidest, et neid tema hiilgavaid rügemente pulbriga varustatuna hoida."

Pealkirjad ja stiilid

• 24. jaanuar 1712 - 31. mai 1740 Tema Kuninglik Kõrgus kroonprints
• 31. mai 1740 - 19. veebruar 1772 Tema Majesteet kuningas Preisimaal
• 19. veebruar 1772 - 17. august 1786 Tema Majesteet Preisimaa kuningas