Kuningate raamatud (Vana Testament): Iisraeli ja Juuda kuningate ajalugu
Kuningate raamatud (Vana Testament) — Iisraeli ja Juuda kuningate ajalugu: Taavet, Saalomon, riigijagunemine ja Babüloonia pagendus põnevalt ja põhjalikult.
Kuningate raamatud on Vana Testamendi raamatute kogum. Nii judaism kui ka kristlus peavad seda Piibli osaks. Kuningate raamatutes kirjeldatakse Iisraeli kuningate ajalugu alates Taaveti valitsemise lõpust kuni Babüloonia pagendamiseni (seega kirjutatakse umbes 453 aasta pikkusest ajast). Pärast Saalomoni valitsemise pikka kirjeldust kirjutatakse 1,2 Kuningate raamatus sellest, kuidas Iisraeli kuningriik jagunes, ja seejärel näidatakse, kuidas Iisraeli kuningriik ja Juuda kuningriik arenesid.
Sisu ja kronoloogia
Kuningate raamatud (tavakeeles 1. ja 2. Kuningate raamat kristlikus traditsioonis; heebrea piiblis moodustavad need ühe raamatu nimega Melakhim) katavad kunagiste sündmuste jada alates Taaveti ja Saalomoni ajast kuni Jeruusalemma langemiseni ja Juuda eliidi põgenemiseni Babüloni aastal 586 eKr. Tekst käsitleb nii poliitilist ajalugu — kuningate valitsemisaegu, sõdu ja diplomaatilisteliike — kui ka religioosseid kriise, templiga seotud küsimusi ja prohvetite tegevust.
Autorlus ja koosseis
Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaste arvates on Kuningate raamatud koostatud ja redigeeritud Deuteronoomiumile iseloomuliku reformipõhjusega ajaloolase või ajaloolaste ringi poolt, keda nimetatakse sageli deuteronoomistlikuks ajaloolaseks. Suur osa lõpplahendusest on tõenäoliselt saanud lõpliku sõnastuse pagenduse ajal või vahetult enne seda (7.–6. sajand eKr), mistõttu raamatus kajastuvad nii eelnevad ametlikud kroonikaallikad kui ka prohvetlikud ja teoloogilised tõlgendused.
Peamised teemad ja tegelased
Kuningate raamatute põhiteemad on:
- Liit ja truudus Jumalale: kuningate õnnestumisi ning langusi hinnatakse sageli Jumala lepingule truuks jäämise mõõdupuuga.
- Prohveti roll: prohvetid (näiteks Elija ja Elisha) tegutsevad nii poliitiliste kui ka religioossete kritiseerijatena ja juhatajatena.
- Idoolia ja reformid: raamatus kirjeldatakse mitmeid usureforme ja vastureforme, mis puudutasid eriti templit ja jumalateenistuse õiget korda.
- Poliitiline killustatus: Saalomoni surma järel jagunes kuningriik Põhja-Iisraeliks ja Lõuna-Juudaks, mille eraldi käekäik keskendub raamatu edasisele narratiivile.
Tuntumad tegelased ja nimekujud raamatutes:
- Taavet ja Saalomon — valitsejate vahetus ja Saalomoni tarkus ning templi ehitus;
- Elija (Elija) ja Elisa — prohvetid, kes vastasseisus Baali kultusega kujundasid Põhja-Iisraeli usuelu;
- Erinevad Põhja-Iisraeli ja Juuda kuningad (nt Ahab, Hiskija, Joas, Jojaakim) — igaühe valitsusaeg kajastub nii poliitiliselt kui ka religioosselt;
- Jeremija ja teised hilisemad prohvetid — keda raamatus vahel peegeldatakse või kelle kommentaarid on seotud õnnetusteni viinud sündmustega.
Kirjanduslikud tunnused
Kuningate raamatud sisaldavad mitmesuguseid žanre: kronoloogilisi kuningatabelite kokkuvõtteid (nt valitsemisaegade loend), prohvetlikke narratiive, ametlikke arhiivitekstidele sarnanevaid sissekandeid ning teoloogilisi kommentaare. Raamatu tekstis korduvad fraasid (näiteks märkus, kas kuningas „tegi, mis on õige silma ees” või „tundis heaks silmale pattu”) annavad kiiresti tunnetatava hinnangu iga valitseja tegevusele.
Kanonis ja erinevad traditsioonid
Juudi traditsioonis on Melakhim üks raamat, samas kui varase kreeka tõlke ja enamik kristlikke piibleid jagavad selle kaheks (1. ja 2. Kuningate raamatu). Eesti piiblitõlketes järgitakse tavapärast kristlikku jaotust. Kuningate raamatute teoloogiline rõhuasetus ja narratiivne valik on mõjutanud nii juudi kui kristliku traditsiooni ajaloolise ja moraalse õppetunni kujunemist.
Ajalooline ja arheoloogiline taust
Paljud Kuningate raamatutes kirjeldatud sündmused ja isikud on olnud arheoloogide ja ajaloolaste uurimise objektiks. Mõned arheoloogilised leidud, näiteks Tel Dani stela (mis mainib „Taaveti maja”) ja mitmed kirjalikud muistised Lähis-Idast, annavad taustat ja vahel ka kinnitust mõnele raamatus kirjeldatud sündmusele. Samas on teksti eesmärk sageli teoloogiline tõlgendus ajaloost, mistõttu kõik raamatus kirjeldatu ei pruugi olla otseselt dokumentaalselt tõestatav.
Kokkuvõtlikult on Kuningate raamatud üheks põhiteoseks Piibli ajaloolise osa hulgas: need pakuvad nii ajaloolist kronikat Iisraeli ja Juuda kuningatest kui ka sügavamat vaadet sellele, kuidas prohvetlik ja religioosne mõõde kujundas rahva saatust kuni Babüloonia pagenduseni.
Pealkiri
| Vana Testamendi raamatud Vana leping, mis on ühine kõigile kristlastele ja juutidele)
Täiendavad raamatud (ühised katoliiklastele ja õigeusklikele)
Kreeka ja slaavi õigeusu kirik
Gruusia õigeusklikud
See kast: · vaadata · räägi · redigeeri |
1. ja 2. Kuningate raamat, nagu ka 1. ja 2. Saamueli raamat ja 1. ja 2. Ajaraamat, on tegelikult üks raamat. Seda nimetati lihtsalt "Kuningad". Septuaginta (Vana Testamendi kreekakeelne tõlge) tõlkijad jagasid selle siiski kaheks raamatuks, mistõttu ladinakeelses tõlkes ja paljudes teistes versioonides kirjutati see 1. ja 2. Kuningate raamatuna.
Jaotus 1. ja 2. Kuningate raamatu vahel tehti pärast Ahabi surma põhjapoolses kuningriigis (22:37) ja Joosafati surma lõunapoolses kuningriigis (22:50).
Autor ja allikad
Ei ole kindlalt teada, kes on 1,2 Kuningate raamatu autor (kirjutaja). Juudi traditsioon ütleb, et Jeremija kirjutas 1,2 Kuningate raamatut, kuid tänapäeval tavaliselt nii ei arvatakse. Kes iganes autor oli, ta tundis Moosese raamatut, nagu paljud Iisraeli prohvetid. Ta kasutas ka palju allikaid, nagu "Saalomoni annaalid" (11:41, NIV), "Iisraeli kuningate annaalide raamat" (14:19 NIV) ja "Juuda kuningate annaalide raamat" (14:29 NIV)". Tõenäoliselt kasutati ka muid allikaid, nagu need, mis on kroonika sees).
Kronoloogia
1,2 Kuningate raamatus on palju kronoloogilist teavet. Iga kuninga valitsemise aeg on esitatud ja sageli antakse ka muud teavet, näiteks valitseja vanus kuningaks saamise ajal.
Piibli andmeid Assüüria kronoloogilistest ülesannetest saadud andmetega kõrvutades on tõenäoline, et Ahabi surma-aastaks on 853 eKr ja Jehu valitsemise algusaastaks 841 eKr. Seega võib teada, et kuningriigi jagunemine toimus 930. aastal eKr, et Samaaria sai assüürlaste poolt lüüa 722-721 ja et Jeruusalemm langes babüloonlaste kätte 586. aastal.
Andmed Iisraeli ja Juuda kuningriikide valitsemise vahelise seose kohta on seotud mõningate probleemidega, mille üle on pikka aega imestatud. Viimasel ajal on enamik neist probleemidest siiski lahendatud, kui on tunnistatud selliseid asju nagu kattuvate valitsemisaegade võimalused, koos isadega valitsevad pojad, erinevused aastaajas, mil kuninga valitsemine ametlikult algas, ja erinevused selles, kuidas kuninga esimest aastat vaadeldi.
Teemad
Kuningad ja lepingud
1,2 Kuningate raamatus ei ole täpselt öeldud selle eesmärki ega teemat, kuid tõenäoliselt tahtis autor kirjutada oma materjali järjena, järgmise raamatuna pärast Saamueli raamatuid: ajalookirjeldus kuningate kohta lepingu järgi.
Kirjanik ei püüdnud näidata Iisraeli kuningate sotsiaalset, poliitilist või majanduslikku ajalugu, nagu enamik tänapäeva ajalooteadusi. Ta kirjutab Omri kohta, kes oli väga võimas kuningas ja oluline poliitiline isik, vaid kuues salmis (16:23-28), öeldes lihtsalt, et ta "tegi kurja Issanda silmis" (16:25, NIV). Ka Jerobeam teisest, kes oli Põhja-Iisraeli kuningas, kui see oli kõige võimsam, on väga lühidalt kirjas (2Kuningate 14:23-29).
Samuti ei kirjuta ta midagi Joosija, Juuda kuninga esimestest aastatest, kuid kirjeldab pikalt, kuidas nad hakkavad uuesti lepingut pidama tema 18. kuninga-aastal (2Kuningate 22:3-23:28). Sellest, miks Joosija võitles Egiptuse vaarao Necoga Megiddos, ei ole midagi öeldud.
Kuningad, kellest Kuningate raamatutes kõige rohkem kirjutatakse, on kuningad, kes kas pidasid lepingut hästi, rikkusid seda väga halvasti või said olulise kohtumise mõne Jumala prohvetiga. Ahab, Omri poeg, ja Manasse rikkusid lepingut nii, et see oli Iisraelile ohtlik, nii et autor kirjutas neist mõlemast palju; Hiskiast (2Kuningate 18:1-20:21) ja Joosijast (2Kuningate 22:1-23:29) kirjutatakse palju, sest nad püüdsid rahvale meelde tuletada lepingu lubadusi. Nad on ainsad kaks kuningat, kellega kirjanik on tõesti rahul nende ustavuse tõttu Issandale.
Teine oluline osa 1. ja 2. Kuningate raamatust on see, et kirjanik näitab seost prohvetikuulutuste ja nende täitumise (täitumise) vahel ajaloos. Vähemalt 11 ettekuulutust on kirjutatud tõeks. Kirjanik näitab ka prohvetite kui Jumala sõnumitoojate tähtsust, et öelda Iisraeli kuningatele ja rahvale, et nad pöörduksid tagasi Jumala juurde. Tavaliselt ei võtnud keegi nende hoiatusi kuulda (näiteks Ahija, Šemaja, Miikaja, Joona, Jesaja, Hulda), kuid kirjanik kirjutab väga palju Eelijast ja Eliisast.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kuningate raamatud?
V: Kuningate raamatud on Vana Testamendi raamatute kogum, mida nii judaism kui ka kristlus peavad Piibli osaks.
K: Mida see kirjeldab?
V: Kuningate raamatud kirjeldavad Iisraeli kuningate ajalugu alates Taaveti valitsemise lõpust kuni Babüloonia pagendamiseni, mis hõlmab umbes 450 aastat.
K: Mida kirjutatakse Saalomoni valitsemise kohta?
V: Selles kirjeldatakse pikalt Saalomoni valitsemist.
K: Kuidas jagunes Iisrael?
V: 1. ja 2. Kuningate raamatus kirjutatakse, kuidas Iisraeli kuningriik jagunes kaheks - Iisraeli kuningriigiks ja Juuda kuningriigiks.
K: Kes kirjutas need raamatud?
V: Ei ole teada, kes need raamatud kirjutas, kuid arvatakse, et need on kirjutatud mitme autori poolt teatud aja jooksul.
K: Millal see periood toimus?
V: See periood leidis aset Taaveti valitsemise lõpust kuni Babüloonia pagendusele eelneva ajani, mis hõlmab umbes 450 aastat.
K: Milline on nende tähtsus judaismi ja kristluse jaoks ? V: Kuningate raamatud on olulised nii judaismi kui ka kristluse jaoks, kuna need moodustavad osa nende religioossetest pühakirjadest.
Otsige