Eelija (Tishbe) — Iisraeli 9. saj. eKr prohvet Piiblis ja Koraanis

Eelija läks kuninga Ahabi juurde, kes tõrjus Jumalat oma veelgi patuse naise, Tüürose Isebeli tõttu, kes oli Iisraeli truudusetuse sümboliks. Ta läks Ahabi juurde ja Jumal ütles tema huulte kaudu (1. Kuningate 17. peatükk, NIV): "Nii nagu elab Issand, Iisraeli Jumal, keda ma teenin, ei tule järgmistel aastatel ei kaste ega vihma, välja arvatud minu sõna peale."
Siis Eelija järgis Issanda käsku ja "läks ida poole ja peitis end Kerithi rabas, Jordani jõe idaosas". Ta "jõi ojast ja Jumal oli käskinud vareseid sinna teda toitma panna".
Varesed tõid talle hommikul leiba ja liha ning õhtul leiba ja liha, ja ta jõi ojast (sest ei sadanud, nagu ta oli ennustanud).

Kuid siis kuivas oja ära, sest vihma oli nii vähe, ja Eelija sai sõnumi Issandalt: "Mine kohe Siidoni Zarefati ja jää sinna. Ma olen käskinud sealsel lesknaistel sind toiduga varustada." (1Kuningate 17:9).
Nii läks Eelija ja kohtas lesknaist, kes kogus puid, et teha oma pojale ja endale viimast sööki.
Aga kui ta kutsus teda ja palus, et ta tooks endale purgis vett ja leiba, oli naine vastu: (1Kuningate 17:12) "Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, siis mul ei ole leiba - ainult peotäis jahu purgis ja natuke õli kannus. Ma kogun mõned pulgad, et võtta koju ja teha endale ja oma pojale sööki, et me seda sööksime - ja sureksime."
Siis ütles Eelija lesknaisele: "Ära karda. Mine koju ja tee nii, nagu sa oled öelnud. Aga kõigepealt tee mulle väike leivakook sellest, mis sul on, ja too see mulle, ja siis tee midagi endale ja oma pojale. Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: "Jahukruus ei saa otsa ja õlikannu ei saa tühjaks enne, kui Issand annab vihma maale." Nii tegi lesknaine nii, nagu Eelija talle käskis, ja lesknaise majas oli piisavalt toitu kõigile.

Kuid siis jäi lese poeg haigeks. Lõpuks, kui tema seisund aina halvenes, lakkas ta hingamast.
Lesknaine muutus väga murelikuks ja kutsus Eelija - "Mis sul on minu vastu, Jumala mees? Kas sa tulid mulle mu pattu
meelde tuletama ja mu poja tapma?"
Ja Eelija vastas: "Anna mulle oma poeg." Ta võttis ta ja kandis ta ülemisse tuppa, kus ta viibis, ning pani ta oma voodile. Siis hüüdis ta Issanda poole: "Issand, mu Jumal, kas sa oled toonud tragöödia ka sellele lesele, kelle juures ma viibin, põhjustades tema poja surma?" Siis sirutas ta end kolm korda poja peale (ilmselt selleks, et anda pojale oma keha soojust, kuigi tema palve näitab, et ta ootas, et lapse elu tuleks tagasi palve vastuseks, mitte füüsilise puudutuse kaudu), ja hüüdis Issandale: "Issand, mu Jumal, lase selle poja elu tagasi tulla!". Ja poiss tuli tagasi ellu, mis pani naise tunnistama, et Eelija on "Jumala mees ja et Issanda sõna sinu suust on tõde": see oli tunnustus, mida Issanda enda rahvas Iisrael ei olnud teinud. See on esimene näide surnute äratamisest Piiblis.

Siis läks Eelija "Ahabi ette", nagu Issand teda käskis, ja ta kohtus Obadiaga, selle auväärse mehega, kes oli jäänud Issandale truuks ja peitnud 100 Jumala preestrit, keda kuningas Ahab oli püüdnud tappa. Obadja tundis Eelija ära ja kummardas austavalt maad, hüüdes: "Kas tõesti sina oled see, mu isand Eelija?". Eelija vastas jaatavalt ja käskis tal minna ja öelda Ahabile, et ta on siin. Obadja keeldus, hüüdes: "Mis ma olen sulle halba teinud, et sa annad oma sulase Ahabi kätte surmata?" ja teatas, kuidas ta oli "sada Issanda prohvetit kahte koopasse peitnud, viiskümmend kummaski, ja varustanud neid toidu ja veega." Ja et kui Ahab tuleb ja näeb, et Eelija on kadunud ja mitte siin, siis tapab ta ta kindlasti ära.

Eelija vastas, seda rahulikumalt: "Nii nagu elab Issand, Kõigeväeline, keda ma teenin, ma kindlasti esitan end täna Ahabile." Nii läks Obadja Ahabile vastu ja teatas talle, ja Ahab läks Eelijale vastu. Nad vaidlesid ja Eelija käskis Ahabil "kutsuda kogu Iisraeli rahvast" talle vastu Karmeli mäele ja "tuua sinna nelisada viiskümmend Baali prohvetit ja nelisada Ahera prohvetit, kes söövad Isebeli lauas". Ja üllataval kombel kuuletus Ahab talle.

Siis, kui kõik iisraellased ja Baali prohvetid olid kokku kutsutud, valmistasid nad kaks altarit - ühe Eelijale ja Issandale, Iisraeli Jumalale, ja ühe Baali preestritele. Siis läks Eelija rahva juurde ja ütles: "Kui kaua te veel kahe arvamuse vahel kõhklete? Kui Issand on Jumal, siis järgige teda; kui aga Baal on Jumal, siis järgige teda." Aga rahvas ei öelnud midagi, nii et ta jätkas: "Mina olen ainus Issanda prohvet, kes on alles, aga Baali juures on nelisada viiskümmend prohvetit. Tooge meile kaks härga. Las nad valivad endale ühe, lõikavad selle tükkideks ja panevad puidule, kuid ei süüdata. Mina valmistan teise härja ja panen selle puule, kuid ei süüdata seda. Siis hüüate teie oma jumala nime ja mina hüüan Issanda nime. Jumal, kes vastab tulega - ta on Jumal." (1. Kuningate 18:20)

Rahvas nõustus sellega ja tegi, nagu Eelija ütles. Siis valmistasid Baali preestrid kõik härja ette ja hüüdsid Baali kogu hommiku kuni keskpäevani. "Oo, Baal, vasta meile!" Aga nn Baal ei vastanud üldse - ja prohvetid väsisid ja heidutasid. Eelija oli aga rahul ja ta kiusas neid (1Kun 18:27): "Hüüdke valjemini! Kindlasti on ta jumal! Võib-olla on ta sügavalt mõtetes või hõivatud või reisil. Võib-olla ta magab ja teda tuleb äratada." Niisiis karjusid nad veel valjemini ja lõid end mõõkade ja odadega metsikult, nagu neil kombeks oli, kuni veri nende haavadest voolas. Kui keskpäev oli möödas, oli Eelija kord - ja keegi ei pööranud enam tähelepanu Baali prohvetitele -, nii et ta valmistas ohvri ja käskis (1Kuningate 18:33): "Täida neli suurt kannu veega ja vala seda ohvrile ja puule".

(salm 34) Ja ta ütles: "Tehke seda veel kord!" Ja nad tegid seda veel kord ja veel kolmandat korda, nagu ta ütles. Siis, kui vett oli nii palju, et see voolas kraavi alla, astus ta ette ja palvetas (1Kuningate 18:36-37): "Issand, Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal, anna täna teada, et sa oled Jumal Iisraelis ja et ma olen sinu sulane ja olen teinud kõik need asjad sinu käsul. Vasta mulle, Issand, vasta mulle, et need inimesed teaksid, et sina, Issand, oled Jumal ja et sa pöörad nende südamed tagasi."

Siis langes Issanda tuli ja põletas ohvri, puid, kive ja mulda ning limpsis ka vett kraavis. Kogu rahvas ehmatas ja nad "langesid kummuli" ning tegid meeleparandust. Siis haarasid nad kõik Baali prohvetid kinni, nagu Eelija oli neile käskinud, ja tapsid nad Kišoni orus maha. Ja Ahab läks sööma ja jooma, nagu Eelija oli talle käskinud. Siis, kui ta oli roninud Karmeli mäele ja küsinud oma sulaselt seitse korda, kas ta näeb midagi mere kohal, vastas sulane talle seitsmendal korral - "Merest tõuseb mehe käe suurune pilv." Ja Eelija käskis oma teenijal teatada Ahabile, et ta peaks koju minema, sest suur vihmahoog oli tulemas. Ahab tormas oma vankrile ja sõitis koju, kuid "Issanda vägi tuli Eelija peale ja, pannes oma mantli vööle, jooksis ta Ahabi ees kuni Jisreelini".

Pärast seda rääkis Ahab Isebelile, mis oli Eelija kohta juhtunud ja kuidas Iisraeli rahvas oli tapnud Baali prohvetid. Isebel vihastas ja saatis Eelijale sõnumi, et "homseks kellaajaks" teeb ta tema "elu nagu ühe neist", viidates Baali prohvetitele.
Eelija ehmatas ja põgenes Juudas asuvasse Beersebasse, jättis oma sulase sinna ja läks edasi päevase teekonna kaugusele kõrbes. Lõpuks jõudis ta ühe luudepuu juurde, istus selle alla ja palvetas, et ta sureks (1Kuningate 19:4). "Mul on küllalt, Issand," kurtis ta õnnetult, "võta mu elu, ma ei ole parem kui mu esivanemad." Ja ta heitis maha ja jäi magama. Kuid Issand saatis ingli, kes äratas ta üles ja andis talle vett ja "kuumade söögikollete kohal küpsetatud leiba". Eelija sõi ja jõi ning heitis jälle pikali, ja ingel tuli jälle tagasi, äratas ta üles ja andis talle veel süüa. Sellest toidust tugevdatuna tõusis Eelija üles ja rändas nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, kuni ta jõudis Hoorebile, Jumala mäele. Seal läks ta koopasse ja veetis seal öö.

Ja Issand ilmus talle ja küsis: "Mida sa siin teed, Eelija?" Ta ei vastanud mitte vastust Issanda küsimusele, vaid hoopis sellest, kuidas ta "oli väga innukas Issanda, kõikvõimas Jumala pärast" ja kuidas iisraellased olid tema suhtes ebaõiglased. Issand käskis tal välja minna ja seista mäel Issanda ees. Siis saatis Issand suure ja võimsa tuule, maavärina ja tule, kuid Issand ei olnud kummaski; ja lõpuks tuli ta õrnalt sosinal ja Eelija läks välja, tõmmates oma mantli üle näo. Issand oli püüdnud talle kõigi nende tuulte, maavärinate ja tulekahjude kaudu näidata, et Issand ei ole alati karm, vaid pigem leebe. Issand küsis veel kord: "Mida sa siin teed, Eelija?" Aga Eelija ignoreeris jälle küsimust ja kaebas, kuidas ta oli "innukalt Issandale, Kõigevägevale Jumalale". Niisiis käskis Issand tal minna ja salvida palju uusi poliitilisi ja usulisi juhte, ja ta tegi seda. Ja ta võttis Elisa, oma järgmiseks prohvetiks ja kaaslaseks.

Pärast Ahabi surma krooniti Ahasja kuningaks ja ta jäi haigeks. Seepärast saatis ta mõned inimesed Ekroni jumala Baal-Sebubi poole pöörduma, et näha, kas ta paraneb. Jumal oli aga väga vihane ja käskis Eelijal Ahasja vastu prohvetlikult kuulutada. Niisiis läks Eelija teele ja kohtus teenijatega ning ütles neile (2Kuningate 1:6), nagu Issand teda oli käskinud: "Mine tagasi kuninga juurde, kes sind saatis, ja ütle talle: "Seda ütleb Issand: Kas sellepärast, et Iisraelis ei olnud Jumalat, saadad sa mehed nõu pidama Ekroni jumala Baali-Zebubiga?". Seepärast (sellepärast) ei lahku sa voodist, millel sa lamad. Sa sured kindlasti (kindlasti) ära!"" Ja sõnumitoojad tegid, mida talle öeldi. Kuningas Ahasja küsimuste peale kirjeldasid nad Eelijat kui "meest, kellel oli karvane rõivas ja nahast vöö ümber vöökoha". Eelija mantel oli tõenäoliselt lambanahast või kaamelikarvadest, nagu Ristija Johannese mantel, ja näitas suurt erinevust teistest tolleaegsetest rikastest, hästi riietatud inimestest. Ta protesteeris kuninga ja kõrgema klassi isekuse vastu. Kuningas tundis Eelija selle kirjelduse järgi ära (sest Eelija oli oma isa Ahabiga mitu korda kohtunud) ja saatis tema järele kapten ja viiskümmend meest. Võib-olla arvas Ahasja, nagu paljud tollased inimesed, kes ei uskunud Jumalasse, et kui ta tapab Eelija või sunnib teda muutma needust, siis ei juhtu seda.

Tema saadetud pealik ütles Eelijale, kes istus mäe otsas: "Jumala mees, kuningas ütleb: "Tule alla!"". Ahasja püüdis prohvet Eelijat oma, kuninga, võimu alla panna. Vastavalt Iisraeli lepingule (tõotusele) Jumalaga pidi kuningas olema tema prohvetite poolt räägitud Issanda sõna võimu all.

Aga Eelija ei tulnud alla, vaid ütles (2Kuningate 1:10, NIV): "Kui ma olen Jumala mees, siis tulgu taevast alla ja hävitagu sind ja su viiskümmend meest! Siis langes tuli taevast ja hävitas pealiku ja tema mehed. Sellega näitas Eelija kuningale, et Iisraelis oli kuningas ainult tegeliku kuninga, Jumala, sulane. Hiljem hoiatas Jeesus oma jüngrid, kui nad püüdsid tuld alla kutsuda, et hävitada samariitlasi, mitte et taunida seda, mida Eelija tegi, vaid et näidata oma jüngritele, et Eelija ja kuninga vaheline probleem ja samariitlaste truudusetus olid väga erinevad.

Kuningas saatis Eelija juurde veel ühe pealiku koos viiekümne mehega, ja ka nemad põletati tulega. Lõpuks saatis kuningas kolmanda pealiku oma viiekümne mehega, kes "...langes Eelija ees põlvili..." ja kummardus tema ees, paludes teda alandlikult, et ta tuleks. Issanda ingel käskis Eelijal alla minna, nii et ta läks alla ja ütles kuningale veel kord: "Sa sured kindlasti!". "Nii ta suri, vastavalt Issanda sõnale, mille Eelija oli rääkinud". (2. Kuningate 1:17, NIV)

Pärast seda läks Eelija Eliisa juurde ja nad mõlemad läksid Gilgalist edasi. Eelija ütles Eliisale: "Jää siia, Issand on mind saatnud Peetelisse." Aga Eelija nõudis, et ta läheks, ja nii läksid nad koos Peetelisse.
Prohvetite seltskond Peetelis tuli Elisa juurde ja küsis: "Kas sa tead, et Issand võtab täna su isanda sinult ära?". Elisa ütles, et ta teab; kuid hoiatas neid, et nad sellest ei räägiks. Siis ütles Eelija talle, et ta jääks sinna, ja et Issand on ta ise saatnud Jordani äärde, kuid Eliisa ei kuuletunud ja nõudis, et ta läheks koos Eelijaga. Eelija küsis siis: "Ütle mulle, mida ma saan sinu heaks teha, enne kui mind sinust ära võetakse?" Ja Eliisa vastas: "Lase mul pärida kahekordne osa sinu vaimust." Eelija oli siis nõus, kuid ainult juhul, kui Eliisa näeks, kuidas ta taevasse viiakse. Nad kõndisid edasi, kui äkki ilmusid tulised vankrid ja tulised hobused, mis eraldasid nad kahekesi ja Eelija tõusis keerises taevasse. Eliisa hüüdis: "Mu isa! Mu isa! Iisraeli vankrid ja ratsanikud!" Eliisa näitas Eelija kui Iisraeli tõelise jõu sümboli. Eliisa võttis üles Eelija mantli ja jagas sellega vett Jordani jões: nii sümboliseeris see mantel seda, et Eliisa oli nüüd võtnud Eelija koha sisse.