Iisrael ja Juuda olid vana Lähis-Ida rauaaegsed kuningriigid. Sellel leheküljel käsitletav ajavahemik ulatub Iisraeli nime esmakordsest mainimisest arheoloogilistes andmetes (1200 eKr.) kuni iseseisva Juuda kuningriigi lõpuni Jeesuse Kristuse aja lähedal. Alljärgnevalt antakse selgem ja põhjalikum ülevaade selle ajastu poliitilisest, sotsiaalsest ja kultuurilisest arengust.

Piirkond ja geograafiline taust

Need kaks kuningriiki tekkisid Vahemere kõige idarannikul, Viljakas poolkuu kõige läänepoolsemas osas, lõunas Egiptuse, põhjas ja idas Assüüria, Babüloonia, hiljem Pärsia, läänes Kreeka ja hiljem Rooma vanade impeeriumide vahel. Piirkond on väike, võib-olla ainult 100 miili põhjast lõunasse ja 40 või 50 miili idast läände. See kitsas, kuid strateegiline ala ühendab meretransporti ja maismaateid ning selle mitmekesine loodus mõjutab põllumajandust (oliivid, viinamarjad, nisuviljad), loomakasvatust ja kaubandust.

Päritolu ja varajane areng (kuni 1000 eKr)

Iisrael ja Juuda pärinesid hilispronksiaja kaananiidi kultuurist ja põhinesid küladel, mis kujunesid ja kasvasid Lõuna-Levandi kõrgustikul (tänapäeval rannikutasandiku ja Jordani oru vahelisel alal) umbes 1200–1000 eKr. Varased arheoloogilised ja epigraafilised andmed, sealhulgas Egiptuse tekstid (nt Merneptahi kivi), viitavad piirkonnas elanud kogukondadele, keda võib pidada Iisraeli varajasteks eellasteks.

Ühendkuningriik ja kuningate ajastu

Piirkonna poliitiline areng kulmineerus ühendkuningriigi kujunemisega, mida traditsiooniliselt seostatakse kuningate Sauli, Taaveti ja Solaomoni nimega. Pärast Solaomoni surma (ligikaudu 10. saj eKr) jagunes riik poliitilistel ja majanduslikel põhjustel kaheks: põhjaosa Iisrael (heebrea k. Šomroni kuningriik, hiljem tuntud ka kui Samaaria kuningriik) ja lõunaosa Juuda, mille keskus oli Jeruusalem.

Iisrael (põhja) ja Juuda (lõuna): erisused ja saatuse pöörded

Iisrael kasvas 9. ja 8. sajandil eKr kiiresti tähtsaks kohalikuks võimuks. Omrite dünastia (sari kuningaid, nt Omri ja Ahab) ehitas tugeva administratsiooni ja Samaaria sai pealinnaks. Iisraeli poliitiline ja kultuuriline orientatsioon erines sageli Juudast: idoloogiliselt oli seal rohkem tempel- ja kultuskeskusi ning suuremat majanduslikku mitmekesisust.

Juuda jäi geograafiliselt rohkem mägiseks ja tema juhtkond keskendus Jeruusalemma tempel- ja kuningavõimule. Juuda oli sageli võimeline säilitama suveräänsust kauem kui põhjanaaber, kuid see sai lõpuks osaks suuremate impeeriumide võimuvõngetest.

Assüüria ja Babüloonia survetsoonid

Iisrael langes assüürlaste surve alla ja lõppkokkuvõttes 8. sajandi lõpus eKr hävitati iseseisev Iisraeli kuningriik; suurem osa elanikkonnast viidi või rändas ära ning paiknesed kogukonnad muutsid oma kultuurilist koosseisu. Juuda suutis algselt säilitada iseseisvust, tasakaalustades maksu ja truuduse küsimusi Assüüriale ning hiljem Babülooniale.

Lõpuks viis Babüloonia vastu suunatud mäss 6. sajandi alguses Juuda hävinguni: 586 eKr vallutas Babüloon Jeruusalemma, hävitas esimese templi ja viis osa juudi eliidist pagulusse Babülonisse. See sündmus, tuntud sageli kui Babüloonia vangistus või eksil, muutis tugevalt juudi identiteeti, religiooni ja kirjalike traditsioonide arendamist.

Pärsia periood ja Jehud

Juuda pagulased naasid Babülonist tagasi järgmise pärsia perioodi alguses, kui Pärsia kuningas Kyros Suur vallutas Babüloni (539 eKr) ja lubas pagulastel naasta. Tagasipöördujad alustasid Jeruusalemma ja templi taastamist; selle perioodi provints nimega Jehud (Jehudi provints) toimis Pärsia administratiivse üksusena. Sel ajal toimusid ka olulised religioossed ja sotsiaalsed reformid (nt prohvetite ja palkade juhtide tegevus), mis aitasid kujundada hilisemat juudi usulist identiteeti.

Hellenistlik aeg ja Hasmoneuse riik

Alexander Suure vallutused 4. sajandil eKr tõid piirkonda kreeka kultuurilise mõju. Pärast Aleksandrit tekkisid piirkonnas Ptolemaiosede ja Seleukidide vahelised võimuvõitlused, mis mõjutasid poliitikat, majandust ja kultuuri. 2. sajandil eKr astusid juudid Kreeka võimu vastu üles ja lõid Hasmoneuse kuningriigi. Hasmoneuste dünastia (Makkabeedide järeltulijad) laiendas algselt autonoomiat ja lõi iseseisvuse perioodi, mis kestis kuni rooma sekkumiseni.

Rooma aeg ja 1. sajand eKr–1. sajand pKr

Hasmoneuse kuningriik püsis esmalt iseseisvana, kuid 1. sajandil eKr sattus ta kiiresti Rooma mõjupiirkonda. Rooma impeeriumi laienemine viis piirkonna muutumisele: 63 eKr tegi Pompeius Jeruusalemma vägedega sekkumise ja Tugevama rooma kontrolli all muutusid kuningriigid klientriikideks või provintsideks. 37 eKr asus troonile Herodes Suur, kes tegutses Rooma kliendi kuningana, renoveeris ja laiendas Suurt Templit ning propageeris massiivseid ehitusprojekte, kuid tema valitsemine oli ka repressiivne ja vastuoluline.

1. sajandil pKr oli Juuda poliitiliselt killustunud ja sotsiaalselt pingeline: religioossed liikumised nagu fariseed, saduseedid ja essenid, juutide diasporaa, kreeka ja rooma kultuuriline mõju ning sotsiaalmajanduslikud pinged tekitasid aluse ülestõusule, mis toimuma hakkas 1. sajandi keskpaigas. Rooma administratsiooni tugevam kontroll ja maksustamine tekitasid sageli rahulolematust, mis lõppes 66–70 pKr Teise templi hävitamisega (seda sündmust võib käsitleda 1. sajandi viimase osa saatusliku pöördepunktina).

Sotsiaalne ja religioosne elu

Juudi ja iisraellaste ühiskond põhines peamiselt põllumajanduslikul majandusmudelil, kus olulised rollid olid maagri/maaomanikel, talupojal ja käsitöölisel. Linnad (nt Jeruusalem, Samaaria, Sepphoris) toimisid administratiivsete ja kaubanduslike keskustena. Religioon ja templitraditsioon olid keskse tähtsusega — Jeruusalemma tempel oli kultuurilise ja religioosse elu tuum, kuid ka kodused ja kohaliku tasandi kultused mängisid tähtsat rolli.

Keel: varasemal ajal kasutati peamiselt varakest heebrea või lääne-semiti keeli; hilisematel sajanditel levis laialt aramea keel ning Kreeka keele mõju suurenes hellenistliku ja Rooma perioodi jooksul.

Allikad ja arheoloogiline tõendus

Meie teadmine sellest ajast pärineb mitmest allikast: arheoloogilised väljakaevamised (linnaplaanid, majajäänused, kilbid, savitahvlid ja mündid), välised tekstiallikad (egiptuse ja mesopotaamia kronikad ja kuninglikud stelaad), ning eelkõige heebrea pühakirjad, mis sisaldavad nii ajaloolisi mälestusi kui ka teoloogilisi tõlgendusi. Arheoloogia on alates 20. sajandi keskpaigast oluliselt täpsustanud ja mõnikord ümber lükanud traditsioonilisi lugusid.

Kokkuvõte

Kuni 1. sajandi keskpaigani iseloomustas Iisraeli ja Juuda ajalugu pidev kohanemine tugevate naaberriikide survega, poliitiline jagunemine ja mõnikord iseseisvus, rikas religioosne areng ning kultuuride kokkupõrge. See periood loob aluse nii juudi kui ka kristliku ajaloo ja kultuuri edaspidiseks kujunemiseks ning on tänapäeval uurijatele oluline nii usuliste, ajalooliste kui ka arheoloogiliste küsimuste tõttu.