Samaaria Pentateukh ehk Samaaria Toora on samariitlaste kasutuses olev Toora-variant, mis koosneb Moosese viiest esimesest raamatust. See tekstivorm kujunes teadaolevalt hiljemalt 127. aastal eKr, pärast Jeruusalemma templiga seotud poliitilisi ja religioosseid pingeid ning samariitlaste eraldumist teistest juudi templirühmadest. Samaaria Toora on samariitlaste usu- ja õigustav alus ning sellest lähtuvad nende rituaalid ja tavad.
Päritolu ja käsikirjatraditsioon
Samaaria Pentateukh on säilinud peamiselt samariitide kogukonnas ja kirjutatud erilise samaaria kirjatähestikus, mis on seotud vanema (paleo-)heebrea kirja traditsiooniga, erinevalt masoretlikust „ruudukirjast“. Samaarlased usuvad, et nende tekst on püha ja otsepärand Aaronilt ning propageerivad selle autentsust oma kirjalikes rituaalides.
Tekstilised erinevused ja tähendus
Samaaria tekst erineb mõningates kohtades tuntavalt masoretlikust tekstist (juutide heebrea tekst) ja kreeka Septuaginta tõlgetest. Erinevused ulatuvad väiksematest kõnevormi- ja arvuvõrratustest kuni laiemate teoloogiliste ja rituaalsete nüanssideni. Mõned näited:
- Paljud erinevused on morfoloogilised või kronoloogilised (näiteks erinevused sugupuude või isikute vanustes).
- Mõned erinevused mõjutavad rituaalseid tõlgendusi — oluline on, et Samaaria Pentateukh rõhutab Gerisimi mäe erilisust kui püha paika, mitte Jeruusalemma templikohta.
- Esineb ka selgemaid tekstilisi variatsioone, mis võivad muuta mõne käsu sisu või tõlgendust (nt üksiku käsu sarnased variandid, mida on tõlgendatud erinevalt; vt 3Ms 18:18).
Teaduslik kasutus ja seosed teiste tekstidega
Tekstikriitikud ja piibliteadlased kasutavad Samaaria Pentateukhi allikana, et uurida heebrea Toora teksti ajalugu ja varasemaid toimetusi. Mõned Surnumere kirjarullide käsikirjad sisaldavad lugemisviise, mis mõnes kohas langevad kokku samariitliku traditsiooniga, mis annab tunnistust tekstide mitmekesisusest ja säilinud alternatiivsetest lektuuridest antiikajal.
Abisha rull ja Nabluse sünagoog
Abisha rull on samariitlaste kogukonnas üks tuntumaid käsikirju; seda kasutatakse Nabluses asuvas samariitlaste sünagoogis. Samaarlaste traditsioon väidab, et rull on koostatud varakult ja selle autoriks on Aaroni järeltulija Abisua (viide 1. Ajaraamat 6:35), kuid kaasaegsed teadlased leiavad, et rullis on eri osades erineva vanusega lisa- või parandustöid ning tema praegune käsikiri sisaldab keskaegseid elemente. Enamiku hinnangul pärinevad säilinud käsikirjalised koopiaidest nooremad kihid ning vanimad käsikirjaosad on tõenäoliselt keskaegsed (nt 12. sajand pKr või hilisemad).
Tänapäevane tähendus
Samariitlaste Toora-variant on väga oluline nii nende enda identiteedile kui ka laiemale piiblitekstide uurimisele. Samaaria Pentateukh annab võimaluse näha, kuidas üks tekstiline traditsioon säilitas ja tõlgendas Toorat teistmoodi kui masoreetiline ja septuaginta traditsioon, ning aitab teadlastel rekonstrueerida Piibli tekstide ajalugu ja kohaliku religioosse elu varieerumist Vana-Lähis-Idas.
Kuigi samariitlaste kogukond on tänapäeval väike, on nende tekstiline pärand hindamatu allikas nii usuliste uuringute kui ka filoloogiliste ja ajalooliste analüüside jaoks.
