Friedrich II (saksa keeles Friedrich II; 24. jaanuar 1712 – 17. august 1786) oli Preisimaa kuningas (1740–1786) Hohenzollernide dünastiast. Püha Rooma keisririigi kuurvürstina oli ta Friedrich IV, Brandenburgi markkrahv. Ta oli ka Neuchâteli vürstiriigi suveräänne vürst. Sõjas edukas ja tugevtahteline valitseja sai ta tuntuks kui Friedrich Suur (saksa keeles Friedrich der Große) ning populaarselt hüüdnimega der alte Fritz ("vana Fritz").

Nooruses huvitas Friedrichi eelkõige muusika, kirjandus ja filosoofia, mitte militarism. Tema lapsepõlv ja noorus olid pingelised: ta põgenes koos lapsepõlvesõbra Hans Hermann von Katte’ga isa, Friedrich Wilhelm I range autoriteedi eest, kuid nad tabati. Põgenemise järel tuli Friedrichil pealt vaadata von Katte hukkamist, sündmus, mis mõjutas teda terve elu. Paljud ajaloolased on jätnud märksõnade alla tema võimalikud romantilised ja seksuaalsed sättumused (mõned nimetavad teda biseksuaalseks) ning peavad tõenäoliseks ka seda, et ta oli osaliselt või täielikult tsölibaadis.

Pärast isa surma 1740. aastal astus ta troonile. Varsti pärast Preisimaa kuningaks saamist ründas ta Austriat ja nõudis Sileesia sõdade ajal Sileesia territooriumi.

Friedrich juhtis Preisimaad läbi rida sõjalisi ja diplomaatilisi konflikte, millest märkimisväärsemad olid esimene ja teine Sileesia sõda (osaliselt osana suuremast Austria pärilussõjast, 1740–1748) ning hiljem Seitsmeaastane sõda (1756–1763). Sõdade käigus õnnestus Preisimaal enamik Sileesiast võimule jätta või annekteerida, mis tõstis riigi sõjalist ja majanduslikku tähtsust Euroopas. Friedrich osales ka koos teiste võimudega Poola esimese jagamise protsessis (1772), millega tema riik sai juurde uusi alasid ja ühendas mitmeid eraldiseisvaid preisi valdu.

Friedrich oli tunnustatud nii sõjaväelise kui ka riigivalitsemise reformijana. Ta arendas ja moderniseeris Preisimaa bürokraatiat ja avalikku teenistust, rõhutades pädevust ja distsipliini. Tema valitsemisstiil on sageli kirjeldatud kui „valgustatud absoluutism“ — ta pidas end alluvuse teenistuses oleva riigijuhi ja reformijana, kes säilitas samal ajal tugeva monarhi võimu. Sõjavägi, mille ta kureeris, sai Euroopa tipptasemel regulaarsõjaväeks: ta pani rõhku taktika, treeningu, korralduse ja logistika parandamisele.

Ka kultuur ja haridus olid Friedrichi huviorbiidis. Ta oli ise kirglik muusik — mängis flööti ja kirjutas flöödimuusikat — ning toetaja kunstidele ja teadustele. Friedrich hurmas ja vahetas aastaid kirju Voltaire'iga; nende omavaheline side hõlmas nii koostööd kui ka hilisemat lahknemist. Friedrich ise oli ka kirjanik ja riigimees, kes avaldas poliitilisi ja filosoofilisi tekste (näiteks rootsikeelne ja prantsuskeelne poliitiline kirjutis "Anti-Machiavel" on üks tuntumaid tema teoseid).

Valitsemise ajal püüdis ta edendada usulist sallivust rohkem kui mitmed kaasaja valitsejad: talle omistatakse avatum suhtumine usuvähemustesse ning ta tõi Hollandi ja Prantsuse immigrante ja teenijaid, keda varem võõrutas. Samas jäid teatud piirid — täielikku võrdõiguslikkust kõigi gruppide jaoks Friedrich ei rakendanud.

Friedrichi isiklik elu oli tagasihoidlik: ta abiellus Elisabeth Christine of Brunswick-Beverniga, kuid paarielu oli külm ning nad elasid tihti eraldi; pärast kroonimist kohtus ta temaga vähesel hulgal ametlikel visiitidel. Ta suri lastetuna ning järglaseks sai tema vennapoeg Friedrich Wilhelm II, kes oli tema venna, Preisi prints Augustus Williami poeg.

Sanssouci loss Potsdamis oli Friedrichi lemmikresidents ja kultuuriline keskus, kus ta veetis palju aega oma flöödiga ning vastuvõttudel. Friedrich on maetud oma Sanssouci perekondlikku kalmistusse Potsdamis.

Tänapäeval hinnatakse Friedrich Suurt erinevalt: ta on ühtlasi kiidetud kui moderniseerija ja sõjaline geenius, aga ka kritiseeritud kui absoluutne valitseja, kelle sõjalised sekkumised ja võimuahnus panid aluse sõjaliselt tugevale, ent autoritaarsele Preisi riigile. Tema pärand mõjutas olulisel määral nii Saksa kui ka Euroopa ajalugu 18. ja 19. sajandil.

  • Elu: sündis 1712, suri 1786; Hohenzollernide dünastia tuntud liige.
  • Sõjalised saavutused: vallutas ja säilitas Sileesia, juhtis Preisimaad Seitsmeaajases sõjas.
  • Reformid: moderniseeris bürokraatiat, avalikku teenistust ja sõjaväge; toetas teadust ja kunsti.
  • Kultuur: kirjanik, helilooja (flöödimuusika), Voltaire’iga kirjavahetus ja meediasuhete loomine.
  • Pärand: kujunes oluliseks figuuriks Saksa ja Euroopa ajaloos, tema valitsemispõhimõtteid nimetatakse tihti valgustatud absolutismiks.