Piibli raamatud on Piibli erinevad osad. Igal raamatul on erinev nimi ja tavaliselt on nimi seotud selle isiku või traditsiooniga, kellele kirjutamist on omistatud. See ei ole alati otsene näitaja autori kohta: osa raamatuid on anonüümsed või koondunud traditsioonilise autorinime alla. Erinevatel religioonidel ja kristluse eri konfessioonidel on Piiblis erinev arv raamatuid ja mõnikord ka erinevad raamatute versioonid või lisad. Need rühmad aktsepteerivad üht- või teistmoodi piibellikke tekste ning kasutavad mõnikord samade raamatute kohta eri nimetusi. Sisu ja jutustusliinid on paljuski sarnased, kuid üksikud raamatud, lisalõigud või järjekord võivad varieeruda. Mõned õppurid ja õpetajad kasutavad meeldejätmistehnikaid või skeeme, et Piibli raamatuid paremini meelde jätta.

Allpool on seletatud peamisi erinevusi kanonites ning toodud näiteid raamatutest, mille kuuluvus võib erinevates kirikutes erineda. Allkirjeldatud võrdlus hõlmab nii Vana kui ka Uut Testamenti, kuid praktiliselt Uue Testamendi kanon on erialades enamasti ühtne (66 või 27 raamatut sõltuvalt arvestusest). Erinevuste üksikasjalikuks arutamiseks vt "Piibli kaanon".

Mis on kanon ja miks see varieerub?

Kaanon tähendab ametlikku nimekirja raamatutest, mida üksik kirik või kogukond peab pühakirjaks. Kaanonite kujunemine oli ajalooline protsess: teatud raamatud leidsid varakult laialdast kasutust ja tunnustust, teised jäid vaidluse alla, mõnda peeti kasulikuks õpetuseks, kuid mitte täieliku pühakirjana. Kaanonite erinevused tulenevad mitmest tegurist: varajastest liturgilistest ja õpetuslikest traditsioonidest, tõlketöödest, regiooni kirikulise praktika eripäradest ning hilisematest konsiilidest ja otsustest (nt Rooma-Katoliku Kiriku Trento konsiil 16. sajandil kinnitas teatud raamatud, mida protestandid ei tunnustanud).

Peamised rühmad ja nende erinevused

  • Judaism: Tanakh ehk juudi pühakirjad (tavapäraselt 24 raamatut põhimõtteliselt sama materjaliga kui kristluse Vana Testament, kuid teist laadi jaotus ja järjestus).
  • Rooma-katoliku kirik: Tunnustab lisaks nii-öelda protoprotokanonilistele raamatutele ka mitmeid deuterokanonilisi raamatuid (tuntud ka kui katoliku apokrüfide hulka kuuluvad tekstid), näiteks Tobit, Judith, Lisandid Esterile, Sõnade tarkus (Wisdom), Siirak (Ecclesiasticus), Baruch ja 1. ja 2. Makkabeeide raamat.
  • Protestantlikud kirikud: Tavaliselt järgivad protestandid 66-raamatut (39 Vana Testamenti vastavalt protestantlikule jaotusele ja 27 Uut Testamenti). Paljud protestandid paigutavad deuterokanonilised raamatud eraldi kategooriasse „Apokrüfa“ — neid võib lugeda ajaloolise või õpetliku materjalina, kuid nad ei kuulu kanonisse sama autoriteediga.
  • Ida-ortodoksne traditsioon: Kreeka ja slaavi õigeusu kirikute kanonid sisaldavad sageli samu deuterokanonilisi raamatuid nagu katoliiklased, kuid lisaks võidakse leida tekste nagu 1 Esdras, Psalm 151, Palve Manasse, 3. Makkabeeide raamat ja mõnedes traditsioonides ka 4. Makkabeeide raamat (viimane tihti apendiksina).
  • Ida-kirikud ja apostooolilised kirikud (näiteks armeenia, süüria, gruusia): Need traditsioonid võivad omada eripära – mõned raamatusarjad on lühemad, mõned sisaldavad vanu tekste erinevates versioonides või tõlkevariantides. Kuna Ida-ortodoksi, ida-ortodoksi ja ida-katoliku kirikud vahel on kohalikke erinevusi, siis tabelid ja nimekirjad võivad neid erisusi kajastada. Kui vähemalt üks idakirik aktsepteerib mingit raamatut, on see sageli loetletud laiemates võrdlustabelites. Idakirikud aktsepteerivad üldjuhul kõiki raamatuid, mida Rooma-Katoliku Kirik aktsepteerib.
  • Etioopia apostellik-ortodoksne (Tewahedo): Etioopia kanon on üks kõige laiematest: selle hulka kuuluvad mõned teosed, mida teistes traditsioonides ei loeta kanoniliseks, näiteks 1. Enoch ja Jubilees ning eri Makkabeeide versioonid (Meqabyanid). See traditsioon on ajalooliselt ning kultuuriliselt eripärane ja sisaldab lisatekste, mis on olnud kirikus pikka aega kasutuses.

Vana vs Uus Testament kanonid

Vana Testamendi osas on enim vaidlusi deuterokanoniliste/apokrüüfsete raamatute kohta. Nende loetelu, mis on tihti mainitud, hõlmab näiteks:

  • Tobit
  • Judith
  • Lisandid Esterile (Additions to Esther)
  • Wisdom of Solomon (Tarkuse raamat)
  • Sirach / Ecclesiasticus
  • Baruch (koos Jeremija kirjaga/Letter of Jeremiah)
  • 1. ja 2. Makkabeede raamat
  • 1 Esdras, 2 Esdras (sõltuvalt traditsioonist nimetus ja sisu varieerub)
  • Psalm 151, Palve Manasse
  • 3. ja 4. Makkabeede raamat (mõnevõrra piiratumalt)

Uue Testamendi kanon (27 raamatut) on tänapäeva suuremates kristlikes konfessioonides peamiselt ühine. Ajalooliselt vaidlustati mõnede teoste autentne autorlus ja kasutus (nt Heebrealastele, Jakobus, 2. Peetrus, Jude, Ilmutus), kuid lõplik tunnustus kujunes varajases kirikus ja konsiilides.

Miks see oluline on?

Kaanoniliste erinevuste tundmine on oluline kirikulise ajaloo, liturgilise praktika ja teoloogia mõistmiseks. Raamatute kuuluvus mõjutab, milliseid tekste loetakse õpetuslikult kohustuslikeks, milliseid kasutatakse jutlustes ja kogukonna usuõpetuses ning milliseid õpetusi toetavad konkreetse kiriku traditsioonid. Samuti mõjutab see Piibli tõlke- ja väljaandmiskorraldust — näiteks millised osad lisatakse tõlgetesse või trükitakse apendiksina.

Kust leida täpseid nimekirju?

Selleks, et näha üksikasjalikku võrdlust erinevate traditsioonide kanonite vahel, vaata artiklit Piibli kaanon ning eraldi kirikute ja traditsioonide ametlikke väljaandeid ja kommentaare. Paljud akadeemilised väljaanded ja piiblitõlked lisavad selgitusi ja tabelid, kus on toodud, millised raamatud kuulusid millisesse kanonisse ja millal need otsused tehti.

Kui soovid, saan koostada konkreetse võrdlustabeli — näiteks ridade kaupa raamatute nimed ja veergudena kirikute aktsepteeritud/mitte-aktsepteeritud staatus — et näha selgelt, millised täpsed erinevused judaismis, katoliku, protestantliku, kreeka õigeusu, slaavi õigeusu, gruusia, armeenia apostelliku, süüria ja etioopia kiriku vahel esinevad.