Ameerika Ühendriikide põhiseaduse seitsmes muudatus (VII muudatus) on osa õiguste deklaratsioonist. See muudatus kodifitseerib õiguse vandekohtumenetlusele teatud tsiviilasjades. Samuti takistab see kohtutel vandekohtu otsuse tühistamist. Seitsmenda muudatuse sätet, mis käsitleb vandekohtumenetlust tsiviilasjades, ei ole kunagi inkorporeeritud (kohaldatud osariikide suhtes). Siiski leidub õigus tsiviilasjades toimuvale vandekohtumenetlusele peaaegu kõigis osariikide põhiseadustes.

Põhiõiguse sisu

VII muudatus garanteerib, et kohtuasjades "common law" tüüpi (tõlkes: tavaõiguse alustes) vaidlustes, kus vaidluse objekt ületab kuni ajal, kui muudatus vastu võeti, määratud summa (algtekstis “twenty dollars”), säilib poole õigus saada vaidluse otsustamiseks vandekohtu. Muudatus sisaldab ka reeglit, et ühtki vandekohtu poolt muudetud faktide otsust ei tohi uuesti läbi vaadata muul viisil kui common law reeglite järgi — see on nn reexamination clause, mis piirab kohtunike vabadust tühistada või oluliselt ümber hinnata žürii faktile tuginevaid otsuseid.

Ajalooline test ja tõlgenduse alus

Kohtuasjas United States v. Wonson (1812) kehtestati nn "ajalooline test": muudatuse rakendatavust hinnatakse lähtudes Inglise tavaõigusest ja sellest, kas vastav hagi oleks ajaloo seisukohalt olnud vandekohtu poolt otsustatav. See tähendab, et VII muudatust ei rakendata automaatselt igas liigis tsiviilvaidluses; esmalt uuritakse, kas asja iseloom oli ajalooliselt common law hagi (näiteks hagi lepingust või kahju hüvitamisest), või kuulus see traditsiooniliselt equity- või mereõiguse valdkonda, kus vandekoht ei toimetanud.

Kus ja millal see rakendub

  • Seitsmes muudatus kehtib eelkõige föderaalkohtutes — see kaitseb isikute õigust vandekohtumenetlusele liiki tsiviilasjades, mis vastavad common law kriteeriumitele.
  • Muudatus ei ole inkorporeeritud osariikide suhtes, mistõttu osariigid ei pea oma kohtumenetluses järgima täpselt sama reeglit; enamik osariike on siiski sätestanud sarnase õiguse oma põhiseadustes või seadustes.
  • Paljud tänapäevased protseduurireeglid — näiteks Federal Rules of Civil Procedure — nõuavad, et föderaalse tsiviilvandekohtu koosseis oleks vähemalt kuue liikmeline ning tavaliselt peab otsus olema ühesugune (unanimoosne), välja arvatud juhul kui pooled on kokku leppinud teisiti.

Erandid ja piirangud

VII muudatus ei taga automaatselt vandekohtumenetlust kõigis tsiviilasjades:

  • Mereõigus (admiralty) ja teised spetsiifilised jurisdiktsioonid: traditsiooniliselt ei olnud vandekohtusid mereõiguslikes vaidlustes ning seega ei laiene VII automaatselt mereõiguse kohtuasjadele.
  • Equity (õigluse) hagi­vormid: kohtuasjad, mis ajalooliselt kuulusid õiguse (equity) alla (näiteks õiguskaitsed, mitte rahalised hüvitised), ei pruugi anda õigust vandekohtumenetlusele.
  • Riigi vastu esitatud hagid: seoses suveräänse immuniteedi ja sellega seotud protseduuriliste erisustega võivad mõned hagid valitsuse vastu üldiselt olla erinevalt reguleeritud; VII kehtivus sõltub konkreetse hagi loomuomadusest.
  • Patendivaidlused ja kaasaegsed tehnilised küsimused: osa küsimustest, näiteks patendiõiguse tehnilised või juriidilised tõlgendused, võivad kohtus olla määratletud pigem õigusküsimustena, mida otsustab kohtunik (näiteks markman-küsimused), mistõttu vandekohtu roll võib olla piiratum.

Kohtuliku läbivaatamise piirid

Reexamination klausli eesmärk on tagada, et žürii faktijäreldusi ei muudeta või ei kirjutata ümber juhuslikult. Praktikas ei tähenda see absoluutset keeldu kõigi kohtunike sekkumistele — föderaalkohtudel on protseduurilised vahendid (nt uus protsess, otsuse tühistamine protseduuriliste õigusrikkumiste korral või väga rangetel alustel tehtav judgment as a matter of law), mis peavad olema kooskõlas VII muudatuse ajaloolise mõttega. Üldine põhimõte on, et kohtu sekkumine faktipõhiste järelduste puhul peab jälgima common law juurpõhimõtteid ja olema piiratud.

Praktilised märkused

  • Kaasaegne väärtuse lävi "$20" on sümboolne — inflatsioon ja protseduurireformid on teinud selle summa tühiseks, mistõttu VII puudutab valdavalt kõiki tavapäraseid rahalisi tsiviilvaidlusi föderaalses süsteemis.
  • Pooled saavad tavaliselt kokkuleppel loobuda vandekohtumenetlusest (näiteks nõustudes kohtumenetluse vaatama kohtunikuga või muude menetlusvormidega).
  • Kuigi VII muudatus ei ole osariikidele kohustuslik, on praktiline olukord selline, et peaaegu kõik osariigid pakuvad oma menetlusõiguses laias laastus vandekohtuõigust sarnastes juhtumites.

Kokkuvõte

VII muudatus kaitseb olulist protseduurset õigust — vandekohtumenetluse õigust teatud tsiviilvaidlustes ja žüriiotsuse reexaminationi piiramist. Selle rakendamine põhineb ajaloolisel testil, mis võrdleb vaidlust Inglise common law praktikaga. Kuigi muudatus ei ole inkorporeeritud osariikide suhtes, on vandekohtuõigus laialt levinud ka osariikide õigussüsteemides. Samas jääb mitmeid erandeid (mereõigus, equity, osa riigivastastest hagidest ja teatud tehnilised küsimused), kus juristi või kohtuvaidluse eriline olemus võib määrata, kas vandekohtumenetlust nõutakse.