Laululaul on üks heebrea piibli ehk Tanakhi raamat ja ka kristliku Piibli Vana Testamendi raamat. See on üks viiest megillotist (kirjarull). Laululaulu tuntakse ka kui Saalomoni laulu või kui Laululaule. Septuagintas on see tuntud kui Aisma, mis on lühend ῏Αισμα ᾀσμάτων, Aisma aismatôn, kreeka keeles "Laululaul".

Pealkirjad ja algkeel

Raamatu heebrea pealkiri on שיר השירים (Shir HaShirim) ehk "Laul lauludest" (mõnikord tõlgitud "Laulud laule" või "Laululaul"). Ladina keeles tuntakse seda pealkirja Canticum Canticorum, eesti keeles kasutatavad nimetused on näiteks Laululaul, Saalomoni laulud või Laulud laule. Originaaltekst on kirjutatud heebrea keeles.

Sisu ja ülesehitus

Laululaul koosneb kaheksast peatükist ja kokku umbes 117 salmist (sõltuvalt numeratsioonist). Tekst on luulevormis ja kujutab armastuslaulu kahe või enama osalise vahel — peamiselt neiu (tihti nimetatud maailmas kui "neiu" või "armastatu") ja tema armastatu (mõnikord peetud Saalomoni või lambakarjusarnase kujutluseks). Teksti iseloomustab vahelduv dialoog, intiimsed kujundid ning rikkalik looduspilt: aiad, lilled, viinamarjaistandused, gazellid, tuvid ja vürtsid.

Autorsus ja ajaline määratlus

Traditsiooniline juudi ja kristlik käsitlus omistab raamatu autorluse kuningas Saalomoni nimele, kuid tänapäeva piibel- ja kirjandusteadlased ei ole üksmeelel. Teksti keele- ja kirjanduslikud tunnused viitavad sageli hilisemale koondamisele või redaktsioonile; paljud dateerivad teksti kreeka aegadest või isegi hilisemast perioodist (mõnikord 3.–2. saj eKr). Üks oluline küsimus on, kas teos on ühtne tervik või kogum lähedasi armastuspoeeme, mida on hiljem ühendatud.

Tõlgendused ja tähendus

Laululaulu tõlgendamise ajalugu on mitmekesine:

  • Literalistlik/erootiline lugemine: teksti loetakse otseselt armastuse ja seksuaalsuse väljendusena, tähelepanu pööratakse intiimsele tunnetele ja kehalisele pildikeelele.
  • Allegooriline/tõlgendav traditsioon: nii juudi kui kristliku traditsiooni piires on teos tihti tõlgendatud allegooriana — juutlikus kontekstis kujutab see Jahve ja Iisraeli vahelist suhet; kristlikus traditsioonis sageli Kristuse ja kiriku (või Kristuse ja usuinimese) armastuse kujutis.
  • Müstiline ja liturgiline kasutus: keskaegsetes ja liturgilistes traditsioonides leiti tekstile müstilisi tähendusi ning seda kasutati mõtiskluste ja pühendatud kõnede alusena.

Kanoniline positsioon ja liturgia

Tanakhis kuulub Laululaul Ketuvimi (Kirjatud) hulka ja on üks viiest megillotist (kirjarullist). Juudi liturgias loetakse Laululaulu traditsiooniliselt paasapühade ajal (Pesach), sest selle kevadine, viljakust ja armastust rõhutav kuvand sobib kevadise ärkamise ja põllumajandustemmaga. Teised megillot'id ja nende lugemise ajad on: Ruth (Shavuot), Kohelet/Ecclesiastes (Sukkot), Leinulaulud (Tisha B'Av) ja Esther (Purim).

Kirjanduslikud ja stiililised tunnused

Tekst kasutab mitmeid luulelisi võtteid: paralleelismi, kordusi, refrääne ja rikkalikku metafoorikat. Hääleliikmete vaheldumine annab tekstile dramaturgilise iseloomu — selles on nii monolooge kui ka vastastikuseid kõnesid. Võrdlused looduse ja armastuse vahel on tekstis eriti tugevad, mistõttu on Laululaul hinnatud nii esteetiliselt kui ka kujundirikkuse poolest.

Mõju ja tõlked

Laululaul on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele kunstnikele, luuletajatele ja heliloojatele — teos on saanud mitmesuguseid tõlkeid ja kommentaare erinevatest usulistest ja akadeemilistest vaatenurkadest. Kreeka Septuaginta tõlkes ja hiljem ladina Vulgatas levis pealkiri Canticum Canticorum, mis tähistab sama „laulude laulu“ mõistet. Kaasaegsed teaduslikud kommentaarid püüavad sageli tasakaalustada kirja- ja kultuuriajaloolist konteksti koos tekstilise analüüsiga.

Kokkuvõte

Laululaul on rikas ja mitmekihiline luuletekst, mis paistab silma oma sensuaalsuse, looduspiltide ja dialoogilise ülesehituse poolest. Sõltuvalt tõlgendusest võib seda lugeda nii otsese armastuspoeemina kui ka sümboolsena, mis peegeldab jumaliku ja kogukondliku suhteid. Tekst on püsivalt oluliseks osaks nii juudi kui ka kristliku piibellikust traditsioonist ning jätkab kaasaegsete luuletajate, teoloogide ja tõlkijate huvi äratamist.