Taanieli lisad: päritolu, sisu ja koht piiblikaanonis

Taanieli lisad on kolm peatükki, mis on mõnes, kuid mitte kõigis kristlikes piiblites lisatud Taanieli raamatule. Rooma-katoliiklased ning ida- ja ida-ortodoksi kirikute järgijad usuvad, et need peatükid on pühad ja nad panevad need oma piiblitesse kui osa oma piibellikust kaanonist. Inglismaa kiriku kolmekümne üheksaartikli VI artiklis on need peatükid loetletud hea, kuid mitte püha lugemisena. Enamikus protestantlikes piiblites ei ole neid peatükke, sest enamik protestantlikke kirikuid usub, et need peatükid on apokrüüfilised.

Taanieli lisasid ei leidu Taanieli heebrea või aramea keeles kirjutatud tekstis. Need lood on kreeka Septuagintas ja kirjaniku Theodotioni tõlkes. Enamik protestantlikke piibleid kasutab aga ainult heebrea ja aramea käsikirjade teksti, seega ei ole neis neid peatükke olemas.

Lisandid on järgmised:

Lisandite loetelu ja lühikirjeldus

• Susanna – lugu õilisest naist Susannast, kes satub valehukkamõistu ohvriks ja keda kaitseb noor prohvet Taaniel. Tekst rõhutab õigluse võitu, tarkust ja jumalikku sekkumist. Katoliku traditsioonis on see sageli nummerdatud kui Taanieli 13. peatükk.
• Palve Azariaale ja kolme pühameeste laul (vahel nimetatakse ka lihtsalt „lauluks kolmele noorele“) – lisand, mis on paigutatud tähendusrikkalt Taanieli 3. peatüki sisse (vahepeal Taanieli ereda tuleahju looga), sisaldades Azaria (Abednego) palvet ja kolmekesi tuleahjus ülistuslaulu. Tekst rõhutab meeleparanduse ja jumalakartuse teemat ning pakub liturgilist paastu- ja palveraamatutest tuntud teksti.
• Bel ja draakon – kaks lugu või juhtumit (sageli loetakse kokku kui üks lisaks), mis näitavad Taanieli tarkust ja Issanda imelist kaitset. Ühes osas paljastab Taaniel pettuse, mis on seotud usujumal Beliga; teises tapab ta draakoni, millele inimesed kummardasid. Selle lõpp tõstab esile jumalikku juhtimist ja sõnumit idoolide võltsusest. Traditsiooniliselt vastab see Taanieli 14. peatükile.

Päritolu ja tekstiline ajalugu

Need lisad esinevad peamiselt kreeka keeles, eriti Septuaginta (vanimakeelne kreeka tõlge heebrea pühakirjadest) ja Theodotioni kreeka tõlkes. Tekstide täpne algupära on vaieldav, kuid üldine teaduslik hinnang paigutab nende tekkimise ajalisse raamistikku hellenistlik ajastu kuni varane rooma aeg (ligikaudu 2.–1. sajand eKr kuni 1. sajand pKr). Autorlus on anonüümne või pseudepigraafiline ning neid peetakse tavaliselt hilisemateks lisanditeks, mis on tekkinud väljaspool varaste heebrea/aramaia pühakirjade kanonilist tsüklit.

Kuna need paiskavad valgust teoloogilistele ja liturgilistele praktikatele (nt palved, ülistused, prohveti kohus õigusemõistjana), leidsid nad tee peamiselt kreeka keelsesse usulisse traditsiooni ja hiljem ladinakeelsesse Vulgatasse. Mõnedes vanades käsikirjades on need lisad osa Taanieli tekstist; teistes on need paigutatud eraldi apokrifaalsete raamatute hulka.

Kanoni staatus kristlikus traditsioonis

Rooma-katoliku kirik – Katoliku kirik tunnistab neid lisaosi kanoniliseks. Osa neist on sisestatud Taanieli raamatusse ja neid loetakse pühakirja osana. 16. sajandi Trent'i kirikukogu kinnitas traditsiooni baasil mitmeid deuterokanonilisi raamatuid (sealhulgas Taanieli lisandused) kui kanonilisi.

Ida- ja ida-ortodoksi kirikud – Need kirikud aktsepteerivad samuti Taanieli lisasid, kuigi kirjanduslik formaat ja paigutus (eraldiseisvad peatükid või sissepandid) võivad traditsiooniti erineda. Mõned tekstid on liturgiliselt tähtsad, nt kolme pühamehe laul on tähtis ida rituaalides.

Protestantlikud kirikud – Enamik protestantlikke konfessioone ei pea Taanieli lisaosi kanoniliseks, kuna need puuduvad varaseima heebrea/arama teksti (Masoreetliku teksti) koostises. Reformatsiooni ajal paigutasid paljud reformeeritud piiblitõlkijad need apokrüüfiliste raamatute hulka või jätsid üldse välja. Inglise piibli traditsioonis (nt Kuningas Jaakuse 1611. väljaanne) olid need sageli Apokrifa sektsioonis; Anglikaani Article VI, nagu ees mainitud, käsitleb neid heaks lugemiseks, kuid mitte õpetusliku aluse andmiseks.

Miks on need vaidlusalused?

• Puudumine heebrea ja aramea varasemates kanonilistes käsikirjades: paljud varase juudi tekstikogumikud ei sisalda neid osi, mistõttu Reformatsioon keskendus Masoreetilisele tekstile ja jättis lisandid välja.
• Tekstiline ja keeleline päritolu: nende säilikud vormid on peamiselt kreeka keeles, mis viitab hilisemale koostamisele või tõlkele kui Taanieli raamistiku algtekstidel.
• Kanoni otsused: katoliku ja ortodoksi traditsioonide kirikukogud on need kinnitanud, protestantlikud otsused mitte, mistõttu on tänapäeva piiblitõlgetes variaatsioonid.

Kus neid tänapäeval leida?

Tänapäeva katoliku piiblitõlgetes (sh mitmed ingliskeelsed väljaanded nagu RSV-CE, NAB jmt) ning õigeusu väljaannetes esinevad Taanieli lisad tavaliselt tekstisiseste sisestustena Taaneli raamatus või lisatult eraldi osana deuterokanonilistest raamatutest. Protestantlikud väljaanded võivad need kas lisada apokrifa osana, välja jätta või märkida kommentaaris. Samuti leiab neid mitmetest teaduslikest väljaannetest, mis käsitlevad Septuaginta ja varajasi kreeka käsikirju.

Sisuline tähendus ja kaasaegne väärtus

Isegi kui need lisad ei ole kõigi traditsioonide jaoks kanonilised, annavad nad väärtusliku ajaloolise ja teoloogilise vaate: nad rõhutavad õiglust, jumalikku sekkumist, idoolivastast kriitikat ja liturgilist palvestamispraktikat. Läbi sajandite on neid kasutatud usueelseteks loenguteks, liturgilisteks lugemiseks ja moraalõpetuseks. Akademilises kontekstis aitavad need tekstid mõista, kuidas erinevad juudi- ja kristlikud kogukonnad kujundasid oma pühakirja- ja lugemistraditsioone hellenistlikul ja varauusajal.

Kokkuvõttes peegeldavad Taanieli lisad laiemat pilti Piibli tekstilise ja kanonilise ajaloost: need on olulised nii usulise praktika kui ka tekstikriitilise uurimise seisukohalt, kuigi nende staatus erineb sõltuvalt religioossest traditsioonist.

Küsimused ja vastused

K: Millised on Danieli liitumised?

K: Miks eemaldati Taanieli lisad enamusest kristlikest piiblitest?

K: Kuidas suhtub enamik protestantlikke kirikuid Taanieli lisadesse?

K: Kas Taanieli lisad leiduvad Taanieli heebrea või aramea keeles?

K: Millised käsikirjad sisaldavad Taanieli lisade lugusid?

K: Miks ei sisalda enamik protestantlikke piibleid Taanieli lisasid?

K: Kuidas on Taanieli lisad kirjeldatud Inglismaa kiriku kolmekümne üheksas artiklis?

Otsing