Aadlike tiitlite muudatusettepanek on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanek. See kiideti heaks 11. kongressis 1. mail 1810 ja esitati ratifitseerimiseks osariikide seadusandjatele. See võtaks Ameerika Ühendriikide kodakondsuse ära kõigilt kodanikelt, kes võtavad vastu aadlitiitli välisriigist. Kahel korral aastatel 1812–1816 oli vaja ainult kahe osariigi ratifitseerimist, et see saaks põhiseaduse kehtivaks osaks. Kongress ei seadnud selle ratifitseerimiseks tähtaega, nii et muudatus on endiselt osariikide menetluses. Nüüd, mil riikide arv on suurenenud, oleks selle muudatuse vastuvõtmiseks vaja veel 26 riigi ratifitseerimist.
Tekst ja eesmärk
Muudatusettepaneku eesmärk oli anda selge ja automaatne tagajärg neile kodanikele, kes võtavad vastu aadlitiitleid või tiitleid välisriikidelt: sellisel juhul kaotaks inimene Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Seda nähakse osana laiemast 18. ja 19. sajandi murest, et välismaised monarhialiidused ja auväärsed tiitlid võivad mõjutada või tekitada lojaalsuskonflikte Ameerika kodanike seas.
Ajalooline taust
Põhiseaduses on juba kirjas piiranguid aadlitiitlitega seoses (nt liikmete ja ametnike autasustamine ning välisriikide teenetemärgid), kuid muudatusettepanek lisaks sanktsiooni — kodakondsuse kaotuse — selle konkreetse rikkumise puhul. 1810. aasta heakskiidu järgselt ratifitseerisid mitmed osariigid, kuid osade osariikide poolt vajalikku kolme neljandiku häälteenamust ei saavutatud. Kuigi 1812–1816 perioodil vähendasid mõned uusratifitseerimised puuduolevate osariikide arvu vaid mõne osariigini, ei jõutud lõplikku kolme neljandiku tasemeni ning muudatus jäi jõustamata.
Õiguslik staatus ja tänapäev
Kuna Kongress ei määranud ratifitseerimise jaoks tähtaega, on muudatus formaalselt endiselt osariikide ratifitseerimise protsessis. Tänapäeval nõuab Põhiseaduse muutmine kolme neljandiku osariikide heakskiitu; 50 osariigi korral tähendab see 38 osariigi ratifitseerimist. Seega, sõltuvalt sellest, kuidas käsitleda 19. sajandi ratifitseerimisi, oleks selle muudatuse jõustumiseks vaja veel mitukümmend osariiki. Mõned ajaloolased ja õigusteadlased on arutanud ratifitseerimiste arvestuse, dokumentide kehtivuse ja selle, kas mõned osariikide protokollid vastavad tänapäevastele standarditele.
Tõlgendused ja müütide ümberlükkamine
Muudatusettepanekut on seostatud ka mitmete kaasaegsete vandenõuteooriatega, mis väidavad valesti, et see oleks salaja jõustunud või et see võimaldaks laialdaselt kodakondsusi ära võtta. Tegelikkus on see, et ilma piisava arvu osariikide ratifitseerimiseta ei ole muudatus jõustunud. Õiguslikult kehtib USA-s kodakondsuse kaotamise küsimustes tänapäeval keerukas kohtulahendite ja seadusandliku raamistiku kombinatsioon; muudatusettepaneku automaatne sanktsioon oleks olnud erandlik võrreldes hilisemate praktikutega.
Oluline teada
- Algkuupäev: heakskiit 1. mail 1810.
- Põhisisu: kodakondsuse kaotus isikule, kes võtab vastu aadlitiitli välisriigilt.
- Ratifitseerimise seis: ei ole jõustunud; Kongress ei seadnud tähtaega.
- Tänane nõue: muudatuse jõustumiseks oleks vaja kolme neljandiku osariikide ratifitseerimist (38/50 tänapäeval).
Kui soovite, võin lisada muudatusettepaneku originaalteksti inglise keeles, loetleda osariigid, mis selle 19. sajandil ratifitseerisid, või anda viited täpsematele ajaloo- ja õigusallikatele.