Kaldakäsk (kaldarünnak): definitsioon, ajalugu ja taktika

Avasta kaldakäsk (kaldarünnak): definitsioon, ajalooline taust ja taktikalised näpunäited — strateegiad, mis muutsid lahinguvälju.

Kaldakäsk, mida nimetatakse ka kaldarünnakuks, on sõjaline taktika, mille eesmärk on tuua suurem jõud ühe vaenlase külje vastu. Samal ajal kasutatakse ülejäänud jõudu vaenlase liini kõrvalejuhtimiseks ja paigal hoidmiseks. See on hea taktika, kui ründav jõud on suurem. Frederick Suurele omistatakse kallutuskorralduse leiutamine. Ta kasutas suurel hulgal vägesid ühel küljel, et hävitada see lõik, seejärel tungis ta vaenlasele kahest suunast sisse. Sõna oblique pärineb keskinglise sõna oblike'st, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast oblīquus, mis tähendab "kallutatud". Sõjalises kasutuses tähendab oblique tavaliselt nurga all, sageli 45 kraadi.

Definitsioon ja põhiidee

Kaldakäsk on rünnak, mille tuum on jõu keskendumine ühele vastase küljele või lõigule, mitte rindejoonelt kogu ulatuses. Ründevõime koondatakse selliselt, et ühel sektoril saavutatakse ülekaal ja seda purustatakse, samal ajal kui ülejäänud jõud hoiab vastast paigal, blokeerib taganemisteed või hoiab ära vastulöögi. Eesmärk on lüüa vastase rünnakuvõime, murda tema koondunud väeosa ja seejärel lõhkuda või ümbritseda ülejäänud osi.

Ajalooline taust ja tuntud näited

Kaldakäiku on kasutatud erinevatel aegadel ja eri relvastuse tingimustes. Kuigi Frederick Suurele omistatakse selle meetodi hästi dokumenteeritud ja tõhusa kasutuse propageerimine, leidub näiteid kaldakäigule ka vanematest ja uuematest sõjadest. Kuulsamad ajaloolised näited hõlmavad nii antiikseid mastaape (nt envelopment-tyypi liigutused) kui ka 18. sajandi lahinguid, kus rindeala kohalikuks tugevdamiseks keskenduti vägedele ühel küljel.

Taktikalised põhimõtted ja valmistumine

• Ülekaalu saavutamine: peamine eeldus on, et ründajal on mingis suunas suures osas numbriline või kvalitatiivne ülekaal.
• Luure ja ettevalmistus: täpne teave vastase paiknemise, maastiku ja kindlustuste kohta on kriitiline — vale hinnang võib kaldakäigu ebaõnnestumisele kaasa aidata.
• Kaudvõime ja sidus lahinguplaan: pinna hoidmiseks ja vastase tähelepanu sidumiseks kasutatakse tulejõudu, rünnakuid või petuskeeme.
• Koordineeritud liikumine: rünnak peab olema ajastatud nii, et tugev külg lööb korraga, samal ajal kui teised üksused hoiavad või blokeerivad.
• Varud ja telefonid: reservesid hoitakse tagalas kiireks kasutamiseks juhul, kui ründav lahing nõuab täiendust või vastane lööb vastu.

Kõige levinumad rakendused lahinguväljal

• Ühe külje „rullimine“ ehk roll-up: kui küljele keskenduva jõu edenemine sunnib vastase rea järjest taganema ja murduma.
• Keerutav rünnak ehk sisselõike tekitamine: ründaja tungib sügavale vastase küljest või tagalasest, lõigates ära ta taganemise ja varustamise.
• Topeltrünnak (envelopment): kui ründaja suudab külje murdmise järel pöörata ja ümbritseda suurema osa vaenlasest.

Riskid ja vastumeetmed

Kaldakäigul on olulised ohud:

• Kui pinnev jõud ei suuda vastast kinni hoida, võib peamine kaldajõud jääda avatud küljega haavatavaks ja sattuda vasturünnaku ohtu.
• Ründaja logistika ja sided võivad muutuda pikalt veninud rindel haavatavaks.
• Halb ajastus või ilmastiku- ja maastikutingimused võivad neutraliseerida koondatud jõu eelise.

Vastumeetmed, mida kaitsjad saavad rakendada:

• liikuv reserveerumine ja vastulöögid kallutatava külje vastu;
• ešeloneeritud kaitseliinid, mis võimaldavad rünnaku lokaliseerida ja aeglustada;
• maastiku ja tugevdatud positsioonide kasutamine, et raskendada rindelt küljele tõusu;
• luurepõhised manöövrid, et avastada ja häirida ründaja ettevalmistusi.

Kaasaegne rakendamine

Tänapäeval kasutatakse kaldakäigu ideed koos mehhaniseeritud vägede, tankide, õhutõrje ja õhu- ning artileriitoega. Tänased relvastatud jõud võivad koondada kiirelt löögivõimeid ühelt sektorilt teisele, kasutades mobiilsust ja tulejõudu, kuid põhimõte jääb sama: luua kohalik ülekaal ühel suunal ja murda vastase vastupanu seal. Ka teine dimensioon — õhutugi — võib saada määravaks, lukustades vastase ja toetades kaldaliikumist.

Kokkuvõte

Kaldakäsk on ajaliselt proovitud taktika, mis rõhutab jõu kontsentreerimist ja kokkulepitsetud koordineeritud rünnakut ühelt küljelt. Kui seda õigesti valmistada ja läbi viia, võib see viia kiirete ja otsustavate tulemuste ning lahinguväljal paikse ülekaalu murdmiseni. Samas nõuab see head luuret, distsipliini, sidet ja varude olemasolu, sest ebaõnnestumisel võib suurte rühmituste koondamine ühel suunal jätta ründaja ohtlikult haavatavaks.

Ajalugu

Friedrich Suur ei olnud esimene lahinguvalitseja, kes paigutas rohkem vägesid ühele poole oma lahinguliini. Kuid varem tuli manööver teha öösel või vaenlase silmapiirilt eemal. Kui väejuht pani rohkem vägesid ühele küljele (või "tiibadele"), siis vastase väejuht seda nähes lihtsalt liigutas oma vägesid vastukaaluks. Vägede ümberpaigutamine lahingu ajal võttis aega. Samuti oli oht, et vaenlane ründab, kui vägesid ümber paigutatakse. Frederick ületas need probleemid. Kõige olulisem, mida ta tegi, oli õpetada oma sõdureid kiiresti marssima. Kui tema Preisi armee jõudis lahinguväljale, moodustasid nad (tolle aja kohta) tavapärased kaks liini, mis olid paralleelsed vaenlase kahe liiniga. Kuid Friedrichi armee oli välja õpetatud "veerandrattaga" (nurga all pöörama) sektsioonide kaupa, et siis sujuvas liikumises kiiresti kolonnideks formeerida. Preisi armee iga üksus tegi seda samal ajal, mis võimaldas kogu tema väeosal sellist liikumist sooritada alla kahe minuti.

Frederick kirjeldas oma tehnikat: "väejuhataja peaks tugevdama oma armee ühte tiiba ja kasutama seda vaenlase külje ründamiseks, hoides samal ajal tagasi teist, väiksemat tiiba, et ohustada vaenlase peaväge ja takistada seda positsiooni muutmast." Teine armee oli juba paigal ja ei suutnud oma vägesid piisavalt kiiresti ümber vahetada, enne kui preislased ründasid. Frederick jätkas: "30 000-liikmeline armee võiks selle meetodi abil võita 100 000-liikmelist armeed".

On ka teisi versioone selle kohta, mis täpselt on kaldkord. Üks versioon ütleb, et kõik ettevalmistused, mida tehakse lahingu eelõhtul või lahingupäeval oma külgede või keskuse tugevdamiseks, võib lugeda kallutuskorralduse osaks. Kui see oleks tõsi, siis kasutas Küros Suur seda 547. aastal eKr Thymbra lahingus. Ka teised väejuhid ajaloos, nii antiikajal kui ka tänapäeval, on valmistunud paljuski samamoodi. See versioon oleks nagu Frederick, kes väidab, et ta leiutas sõja enda. Flankide tugevdamine öösel või vaenlase nägemata on mitte niivõrd taktikaline manööver, kuivõrd üllatusest sõltuv. Paljud Austria, Prantsuse ja Inglise ohvitserid arvasid sel ajal, et kallutuskäsk oli terve armee ümberpaigutamine. Nad ei saanud kunagi aru, et Friedrich Suur ei teinud seda kunagi. Ta manööverdas liinide ja külgede kaupa, mitte kunagi armee kaupa.

Kolonni moodustamine


Rivistiku moodustamine

Küsimused ja vastused

K: Mis on kallutatud korraldus või kallutatud rünnaku sõjaline taktika?

K: Millal on kallutatud korraldus tõhus?

K: Kellele omistatakse kallakukäsu leiutamine?

K: Kuidas kasutas Friedrich Suur kallutuskäsklust?

K: Mis on sõna "kaldkord" päritolu?

K: Mida tähendab termin oblique sõjalises kasutuses?

K: Milline on vaenlase rivistuse häirimise ja paigalhoidmise eesmärk kallutatud korraldusega sõjalise taktika puhul?

Otsing