Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kaheteistkümnes muudatus

Tekst

Valijad kogunevad oma vastavas osariigis ja hääletavad hääletusel presidendi ja asepresidendi üle, kellest vähemalt üks ei tohi olla sama osariigi elanik, kus nad ise elavad; nad nimetavad oma hääletussedelites isiku, kelle poolt hääletati presidendiks, ja eraldi hääletussedelites isiku, kelle poolt hääletati asepresidendiks, ning koostavad eraldi nimekirjad kõigist presidendiks ja asepresidendiks hääletatud isikutest ning igaühe poolt antud häälte arvust; need nimekirjad allkirjastavad ja kinnitavad nad ning edastavad need pitseeritud kujul Ameerika Ühendriikide valitsuse asukohale, mis on suunatud senati presidendile; -- senati president avab senati ja esindajatekoja juuresolekul kõik tunnistused ja seejärel loetakse hääled kokku; -- presidendiks saab see, kellel on kõige rohkem hääli, kui see arv moodustab enamuse kogu määratud valijate arvust; kui aga ühelgi isikul ei ole sellist enamust, siis valib esindajatekoda presidendiks valitud isikute hulgast, kellel on kõige rohkem hääli, kuid mitte rohkem kui kolm, kohe hääletamise teel presidendi. Presidendi valimisel hääletatakse aga osariikide kaupa, kusjuures iga osariigi esindusel on üks hääl; kvoorum koosneb selleks kahest kolmandikust osariikidest pärit liikmest või liikmetest ning valimiseks on vaja kõigi osariikide häälteenamust. [Ja kui esindajatekoda ei vali presidenti, kui valimisõigus on neil enne järgmise märtsi neljandat päeva, siis tegutseb presidendina asepresident, nagu presidendi surma või muu põhiseadusest tuleneva puudumise korral. --]* Asepresidendiks saab isik, kes saab kõige rohkem hääli, kui see arv moodustab enamuse kogu määratud valijate arvust, ja kui ükski isik ei saa enamust, siis valib senat asepresidendi nimekirjas olevate kahe suurima arvu hulgast; selleks on kvoorum kahe kolmandiku kogu senaatorite arvust ja valimiseks on vajalik kogu arvu häälte enamus. Kuid ükski isik, kes ei ole põhiseaduse kohaselt kõlblik presidendi ametikohale, ei saa olla kõlblik Ameerika Ühendriikide asepresidendi ametikohale.

Taust

1787. aasta konstitutsioonikonvent arutas mitmeid erinevaid ettepanekuid presidendi valimiseks. Mõned soovisid, et presidenti valiks kongress. Teised ettepanekud hõlmasid valimist osariikide seadusandjate, osariikide kuberneride või kongressi komitee poolt. Konvendi lõpu lähedal anti küsimus üle üheteistkümnenda komitee nimelisele komiteele, kes tegeles allesjäänud küsimustega. Nad mõtlesid välja süsteemi, mida nimetatakse valimiskolleegiumiks. See plaan võeti vastu ja lisati põhiseadusse.

1789. aastal valijaskond valis George Washingtoni ühehäälselt esimeseks presidendiks. Ta valiti 1792. aastal uuesti ametisse. Mõlemal juhul oli ta ainus president, kes sai kõik valijameeste hääled. 1796. aasta valimistel keeldus Washington kandideerimast. Tema asepresident John Adams ja tema kandidaat Thomas Pinckney kandideerisid vastavalt presidendiks ja asepresidendiks. Alexander Hamilton püüdis kasutada oma mõju, et Pinckney saaks rohkem hääli, mistõttu Adams sai taas asepresidendiks. Kuid see skeem kukkus tagasi, kui Thomas Jefferson sai rohkem hääli kui Pinckney, kuid Adams võitis rohkem valijate hääli. See tegi Adamsist presidendi ja Jeffersonist asepresidendi.

1800. aasta presidendivalimised näitasid valimiskolleegiumi süsteemi sügavaid probleeme. Jefferson kandideeris taas Adamsi vastu. Mõlemal olid kandidaadid. Pinckney oli taas föderalistliku partei jaoks Adamsi kaasvõitleja. Aaron Burr oli Jeffersoni jooksevkaaslane Demokraatlik-Republikanliku Partei jaoks. Jefferson ja Burr said sama palju hääli, mis tekitas kahe sama erakonna kandidaadi vahel võrdse häälte arvu. Põhiseaduse kohaselt pidi küsimuse otsustama esindajatekoda. Esindajatekojas saavutasid nad taas 35 häälega võrdse tulemuse. Alles 36. hääletusvoorul murdus ummikseis ja Jefferson valiti presidendiks.

Probleemi lahenduseks sai kaheteistkümnes muudatusettepanek. Kongress tegi selle ettepaneku 9. detsembril 1803. aastal. Kolm päeva hiljem esitati see osariikidele ratifitseerimiseks. Seitsmeteistkümnest (tollasest) seitsmeteistkümnest osariigist neliteist ratifitseeris selle ja muudatus lisati põhiseadusele 25. septembril 1804. aastal.

Sätted

Valimiskolleegium jäi kaheteistkümnenda muudatuse kohaselt suures osas samaks. Kuid presidendi ja asepresidendi valimise protsess muutus. Kaheteistkümnenda muudatuse kohaselt peab valija andma eraldi hääle presidendi ja asepresidendi poolt. Kui keegi ei saa häälte enamust, jääb protsess samaks nagu varem; esindajatekoda otsustab.