I ja II Kroonika: Vana Testamendi ülevaade Iisraeli ajaloost

I ja II Kroonika: põhjalik Vana Testamendi ülevaade Iisraeli ajaloost, pagendusest, rahva õppetundidest ja jumaliku juhtimise tähendusest.

Esimene ja teine kroonika on Vana Testamendi ajalooraamatud. Nad jutustavad Iisraeli ajalugu erinevalt Kuningate raamatutest. Kasutades Piibli raamatuid (nagu Saamueli ja Kuningate raamatuid) ja muid allikaid, julgustab "kroonikakirjutaja" juute, kes naasid Paabeli pagendusest tagasi. Ta vaatab läbi Iisraeli ajaloo, et selgitada, miks neil on olnud kõik nende hädad ja kuidas nad saavad õigesti elada, et tulevikus paremini hakkama saada.

Struktuur ja sisu

Traditsiooniliselt on kronikad kokku jagatud järgmiselt:

• I Kroonika (sageli: sugupuu-loendid ja katse siduda kogu rahva ajalugu algusest Davidini) – ulatuslikud sugupuu-loendid (1:1–9:44), ülevaade Saulist ja seejärel peamiselt Taaveti (Daavidi) valitsusajast, tema sõnadest ja ettevalmistustest templiehituseks (10:1–29:30).
• II Kroonika (peamiselt Saalomoni valitsus ja Juuda kuningate ajalugu kuni pagenduseni ja tagasipöördumiseni) – Saalomoni õnnestumised ja templi pühitsemine, seejärel järjestikused Juuda kuningad koos rõhuasetusega nende suhtumisele templisse ja jumalateenistusse; lõpeb pagenduse ja tagasipöördumise ettevalmistusega.

Autor ja koostamise aeg

Kroonikate autorist räägitakse tavaliselt kui niknamega "kroonikakirjutaja". Teksti koostamine on seotud post-pagulusliku perioodiga (5. – 4. saj eKr), kui Jerusalem ja templi teenistus püüti taastada ning ühiskondlikku identiteeti tugevdada. Kirjutaja kasutas ametlikke kirjeid, templiregistreid, laulutekste ja varem kirjapandud ajalooosi (nt Saamueli ja Kuningate raamatuid), kuid valis ja tõlgendas neid eesmärgiga innustada usulist ja rituaalset ustavust.

Põhiteemad ja teoloogiline sõnum

• Templi ja jumalateenistuse keskne osa – kroonikakirjutaja pöörab erilist tähelepanu preestritele, Leevile, templitöödele, lauludele ja palvusele. Templi säilitamine ja õige jumalateenistus on rahva õnnistuse eeldus.
• Davidiline liin – Daavidi palee ja tema järglaste pühadekohane roll on rõhutatud; Daavidist tehakse ideaalne kuningas-rajaja, kes valmistab ette templit (isegi kui ei ehita seda ise).
• Vastutus ja karistus – rahva ja kuningate allakäik on seotud usu- ja jumalateenistuse eksimustega (idoleeria, pühade rikkumine), need toovad kaasa karistuse/pagenduse; tagasipöördumine ja meeleparandus võivad tuua taastumise.
• Usaldus minevikuallikate ja rituaalide vastu – kronikad väärtustavad traditsioone, ritualiseeritud kummardust ja ametlikke loendeid, et säilitada sotsiaalset ja religioosset järjepidevust pärast pagendust.

Erinevused Kuningate raamatutega

Kroonikate käsitlus erineb Kuningate raamatutest mitmel viisil:

• Valitakse välja ja rõhutatakse peamiselt Juuda kuningaid, mitte Põhja-Iisraeli kuningate (efraimi) lugusid.
• Kroonikakirjutaja esitab kuningad sageli kas oluliselt positiivsemalt (kui nad toetavad templit ja jumalateenistust) või selgelt kriitiliselt (kui nad rikuvad lepingut), hõlmates vähem poliitilisi ja rohkem liturgilisi üksikasju.
• Tekstis on palju genealoogilisi loendeid ja templiseadmete, Leevide ülesannete ning rituaalide kirjeldusega seotud andmeid, mida Kuningate raamatud ei rõhuta.
• Samal ajal esinevad kronikates ka kronoloogilised ja faktilised erinevused; need peegeldavad teistsugust allikakasutust ja eesmärki, mitte tingimata vastuolu.

Allikad ja kirjanduslik stiil

Kroonikakirjutaja töötas kokku mitme allikaga: ametlikud registrid (nt kuninga arved, templiregistrid), varasemad ajalood (Saamuel, Kuningad), laulutekstid ja suuline traditsioon. Stiililt on teos kombineeritud ajaloost, liturgiast ja õpetusest: palju loendeid, korduvaid fraase, pühakohaseid kirjeldusi ja palveid.

Miks kroonikad on olulised

Kroonikad andsid post-paguluslikule kogukonnale raamistikku oma mineviku mõistmiseks: miks juhtus pagendus, milliseid väärtusi tuleb hoida, kuidas taastada püha elu. Nad on tähtsad allikad nii ajaloolases kui teoloogilises mõttes, pakkudes eripildi Iisraeli ja Juuda ajaloost ning rõhutades templi ja jumalateenistuse keskset rolli rahva elus. Lisaks on nad väärtuslikud genealoogiates ja rituaalides sisalduvate detailide tõttu, mida mujalt Piiblist ei leia.

Algselt olid esimene ja teine kroonika üks raamat. Hiljem jagati need kaheks eri raamatuks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on esimene ja teine kroonika?

K: Mis on kroonikate eesmärk?

K: Milliseid allikaid kasutati kroonika kirjutamisel?

K: Mille poolest erinevad kroonikad kuningate raamatutest?

K: Kas esimene ja teine kroonika olid algselt üks raamat?

K: Millal jagati Esimene ja Teine Ajaraamat kaheks eri raamatuks?

K: Milline on kroonikate üldine sõnum?

Otsing