USA põhiseaduse 10. muudatusettepanek: föderalism ja osariikide volitused
Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kümnes muudatusettepanek (X muudatusettepanek), mis on osa Bill of Rights'ist, ratifitseeriti 15. detsembril 1791. aastal. See aitab selgitada föderalismi kontseptsiooni, föderaal- ja osariikide valitsuste vahelisi suhteid. Kümnes muudatusettepanek sätestab selgelt, et kõik ülejäänud volitused, mida põhiseadus ei ole föderaalvalitsusele delegeerinud, on reserveeritud osariikidele või rahvale.
Kümnenda muudatusettepaneku sisu ja tõlgendus
Tekst (inglise keeles): "The powers not delegated to the United States by the Constitution, nor prohibited by it to the States, are reserved to the States respectively, or to the people."
Lihtne tõlge eesti keelde: Need volitused, mida põhiseadus ei ole andnud Ameerika Ühendriikidele ega keelanud osariikidele, on reserveeritud vastavalt osariikidele või rahvale.
Õigusteadlaste ja kohtute hulgas on pikka aega diskuteeritud, kas X muudatusettepanek on pelgalt tõlgendusvahend (nn rule of construction) või kas see annab iseseisva õigusliku aluse osariikide võimudele. Paljud õigusalased vaidlused keskenduvad sellele, kuidas tasakaalustada föderaalset ülemvõimu ja osariikide autonoomiat.
Praktilised volitused, mida sageli peetakse reserveerituks
- Politseivõim (public safety, tervishoid, avalik kord) — enamik igapäevaseid regulatsioone (nt kriminaalõigus, tervishoiureeglid) jääb osariikide pädevusse.
- Haridus — koolisüsteemide korraldus ja õppekavad on peamiselt osariikide hallata.
- Perekonnaõigus — abielu, lahutus, pärimine ja sarnased küsimused on sageli osariikide reguleerida.
- Maksustamine ja majandusregulatsioonid — nii osariigid kui ka föderatsioon võivad kehtestada makse ja regulatsioone, kuid piirid sõltuvad põhiseadusest ja kohtulahenditest.
Olulised kohtuasjad ja ajalugu
Võimude jaotus on Ameerika poliitilises ajaloos olnud vastuoluline teema alates põhiseaduse koostamisest. Anti-Federalistid nõudsid selget kaitset osariikide õigustele, mistõttu Bill of Rights ja ka X muudatusettepanek said osa kompromissist.
Mõned tähtsad üleriigilised kohtulahendid, mis on mõjutanud X muudatusettepaneku tähendust:
- McCulloch v. Maryland (1819) — määratles föderatiivse ülemvõimu ja tunnistas föderaalvalitsusele implitsiitseid volitusi; see otsus rõhutas ka, et osariigid ei saa takistada föderaalvõimu teostamist.
- United States v. Lopez (1995) — Ülemkohus piiratas Kongressi võimu Kaubanduse klausel (Commerce Clause) alusel ning rõhutas X muudatusettepaneku rolli föderalismi kaitsmisel, kui föderaalne seadus tungib oluliselt osariikide traditsioonilisse pädevusse.
Tänapäevased rakendused ja vastuolud
X muudatusettepanek on tänapäevalgi keskne föderalismi aruteludes. Näited praktilistest konfliktidest:
- Osariikide seadused marihuaana kasutamise kohta — mitmed osariigid on legaliseerinud meditsiinilise või rekreatiivse marihuaana, kuigi föderaalne seadus seda üldiselt keelab; sellised olukorrad toovad esile kokkupõrke föderaal- ja osariigiõiguse vahel.
- Tervisepoliitika ja maski-/vaktsineerimisnõuded — tülid tekivad selle üle, kui kaugele võib föderaalvalitsus minna riikide tervishoiureeglite ühtlustamisel.
- Keskkonnakaitse ja tööstusregulatsioonid — föderaalsete standardite ja osariikide nõuete kooskõla on pidev küsimus.
Mida X muudatusettepanek õpetab lugejale
Kokkuvõte: Kümnes muudatusettepanek ei anna osariikidele piiritut vabadust, kuid see kinnitab põhimõtet, et kõik volitused, mida põhiseadus ei ole andnud föderaalsele tasandile, jäävad osariikidele või rahvale. Seetõttu on see oluline dokument föderalismi, osariikide autonoomia ja võimude jagunemise mõistmiseks Ameerika Ühendriikides.
X muudatusettepaneku tähendus sõltub ajastust, poliitilisest keskkonnast ja kohtulikust tõlgendusest — see on elav osa USA konstitutsioonilisest debatist, mis mõjutab nii kohalikke poliitikaid kui ka riiklikke otsuseid.
Tekst
"Volitused, mida põhiseadus ei ole Ameerika Ühendriikidele delegeerinud ega osariikidele keelanud, on reserveeritud vastavalt osariikidele või rahvale.
Delegeerimata volitused
Kümnenda muudatuse ainus eesmärk oli näidata selgelt föderaalse ja osariikide valitsuste vahelist võimutasakaalu, nagu see on põhiseadusega kehtestatud. Selle eesmärk oli kõrvaldada kõik hirmud, et uus riiklik valitsus taotleb lisavolitusi, mida osariigid ei saaks siis täielikult kasutada.
Kohtuasjas Bond vs. Ameerika Ühendriigid (2011) oli Carol A. Bond 1998. aasta föderaalse keemiarelvade rakendamise seaduse alusel süüdi mõistetud kohaliku rünnaku eest, mille käigus kasutati keemilist ärritajat (kemikaal, mis põhjustab nahapõletusi). Bondi advokaadid väitsid, et föderaalseadus oli mõeldud terroristidele ja roomaja riikidele. Selle asemel oleks pidanud ta olema kohtu alla antud osariigi õiguse alusel. Ühehäälse otsusega tühistas ülemkohus madalama astme kohtu otsuse ja saatis kohtuasja tagasi. Kohtunik Anthony Kennedy kirjutas: "Bondil on õigus vaidlustada föderaalseadus põhjendusega, et meede sekkub osariikidele reserveeritud volitustesse... jne."