AlegsaOnline.com

USA põhiseaduse XII muudatus: presidendi ja asepresidendi valimine

USA põhiseaduse XII muudatus: kuidas see reformis presidendi ja asepresidendi valimist — ajalooline taust, protsess ja mõju tänapäeva valimissüsteemile.

Autor: Leandro Alegsa

06-11-2025

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheteistkümnes muudatus (XII muudatus) esitati kongressis 9. detsembril 1803. aastal ja ratifitseeriti osariikide seadusandjate poolt 15. juunil 1804. See muutis presidendi ja asepresidendi valimise korra: enne muudatust andis iga valimiskolleegiumi liige ühe hääle ning presidendiks valiti kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli, järgmise suurima häälearvu saanud sai asepresidendiks. Kaheteistkümnes muudatus ette nägi nüüd, et iga elektoraat antakse eraldi hääl presidendi ja eraldi hääl asepresidendi poolt, muutes senise süsteemi ja vähendades võimalust, et kaks kandidaati saavad täpselt sama hulga hääli, nagu juhtus 1800. aasta valimistel.

Taust

Muudatuse algpõhjuseks oli 1800. aasta presidendivalimiste järel tekkinud probleem: Thomas Jefferson ja Aaron Burr said sama arvu elektoraadi hääli ning otsus pidi langema esindajatekojas, kus kulus 36 hääletusvooru enne, kui Jefferson valiti. See näitas senise süsteemi nõrkusi, kuna üheplaanilised parteilised kandidaadid võisid kogemata tekitada viigisituatsioone ja poliitilist kaost.

Peamised sätted

Erinevad hääled presidendile ja asepresidendile: iga elektoraat peab andma ühe eraldi hääle presidendikandidaadile ja ühe eraldi hääle asepresidendikandidaadile.
Elukoha nõue: elektoraadi häälte andmisel ei tohi mõlemad hääletatavad olla samast osariigist kui elektoraat ise (selle eesmärk oli vältida koduriigi eelistamist).
Enamusnõue: presidendiks (ning asepresidendiks) valitakse kandidaat, kes saab enamuse elektoraadi häältest. Kui keegi ei saa absoluutset enamat, rakenduvad erikorras valimise reeglid.
Erakorralised valimised: kui ükski presidendikandidaat ei saa enamat elektoraadi hääli, valib presidendi esindajatekoda hulkadest kolmest enim häältesaajast, hääletades osariikide delegatsioonide kaupa. Kui asepresidendil puudub enamus, valib asepresidendi senat kahe enim häältesaaja hulgast.
Hääletuste lugemine: elektoraadi hääled sertifitseeritakse ja loetakse kongressi ühisistungil vastavalt põhiseaduse ettekirjutusele.

Mõju ja tähtsus

Kaheteistkümnes muudatus stabiliseeris valimissüsteemi ja soodustas parteiliste “paaride” ehk juhiga kaasas käivate asepalga kandjate tekkimist. Selle tulemusena kujunes välja tänapäevane tava, kus erakonnad esitavad presidendi ja asepresidendi kui ühtse meeskonna. Samuti vähendas muudatus oluliselt tõsiseid viigiohtusid, mis varem võisid viia pikaajaliste ja segaste otsustusprotsessideni kongressis.

Kuigi XII muudatus muutis elektoraadi hääletamise viisi, jäid säilitamisele osariikide õigus valida oma elektoraadid ning kongressi roll häälte lugemisel ja avamisel. Hilisemad täiendavad sätted (näiteks XXV muudatus) käsitlevad presidendi ja asepresidendi ametiasendite täitmise ja ajutiste puuduste küsimusi, kuid XII muudatus on otsustav sammas, mis määratles moderne presidendi- ja asepresidendi valimise formaalse korra Ameerika Ühendriikides.

Tekst
Taust
Sätted

Tekst

Valijad kogunevad oma vastavas osariigis ja hääletavad hääletusel presidendi ja asepresidendi üle, kellest vähemalt üks ei tohi olla sama osariigi elanik, kus nad ise elavad; nad nimetavad oma hääletussedelites isiku, kelle poolt hääletati presidendiks, ja eraldi hääletussedelites isiku, kelle poolt hääletati asepresidendiks, ning koostavad eraldi nimekirjad kõigist presidendiks ja asepresidendiks hääletatud isikutest ning igaühe poolt antud häälte arvust; need nimekirjad allkirjastavad ja kinnitavad nad ning edastavad need pitseeritud kujul Ameerika Ühendriikide valitsuse asukohale, mis on suunatud senati presidendile; -- senati president avab senati ja esindajatekoja juuresolekul kõik tunnistused ja seejärel loetakse hääled kokku; -- presidendiks saab see, kellel on kõige rohkem hääli, kui see arv moodustab enamuse kogu määratud valijate arvust; kui aga ühelgi isikul ei ole sellist enamust, siis valib esindajatekoda presidendiks valitud isikute hulgast, kellel on kõige rohkem hääli, kuid mitte rohkem kui kolm, kohe hääletamise teel presidendi. Presidendi valimisel hääletatakse aga osariikide kaupa, kusjuures iga osariigi esindusel on üks hääl; kvoorum koosneb selleks kahest kolmandikust osariikidest pärit liikmest või liikmetest ning valimiseks on vaja kõigi osariikide häälteenamust. [Ja kui esindajatekoda ei vali presidenti, kui valimisõigus on neil enne järgmise märtsi neljandat päeva, siis tegutseb presidendina asepresident, nagu presidendi surma või muu põhiseadusest tuleneva puudumise korral. --]* Asepresidendiks saab isik, kes saab kõige rohkem hääli, kui see arv moodustab enamuse kogu määratud valijate arvust, ja kui ükski isik ei saa enamust, siis valib senat asepresidendi nimekirjas olevate kahe suurima arvu hulgast; selleks on kvoorum kahe kolmandiku kogu senaatorite arvust ja valimiseks on vajalik kogu arvu häälte enamus. Kuid ükski isik, kes ei ole põhiseaduse kohaselt kõlblik presidendi ametikohale, ei saa olla kõlblik Ameerika Ühendriikide asepresidendi ametikohale.

Taust

1787. aasta konstitutsioonikonvent arutas mitmeid erinevaid ettepanekuid presidendi valimiseks. Mõned soovisid, et presidenti valiks kongress. Teised ettepanekud hõlmasid valimist osariikide seadusandjate, osariikide kuberneride või kongressi komitee poolt. Konvendi lõpu lähedal anti küsimus üle üheteistkümnenda komitee nimelisele komiteele, kes tegeles allesjäänud küsimustega. Nad mõtlesid välja süsteemi, mida nimetatakse valimiskolleegiumiks. See plaan võeti vastu ja lisati põhiseadusse.

1789. aastal valijaskond valis George Washingtoni ühehäälselt esimeseks presidendiks. Ta valiti 1792. aastal uuesti ametisse. Mõlemal juhul oli ta ainus president, kes sai kõik valijameeste hääled. 1796. aasta valimistel keeldus Washington kandideerimast. Tema asepresident John Adams ja tema kandidaat Thomas Pinckney kandideerisid vastavalt presidendiks ja asepresidendiks. Alexander Hamilton püüdis kasutada oma mõju, et Pinckney saaks rohkem hääli, mistõttu Adams sai taas asepresidendiks. Kuid see skeem kukkus tagasi, kui Thomas Jefferson sai rohkem hääli kui Pinckney, kuid Adams võitis rohkem valijate hääli. See tegi Adamsist presidendi ja Jeffersonist asepresidendi.

1800. aasta presidendivalimised näitasid valimiskolleegiumi süsteemi sügavaid probleeme. Jefferson kandideeris taas Adamsi vastu. Mõlemal olid kandidaadid. Pinckney oli taas föderalistliku partei jaoks Adamsi kaasvõitleja. Aaron Burr oli Jeffersoni jooksevkaaslane Demokraatlik-Republikanliku Partei jaoks. Jefferson ja Burr said sama palju hääli, mis tekitas kahe sama erakonna kandidaadi vahel võrdse häälte arvu. Põhiseaduse kohaselt pidi küsimuse otsustama esindajatekoda. Esindajatekojas saavutasid nad taas 35 häälega võrdse tulemuse. Alles 36. hääletusvoorul murdus ummikseis ja Jefferson valiti presidendiks.

Probleemi lahenduseks sai kaheteistkümnes muudatusettepanek. Kongress tegi selle ettepaneku 9. detsembril 1803. aastal. Kolm päeva hiljem esitati see osariikidele ratifitseerimiseks. Seitsmeteistkümnest (tollasest) seitsmeteistkümnest osariigist neliteist ratifitseeris selle ja muudatus lisati põhiseadusele 25. septembril 1804. aastal.

Sätted

Valimiskolleegium jäi kaheteistkümnenda muudatuse kohaselt suures osas samaks. Kuid presidendi ja asepresidendi valimise protsess muutus. Kaheteistkümnenda muudatuse kohaselt peab valija andma eraldi hääle presidendi ja asepresidendi poolt. Kui keegi ei saa häälte enamust, jääb protsess samaks nagu varem; esindajatekoda otsustab.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Millal esitati kongressis kaheteistkümnes muudatusettepanek?

V: Kaheteistkümnes muudatusettepanek esitati kongressis 9. detsembril 1803. aastal.

K: Millal ratifitseeriti kaheteistkümnes muudatusettepanek osariikide seadusandjate poolt?

V: Osariikide seadusandjad ratifitseerisid kaheteistkümnenda muudatuse 15. juunil 1804. aastal.

K: Mida sätestas kaheteistkümnes muudatusettepanek?

V: Kaheteistkümnes muudatus sätestas uue korra presidendi ja asepresidendi valimiseks.

Küsimus: Milline oli senine presidendi ja asepresidendi valimise meetod?

V: Enne kaheteistkümnendat muudatust andis iga valimiskolleegiumi liige ühe hääle. Presidendiks sai kandidaat, kes sai kõige rohkem hääli. Asepresidendiks sai kandidaat, kes sai järgmise suurema arvu hääli.

K: Mida hõlmab praegune presidendi ja asepresidendi valimise süsteem?

V: Praegune presidendi ja asepresidendi valimise süsteem hõlmab ühe hääle andmist presidendi ja ühe hääle andmist asepresidendi poolt.

K: Milline oli peamine muudatus, mille tõi kaasa kaheteistkümnes muudatusettepanek?

V: Peamine muudatus, mille kaheteistkümnes muudatusettepanek kaasa tõi, oli presidendi ja asepresidendi valimise kord.

K: Miks peeti kaheteistkümnendat muudatust vajalikuks?

V: Kaheteistkümnendat muudatust peeti vajalikuks, et lahendada probleeme, mis olid seotud varasema presidendi ja asepresidendi valimise meetodiga, mis mõnikord põhjustas erimeelsusi ja konflikte.