Kuningate raamatud

Pealkiri

1. ja 2. Kuningate raamat, nagu ka 1. ja 2. Saamueli raamat ja 1. ja 2. Ajaraamat, on tegelikult üks raamat. Seda nimetati lihtsalt "Kuningad". Septuaginta (Vana Testamendi kreekakeelne tõlge) tõlkijad jagasid selle siiski kaheks raamatuks, mistõttu ladinakeelses tõlkes ja paljudes teistes versioonides kirjutati see 1. ja 2. Kuningate raamatuna.

Jaotus 1. ja 2. Kuningate raamatu vahel tehti pärast Ahabi surma põhjapoolses kuningriigis (22:37) ja Joosafati surma lõunapoolses kuningriigis (22:50).

Autor ja allikad

Ei ole kindlalt teada, kes on 1,2 Kuningate raamatu autor (kirjutaja). Juudi traditsioon ütleb, et Jeremija kirjutas 1,2 Kuningate raamatut, kuid tänapäeval tavaliselt nii ei arvatakse. Kes iganes autor oli, ta tundis Moosese raamatut, nagu paljud Iisraeli prohvetid. Ta kasutas ka palju allikaid, nagu "Saalomoni annaalid" (11:41, NIV), "Iisraeli kuningate annaalide raamat" (14:19 NIV) ja "Juuda kuningate annaalide raamat" (14:29 NIV)". Tõenäoliselt kasutati ka muid allikaid, nagu need, mis on kroonika sees).

Kronoloogia

1,2 Kuningate raamatus on palju kronoloogilist teavet. Iga kuninga valitsemise aeg on esitatud ja sageli antakse ka muud teavet, näiteks valitseja vanus kuningaks saamise ajal.

Piibli andmeid Assüüria kronoloogilistest ülesannetest saadud andmetega kõrvutades on tõenäoline, et Ahabi surma-aastaks on 853 eKr ja Jehu valitsemise algusaastaks 841 eKr. Seega võib teada, et kuningriigi jagunemine toimus 930. aastal eKr, et Samaaria sai assüürlaste poolt lüüa 722-721 ja et Jeruusalemm langes babüloonlaste kätte 586. aastal.

Andmed Iisraeli ja Juuda kuningriikide valitsemise vahelise seose kohta on seotud mõningate probleemidega, mille üle on pikka aega imestatud. Viimasel ajal on enamik neist probleemidest siiski lahendatud, kui on tunnistatud selliseid asju nagu kattuvate valitsemisaegade võimalused, koos isadega valitsevad pojad, erinevused aastaajas, mil kuninga valitsemine ametlikult algas, ja erinevused selles, kuidas kuninga esimest aastat vaadeldi.

Teemad

Kuningad ja lepingud

1,2 Kuningate raamatus ei ole täpselt öeldud selle eesmärki ega teemat, kuid tõenäoliselt tahtis autor kirjutada oma materjali järjena, järgmise raamatuna pärast Saamueli raamatuid: ajalookirjeldus kuningate kohta lepingu järgi.

Kirjanik ei püüdnud näidata Iisraeli kuningate sotsiaalset, poliitilist või majanduslikku ajalugu, nagu enamik tänapäeva ajalooteadusi. Ta kirjutab Omri kohta, kes oli väga võimas kuningas ja oluline poliitiline isik, vaid kuues salmis (16:23-28), öeldes lihtsalt, et ta "tegi kurja Issanda silmis" (16:25, NIV). Ka Jerobeam teisest, kes oli Põhja-Iisraeli kuningas, kui see oli kõige võimsam, on väga lühidalt kirjas (2Kuningate 14:23-29).

Samuti ei kirjuta ta midagi Joosija, Juuda kuninga esimestest aastatest, kuid kirjeldab pikalt, kuidas nad hakkavad uuesti lepingut pidama tema 18. kuninga-aastal (2Kuningate 22:3-23:28). Sellest, miks Joosija võitles Egiptuse vaarao Necoga Megiddos, ei ole midagi öeldud.

Kuningad, kellest Kuningate raamatutes kõige rohkem kirjutatakse, on kuningad, kes kas pidasid lepingut hästi, rikkusid seda väga halvasti või said olulise kohtumise mõne Jumala prohvetiga. Ahab, Omri poeg, ja Manasse rikkusid lepingut nii, et see oli Iisraelile ohtlik, nii et autor kirjutas neist mõlemast palju; Hiskiast (2Kuningate 18:1-20:21) ja Joosijast (2Kuningate 22:1-23:29) kirjutatakse palju, sest nad püüdsid rahvale meelde tuletada lepingu lubadusi. Nad on ainsad kaks kuningat, kellega kirjanik on tõesti rahul nende ustavuse tõttu Issandale.

Teine oluline osa 1. ja 2. Kuningate raamatust on see, et kirjanik näitab seost prohvetikuulutuste ja nende täitumise (täitumise) vahel ajaloos. Vähemalt 11 ettekuulutust on kirjutatud tõeks. Kirjanik näitab ka prohvetite kui Jumala sõnumitoojate tähtsust, et öelda Iisraeli kuningatele ja rahvale, et nad pöörduksid tagasi Jumala juurde. Tavaliselt ei võtnud keegi nende hoiatusi kuulda (näiteks Ahija, Šemaja, Miikaja, Joona, Jesaja, Hulda), kuid kirjanik kirjutab väga palju Eelijast ja Eliisast.