Joosua raamat on kristliku Piibli kuues raamat ja ka heebrea Tanakhi kuues raamat. On selge, kes selle raamatu kirjutas, sest enamik juudi traditsiooni usub, et see oli Joosua, Nuuni poeg. See on esimene Tanakhi (Vana Testamendi) raamatutest, mis hõlmab Iisraeli ajalugu alates tõotatud maale saabumisest kuni Babüloonia vangistuseni.

Arvatakse, et raamat on kirjutatud umbes 15. sajandil eKr.



Sisu ja ülesehitus

Joosua raamat jaguneb põhimõtteliselt kolme osasse:

  • Joosua juhtimisel on Iisrael läbimas Jordani ületamist ja vallutamas Kanaani linnu (peamised episoodid: Jordani imeline ületamine, Jeriko müüride langemine, Ai lahingud, Gibeoni leping ning lõunapoolsete ja põhjapoolsete väejuhtide alistamine).
  • Järgneb maajaotus kümnele Iisraeli hõimule ja Levitite ning kindlustatud varjupaigade linnade määramine (õiguslikud ja territoriaalsed sätted, piirikirjeldused).
  • Raamatu lõpus on Joosua lõppsõnad, lepingu uuendamine Shekemi juures ja rahulik kokkuvõte Joosua surmast.

Peamised sündmused ja motiveerivad teemad

  • Tõotuse maa täitumine: raamat kujutab maale sisenemist kui Jumala tõotuse täitumist Iisraeli rahvale.
  • Kuulekuse ja lepingu importance: edu ja ebaedu sidumine Jumala käske järgimisega – kuulekuse rõhutamine on teksti keskne teoloogiline sõnum.
  • Juhtide vahetus: Mosesest Joosua juurde toimuv üleminek rõhutab järjepidevust ja Jumala juhtimist läbi uue juhtkonna.
  • Sõda ja moraal: raamatus esinevad nn pühad sõjad ning seda on hiljem palju tõlgendatud ja hinnatud nii religioossest kui eetilisest vaatenurgast.

Autorlus ja dateerimine

Traditsiooniliselt on Joosua raamat omistatud Joosuale (Nuuni pojale). Selline tervikuline autorlus on osa vanast usulisest traditsioonist. Tänapäeva piibliteadus käsitleb Joosua raamatut sageli osana laiemast Deuteronomistlikust ajalookompositsioonist (Deuteronomiumist kuni Ii Kuningate raamatuni), mille lõplik redaktsioon ja kokkukogumine võis toimuda hilismaiselt 7.–6. sajandil eKr (seotud tihti asjadega, mis juhtusid Jaakobi ja varasema Juuda kuningriigi ajal või Babüloonia vangistuse eel ja ajal).

Mõnes konservatiivses ja traditsioonilises lugemises viidatakse ka varasemale ajastusele (näiteks piibliteksti kronoloogiatest lähtudes 15. sajand eKr), kuid see on pigem teoloogilis-kroonoloogiline vaatlus kui akadeemilise ajalooteaduse konsensus.

Ajalooline ja arheoloogiline kontekst

Arheoloogid ja ajaloolased on Joosua raamatu sündmusi püüdnud paigutada Lähi-Ida varasemasse pronksi- ja varasesse raua-ajastusse. Oluline vaidlus puudutab Jeriko ja teiste linnade „kiire vallutuse” narratiivi – mõned välitööd näitavad, et Jeriko varasemad müüride langemised ei kattu üheselt raamatus kirjeldatud ajastustega. Seetõttu on välja pakutud erinevaid mudeleid Iisraeli sissetungi ja settimise selgitamiseks: kiire vallutuse mudel, aeglane infiltreerumise mudel ning sisemine sotsiaalne muutus kohalike elanike hulgas.

Oluline on mõista, et Joosua raamat on samal ajal nii ajalooline kui ka teoloogiline tekst: see on mõeldud rahva identiteedi, lepingu- ja seadusevajaduse ning maa omandiõiguse õigustamiseks läbi jumaliku tegevuse narratiivi.

Tekstiline taust ja tähendus usupraktikas

Tekst kuulub Deuteronomistlikku traditsiooni ja peegeldab teemasid, mis on läbi joone ka Deuteronoomiumis: rõhk seadusel, liidu (lepingu) usaldatavus ning usu kuulutamine. Juudi ja kristliku traditsiooni jaoks on Joosua isik ja tema teod olnud eeskujuks juhtimisest ja Jumalalt saadud juhtimisest.

Kristlikus teoloogias on märgitud ka nimeseoseid (Joosua heebrea nimi יהושע – ’Yahweh päästab’ on heebrea vastend Jeesuse nimele), ning mõned piiblitõlgendused näevad Joosuas ja tema tegudes tüüpilist ettekujutust Kristusest või Kristusest juhtivatest joonistest. Lisaks kasutatakse Joosua raamatu motiive liturgias, õpetustes ja ajaloolistes pühakirjade tõlgendustes.

Kokkuvõte

Joosua raamat on oluline teoloogiline ja kirjanduslik osa Tanakhist/Vanast Testamendist: see kirjeldab Iisraeli sisenemist Kanaani, territooriumi jagunemist ja rahvuslikku identiteedi kujunemist. Kuigi traditsioon omistab autorsuse Joosuale ja mõni kronoloogiline arvutus viitab varajasele dateeringule (15. saj eKr), annab kaasaegne teadus eelistuse hilisemale redaktsioonile ja mitmekihilisele koostisele. Raamat on väärt lugemiseks nii religioosse, ajaloolise kui ka kultuurilise materjalina, ent selle kirjeldusi tuleb käsitleda kombineerituna teoloogilise eesmärgi ja ajalooliste tõenditega.