2+4 leping: Saksamaa lõplik kokkulepe ja taasühinemine 1990

2+4 leping: põhjalik ülevaade Saksamaa lõplikust kokkuleppest ja 1990. aasta taasühinemisest — allkirjad, suveräänsus, sõjalised piirangud ja piiriküsimused

Leping Saksamaa suhtes kohaldatava lõpliku kokkuleppe kohta (saksa keeles: Vertrag über die abschließende Regulung in bezug auf Deutschland prantsuse keeles: Traité portant règlement définitif concernant l'Allemagne Vene keeles: Traité portant règlement définitif concernant l'Allemagne: Догοвор об окончательном урегулировании in отношении Германии) nimetatakse mõnikord 2 + 4 lepinguks.

Selle allkirjastasid kaks Saksamaa (Lääne- ja Ida-Saksamaa) ja neli sõjaaegset liitlast (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Nõukogude Liit (NSV Liit)) 12. septembril 1990. aastal Moskvas, NSV Liidus.

Leping lõpetas ametlikult Teise maailmasõja. Teise maailmasõja liitlased loobusid volitustest ja kohustustest, mis neil olid kahes Saksamaal ja Berliinis, sest natside kapitulatsioon 1945. aastal lõpetas sõjategevuse Teises maailmasõjas.

Kuus riiki kirjutas lepingule alla, kuid ainult viis riiki ratifitseeris (kinnitas) selle. Selle põhjuseks on asjaolu, et Saksamaa ühines ühe valitsuse all 3. oktoobril 1990, kolm nädalat pärast lepingu allkirjastamist.

Leping võimaldas Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemist üheks riigiks. Selles öeldi, et Saksamaa on rahumeelne ja ei alusta sõdu. Saksamaa lubas piirata oma armee, mereväe ja õhujõudude suurust ning mitte valmistada tuumapomme.

Lepinguga kehtestati ka suunised Saksamaal viibivate välisriikide vägede ümberpaigutamise kohta. NSVL pidi 1994. aastaks kõik oma väed Ida-Saksamaalt ja Ida-Berliinist välja viima. Kolmel lääneliitlasel paluti hoida oma väed Berliinis, kuni nõukogude väed on lahkunud. Samuti lubas Saksamaa mitte lubada NATO vägede liikumist Ida-Saksamaale ning samuti mitte lubada teatud tüüpi relvi Ida-Saksamaale.

Lepinguga määrati kindlaks ka Saksamaa piirid ning Saksamaa valitsus kinnitas, et 1970. aastal Poolaga sõlmitud leping riikide vahelise piiri kohta jääb kehtima.

15. märtsil 1991 jõustus leping ja Saksamaa sai täielikult suveräänseks (st suutis kontrollida kõike oma territooriumil, sealhulgas Berliini).

Taust ja läbirääkimised

2+4 lepingu tekkimise taustaks olid kahe Saksa riigi ühinemise püüdlused 1989–1990. aastatel ning vajadus lahendada juriidiliselt ja poliitiliselt pärast Teist maailmasõda tekkinud erisused, mis olid seotud liitlaste õiguste ja Saksa piiride staatuses. Läbirääkimisi viisid läbi mõlema Saksa rahva esindajad koos nelja sõjaaegse liitlase esindajatega. Läbirääkimised puudutasid nii sõjalisi ja julgeolekuküsimusi kui ka piire, Berliini staatust ja sõjaväeüksuste paigutust ning poliitilisi garantiisid Euroopas.

Põhitingimused ja tähtsamad sätted

• Suveräänsus ja okupatsioonioiguste lõpp: leping lõpetas ametlikult liitlaste erilised õiguslikud volitused Saksamaa suhtes, mis olid kehtinud alates 1945. aastast, ja andis ühinenuile Saksamaale täieliku suveräänsuse pärast lepingu jõustumist.
• NATO ja relvastus: lepingu üks olulisi osi oli kokkulepe, et ühinenud Saksamaa võib olla NATO liige, kuid seejuures lepiti kokku piirangutes seoses vägede ja relvade paiknemisega Ida-Saksamaa alal. Eriliselt rõhutati, et Ida-aladele ei tohi paigutada tuuma- või muid massihävitusrelvi ning et NATO vägede paiknemine endises Ida-Saksamaal on piiratud.
• NSV Liidu vägede väljavõtmine: NSV Liit kohustus viima oma väed välja Ida-Saksamaalt ja Ida-Berliinist kokkulepitud tähtaegadeks (väljaviimise protsess oli lõplikult kavandatud 1994. aastaks) ning pooled arutasid ka sellega seotud logistilisi ja majanduslikke küsimusi.
• Pärispiiride tunnustamine: Saksamaa kinnitas ja tunnustas oma välispoliitikas 1970. aastal Poolaga sõlmitud lepingut (nn Oder–Neisse jõe piiri küsimus), mis kindlaks tegi riigipiiri Poola ja Saksa vahel. See punkt vähendas võimalikke territoriaalseid pretensioone lähitulevikus.
• Berliini staatus: lepingu tulemusena kadusid liitlaste erioigused Berliinis ning Berliin sai osa ühendatud Saksamaa haldus- ja jurisdiktsioonisüsteemist, mis oli oluline samm linna täisühtsuse suunas.

Ratifitseerimine, jõustumine ja tagajärjed

Lepingu allkirjastati 12. septembril 1990, Saksamaa kahe riigi ühinemine toimus 3. oktoobril 1990 ning lepingu ratifitseerimisprotsess viis lõpuks selle jõustumiseni 15. märtsil 1991. Lepingu jõustumine tähendas, et Saksamaa sai tagasi täieliku suveräänsuse ja et külma sõja lõpujärgne Euroopa julgeolekukorraldus võis edasi areneda lepinguga kokkulepitud eelduste alusel.

Praktiliselt tähendas see mitmeid tähtsaid muutusi: Nõukogude vägede väljaviimine Ida- Saksamaalt, liitlaste erioskuste lõpetamine, ühinenud Saksamaa kindlustatud õiguslikku staatust rahvusvahelisel areenil ning selge ülevaade piiride ja tuumarelva-paigutuse piirangutest. Need kokkulepped aitasid vähendada pingeid Lääs–Ida suhetes ning lõid aluse Saksamaa edasisele integratsioonile Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Pärand ja tähendus

2+4 leping on ajalooliselt tähtis selle poolest, et see lõpetas ametlikult Teise maailmasõja järelejäänud staatusõigused Saksamaa suhtes ja võimaldas Saksamaal tagasi saada täieliku suveräänsuse ning tegutseda ühtse riigina rahvusvahelises õiguses. Samuti kujundas see lepitusraamistiku küttesõjalist ja poliitilist ümberkorraldust Euroopas pärast külma sõja lõppu. Lepingu sätted mõjutasid pikaajalisi julgeolekuarranžeeringuid, NATO ja Venemaa suhteid ning kesksel määral Euroopa territooriumi ja julgeolekupoliitika arengut 1990. aastatel ja hiljem.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse mõnikord lepingut Saksamaa suhtes lõpliku kokkuleppe kohta?

K: Kes kirjutas lepingule alla?

K: Millal see leping jõustus?

K: Mida see võimaldas?

K: Milliseid lubadusi andis Saksamaa seoses oma sõjaliste jõududega?

K: Mida paluti välisriikide vägedel seoses selle lepinguga teha?

K: Mida sätestas see leping riikide vaheliste piiride osas?

Otsing