Vana-Iisraeli ja Juuda ajalugu

Hilispronksiaja taust (1550-1200 eKr)

Geograafia ja inimasustus

Vahemere idaosa - Levant - ulatub 400 miili põhjast lõunasse Tauruse mägedest kuni Siinai kõrbeni ja 70-100 miili idast läände mere ja Araabia kõrbe vahel. Lõunapoolse Levandi rannikuala, mis on lõunas suur ja muutub põhja poole lühikeseks, kõige lõunapoolsemas osas on eesmägede vöönd, Šefala; nagu tasandik, aheneb ka see ala põhja poole minnes ja lõpeb Karmeli mäe juures. Tasandikust ja Šefaalast idas on mägine harju, lõunas "Juuda mäestik", sellest põhja pool "Efraimi mäestik", seejärel Galilea ja Liibanoni mäed. Idas asub jälle järsakute servadega org, mida katavad Jordani jõgi, Surnumeri ja Araabia wadi, mis jätkub Punase mere idapoolse haruni. Tasandiku taga on Süüria kõrb, mis eraldab Levandi Mesopotaamiast. Edelas on Egiptus, kirdes Mesopotaamia. "Levant moodustab seega kitsa koridori, mille geograafiline asend muutis selle võimsamate üksuste vaheliseks pidevaks vaidluspiirkonnaks".

Levandi ranniku kesk- ja põhjaosa tunti klassikalisel ajal Foiniikiana; kõige lõunapoolsem osa oli egiptlastele tuntud kui Kaanan, mille all nad ilmselt pidasid silmas kõiki oma Aasia valdusi. Piiblis võib Kaanaan tähendada kogu Jordani jõest lääne pool asuvat maad või kitsamalt rannikuriba. Klassikaliseks ajaks loobuti Kaanani nimest ja asendati see "Filistia" ehk "vilistite maaga", hoolimata sellest, et vilistid olid juba ammu kadunud. Tänapäevane nimetus "Palestiina" on sellest tuletatud. Kaananist/Palestiinast kirdes asus Aram, mida hiljem nimetati assüürlaste järgi Süüriaks, kes olid samuti ammu kadunud.

Hilispronksiajal koondus asustus rannikutasandikule ja peamiste ühendusteede äärde, keskne mägiala oli vaid hõredalt asustatud; igal linnal oli oma valitseja, kes oli pidevalt tülis oma naabritega ja pöördus Egiptuse elanike poole, et nad oma erimeelsusi lahendaksid. Üks neist Kaananiidi riikidest oli Jeruusalemm: Egiptuse arhiivi kirjad näitavad, et see järgis tavapärast hilispronksiaegset väikelinna mudelit, mida ümbritsevad põllumaad ja külad; erinevalt enamikust teistest hilispronksiaegsetest linnriikidest ei ole mingeid viiteid sellele, et see hävitati selle perioodi lõpus.

Kaanan ja hilispronkse kokkuvarisemine

13. sajandil ja 12. sajandi algul oli Kaananimaal erineva päritoluga inimesi, keda ühendas ühine sotsiaal-majanduslik süsteem, mida haldas ja kontrollis Egiptus. Egiptuse võim ja kaananlaste linnriikide süsteem varisesid kokku. Kokkuvarisemisest tekkis 12. sajandil eKr kaks uut kogukonda, iisraellased mägimaal ja vilistid rannikutasandiku lõunaosas. Filistid esindavad selgelt märkimisväärse hulga võõraste, tõenäoliselt Küproselt saabunud inimesi, kelle kultuur ei olnud pärismaalane. Iisraellased on Kaananimaal sama selgelt põliselanikud: kui võtta keeleteadust vaid ühe näitajana, siis 1. aastatuhande alguses eKr judaistide ja iisraellaste heebrea keel rühmitub foiniiklaste, ammonlaste, moabiitide ja edomiitidega; ning selle rühma sees võib eristada iisraellaste ja foiniiklaste "tuumik-kaananlasi" judaistide, ammonlaste, moabiitide ja edomiitide "äärekaananlastest".

Pronksiaja kokkuvarisemise põhjused, mis ulatusid kogu Vahemere idaosas, on ebaselged. Põud, näljahäda ja muud stressiolud võivad olla tolleaegse ulatusliku rahvastiku liikumise taga. Mis iganes ka ei oleks põhjuseks olnud, mitmed tähtsad kaananlaste linnad hävitati pronksiaja lõpus (rohkem kui sajandi jooksul) ning kaananlaste kultuur sulandus järk-järgult vilistite, foiniiklaste ja iisraellaste kultuuri hulka.

Eksiilieelne periood

I rauaaeg (1200-1000 eKr)

Merneptah'i stele, mille püstitas Egiptuse vaarao umbes 1200 eKr, sisaldab esimest korda Iisraeli nime: "Iisrael on maha pandud ja tema seemet ei ole". See Iisrael, mida identifitseeritakse rahvana, asus tõenäoliselt keskmäestiku põhjaosas. Kaose levides läksid inimesed elama varem asustamata kõrgustikesse: uuringutes on tuvastatud I rauaajal Palestiina kõrgustikus üle 300 väikese asula, millest enamik oli uus ja suurimad mitte rohkem kui 300 elanikuga. Põhjaosas (piibellikud Manasse ja Efraim) olid külad suuremad ja arvukamad, kuigi ühtegi asulat ei saa nimetada linnalinnaks. Kogu asustatud elanikkond oli perioodi alguses umbes 20 000 ja selle lõpul kaks korda rohkem. Kuigi I rauaajastu külasid, millel on sellised tunnused nagu neljaruumilised majad, krae-äärsed poekannud ja raiutud veekogud, loetakse iisraellasteks, kui neid leitakse kõrgustikul, on tegelikult võimatu neid eristada sama perioodi kaananlastest; samuti ei ole võimalik eristada heebrea ja kaananlaste kirjapanekuid kuni 10. sajandini.

I rauaaegsel mägismaal puuduvad igasugused märgid tsentraliseeritud võimust, templid, pühamud või tsentraliseeritud kultus üldiselt (kuigi on leitud Kaanani jumalaga El seotud kultusobjekte); peaaegu ainus märk, mis eristab mägismaa "iisraellaste" külasid kaananiitidest, on sealuude puudumine, kuigi on vaieldav, kas seda võib pidada etniliseks tunnuseks või on see tingitud muudest teguritest.

Samal perioodil tekkisid selles järjekorras Arami Damaskuse ja Ammoni kuningriigid põhjapoolsetest mägedest ida pool, Moabi (Surnumere idaosas) ja Edomi (Araabias Surnumere lõunaosas).

II rauaaeg (1000-586 eKr)

Egiptuse vaarao Shoshenq I, kes on tõenäoliselt identne piibelliku Shishakiga, üleskirjutuses on kirjas rida kampaaniaid, mis olid ilmselt suunatud Jeruusalemmast vahetult põhja pool asuvale alale 10. sajandi teisel poolel eKr. Umbes sada aastat hiljem, 9. sajandil eKr. nimetab Assüüria kuningas Šalmaneser III oma vaenlaste seas Iisraeli Ahabi Qarqari lahingus (853 eKr.), samas kui Mesa steles (umbes 830 eKr.) tähistab Moabi kuningas oma edu "Omri koja" (st Iisraeli) rõhumise mahasurumisel. Samamoodi räägib Tel Dani stele Iisraeli kuninga, arvatavasti Jorami, surmast Aramea kuninga käe läbi umbes 841 eKr. Kaevamised Samaarias, Iisraeli pealinnas, kinnitavad veelgi muljet võimsast, tsentraliseeritud kuningriigist põhjapoolsetel kõrgustikel 9. ja 8. sajandil. sajandi teisel poolel tõusis Iisraeli kuningas Hoshea assüürlaste vastu üles ja purustati (umbes 722 eKr). Osa elanikkonnast küüditati, nende asemele toodi välisasunikud ja Iisraelist sai Assüüria provints.

Esimesed tõendid organiseeritud kuningriigi olemasolu kohta lõunapiirkonnas pärinevad 9. sajandi keskpaigast Tel Dani steleelt, kus mainitakse Iisraeli kuninga kõrval ka "Taaveti koja" kuninga surma; kaasaegne Mesa stele võib samuti mainida Taaveti koja, kuigi selle rekonstrueerimine, mis võimaldab seda lugemist, on vaieldav. Üldiselt eeldatakse, et see "Taaveti maja" on identne piibelliku dünastia nimega, kuid pinnauuringute arheoloogilised tõendid näitavad, et 10. ja 9. sajandil oli Jeruusalemm vaid üks neljast suurest külast selles piirkonnas, ilma et ta oleks olnud oma naabrite üle esikohal. Alles 8. sajandi viimasel poolel algas Jeruusalemma kiire kasvuperiood, mis tõi kaasa palju suurema rahvaarvu kui kunagi varem ja selge ülemvõimu ümbritsevate linnade üle. Vanema teadusliku rekonstruktsiooni kohaselt oli selle põhjuseks põgenike sissevool Iisraelist pärast selle vallutamist assüürlaste poolt (umbes 722 eKr), kuid uuema arvamuse kohaselt peegeldab see Assüüria ja Jeruusalemma kuningate koostööd, et muuta Juuda Assüüria-meelseks vasalliriigiks, kes teostas kontrolli väärtusliku oliivitööstuse üle. Assüüria võimu äkiline kokkuvarisemine 7. sajandi viimasel poolel viis ebaõnnestunud iseseisvuspüüdlusteni kuningas Joosija juhtimisel, millele järgnes Jeruusalemma hävitamine Assüüria järeltulija, uus-Babüloonia impeeriumi poolt (587/586 eKr).

Kaheteistkümme Iisraeli suguharu, millest tekkis kuningriik.

Eksiiliaeg ja eksiliajärgne periood

Babüloonia ja Pärsia periood (586-333 eKr)

Aastal 586 eKr vallutasid babüloonlased kuningas Nebukadnetsar II juhtimisel Jeruusalemma, hävitasid Saalomoni templi, lõpetasid Taaveti kuningavõimu ja viisid rahva vangi. Ainult kõige vaesemad jäid Juudasse, nüüdseks Babüloonia provintsi Jehudisse, mille pealinn oli Mispas endisel Benjamini territooriumil, Jeruusalemmast põhja pool. Mõned aastad hiljem, jällegi piibli järgi, mõrvati Jehudi valitseja rivaalide poolt, mis vallandas järjekordse põgenike väljarände, seekord Egiptusesse. Seega oli Juuda rahvas umbes 580. aastaks kolmes erinevas kohas: eliit oli Babüloonias (kus neid muide näib olevat hästi koheldud), suur kogukond Egiptuses ja ülejäänu Juudas. Eksiil lõppes, kui Pärsia kuningas Kyros Suur vallutas Babüloni (traditsiooniliselt 538 eKr). Pärslased taastasid Juuda/Jeehudi provintsina ("Yehud medinata") "jõe taga" asuva satraapia raames ning järgmise sajandi jooksul naasis osa pagendatud inimestest Jeruusalemma. Seal ehitasid nad lõpuks templi uuesti üles (traditsiooniliselt 516/515 eKr.), kuid enam kui sajandiks jäi halduskeskus Mispasse. Samaria jäi vahepeal Semariina provintsiks, mis kuulus samasse satrapiasse kui Jehud.

Pärsia periood

539. aastal eKr vallutasid pärslased Babüloni ja 537. aastal eKr algas Pärsia periood juudi ajaloos. Aastal 520 eKr lubas KyrosSuur juutidel naasta Juudamaale ja ehitada uuesti üles templi (valmis 515 eKr). Ta määras Serubbaabeli (eelviimase Juuda kuninga Joojakini pojapoeg) valitsejaks, kuid ei lubanud kuningriigi taastamist. Zoroastrismi mõju monoteismile, nii judaismile kui ka kristlusele on siiani akadeemilise arutelu objektiks.

Ilma võimsa kuningata muutus tempel võimsamaks ja preestritest sai valitsev autoriteet. Teine tempel oli siiski ehitatud võõrvõimu alluvuses ja selle legitiimsuse suhtes olid püsivad küsimused. See lõi eelduse selleks, et järgnevate sajandite jooksul kujunesid judaismis erinevad sektid, millest igaüks väitis, et esindab "judaismi". Enamik neist tavaliselt ei sallinud sotsiaalset suhtlemist, eriti abielu, teiste sektide liikmetega.

Babüloonia eksiili lõpus ei ehitatud mitte ainult Teine tempel, vaid dokumentaalhüpoteesi kohaselt ka Toora lõplik versioon. Kuigi preestrid kontrollisid monarhiat ja templit, monopoliseerisid kirjatundjad ja targad (kellest hiljem said rabid) Toora õppimist, mida (alates Esra ajast) loeti avalikult turupäevadel. Need targad arendasid ja säilitasid Pühakirja kõrval suulist traditsiooni ning samastusid prohvetitega. Geza Vermesi sõnul kõnetati selliseid kirjatundjaid sageli, kasutades põhilist lugupidamisterminit "isand".

Hellenistlik ja Rooma periood (333 eKr-70 pKr)

Hellenistlik periood algas aastal 332 eKr, kui Aleksander Suur vallutas Pärsia. Pärast tema surma 323. aastal eKr jagati tema impeerium tema kindralite vahel. Esialgu valitsesid Juudamaad Egiptuse-Helleni Ptolemaioste, kuid 198 eKr. haaras Süüria-Helleni Seleukiidide impeerium Antiokhose III juhtimisel kontrolli Juudamaa üle.

Ühe teooria kohaselt kanoniseeriti hellenistlikul perioodil Tanakh (heebrea piibel) ja tekkisid piiblivälised pühadepärimused. Varaseimad tõendid juudi müstikatraditsioonist ümbritsevad Hesekieli raamatut, mis on kirjutatud Babüloonia pagenduse ajal. Praktiliselt kõik teadaolevad müstilised tekstid on aga kirjutatud Teise templi perioodi lõpus. Mõned teadlased arvavad, et kabbala (juudi müstika) esoteerilised traditsioonid olid mõjutatud Pärsia uskumustest, platoonilisest filosoofiast ja gnostitsismist.

2. Esdra 14:45-46, mis on kirjutatud teisel sajandil pKr, ütleb: "Tee avalikuks need kakskümmend neli raamatut, mis sa esimesena kirjutasid, ja lase neid lugeda nii väärilistel kui ka mitteväärilistel; aga jäta need seitsekümmend, mis on kirjutatud viimasena, et anda need oma rahva seas targastele." See on esimene teadaolev viide kanoniseeritud heebrea piiblile ja seitsekümmend mittekanoonilist teksti võisid olla müstilised; Talmud viitab muudele müstilistele traditsioonidele, mille juured võivad olla Teise templi judaismis.

Lähis-Ida oli kosmopoliitiline, eriti hellenistlikul perioodil. Kasutusel oli mitu keelt ja lingua franca küsimus on siiani vaidluse objektiks. Juudid rääkisid omavahel peaaegu kindlasti aramea keelt. Kreeka keelt kasutati sageli kogu Vahemere idaosas. Judaism muutus kiiresti, reageerides ja kohanedes laiema poliitilise, kultuurilise ja intellektuaalse maailmaga ning tõmmates omakorda mittejuutide huve. Ajaloolane Shaye Cohen märkis:

Kõik hellenistliku ajajärgu judaismid, nii diaspora kui ka Iisraeli maa, olid helleniseeritud, see tähendab, et nad olid antiikmaailma kultuuri lahutamatu osa. Mõned judaismi variandid olid rohkem helleniseerunud kui teised, kuid ükski neist ei olnud omaette saareke. On viga arvata, et Palestiina maa säilitas judaismi "puhta" vormi ja et diaspora oli judaismi võltsitud või lahjendatud vormide koduks. Mõiste "hellenistlik judaism" on seega mõttekas ainult kui kronoloogiline näitaja, mis tähistab ajavahemikku Aleksander Suurest kuni Makabeuseni või võib-olla kuni Rooma vallutusteni esimesel sajandil eKr. Teatud tüüpi judaismi kirjeldava terminina on see aga mõttetu, sest kõik hellenistliku perioodi judaismid olid "hellenistlikud". (Cohen 1987: 37)

Kultuuriline võitlus hellenismiga

Paljud juudid elasid diasporas ning Juudamaa provintsides Juudamaal, Samaarias ja Galileas elas palju paganaid (kes sageli näitasid üles huvi judaismi vastu). Juudid pidid elama koos hellenismi ja hellenistliku filosoofia väärtustega, mis olid sageli otseses vastuolus nende enda väärtuste ja traditsioonidega. Üldiselt nägi hellenistlik kultuur end tsivilisaatorina, kes tõi tsiviliseeritud väärtusi ja viise rahvastele, keda nad pidasid isoleeritud või kas tagurlikuks või degeneratiivseks.

Näiteks ehitati Jeruusalemmas templi vaatevälja kreeka stiilis suplusmaju ning ka selles linnas sai gümnaasiumist ühiskondliku, sportliku ja intellektuaalse elu keskus. Paljud juudid, sealhulgas mõned aristokraatlikumad preestrid, võtsid need asutused omaks, kuigi juute, kes seda tegid, vaadati sageli halvasti nende ümberlõikamise tõttu, mida juudid pidasid oma lepingu märgiks Jumalaga, kuid mida hellenistlik kultuur pidas keha esteetiliseks rüvetamiseks. Sellest tulenevalt hakkasid mõned juudid loobuma ümberlõikamisest (ja seega ka oma lepingust Jumalaga), samas kui teised hoidsid kreeklaste ülemvõimu üle silma kinni.

Samal ajal, kui juudid seisid silmitsi kultuuriliste erinevustega nende ukse ees, pidid nad seisma silmitsi paradoksaalsusega omaenda traditsioonis: nende Toora seadused kehtisid ainult neile ja proselüüdidele, kuid nende Jumal oli nende arvates üks ja ainus Jumal. See olukord viis Toora uute tõlgendusteni, millest mõned olid mõjutatud hellenistlikust mõtlemisest ja vastuseks paganlikule huvile judaismi vastu. Sel perioodil jõudsid paljud varakreeka filosoofia kontseptsioonid judaismi või mõjutasid seda, samuti tekkisid tolleaegse religiooni ja kultuuri sisesed vaidlused ja sektid.

Aastal 331 eKr võttis Aleksander Suur Pärsiaimpeeriumi üle. Tema surma järel 323 eKr lagunes tema impeerium ja Jehudi provintsist sai osa Egiptuse kuningriigist, mida valitses Ptolemaioste dünastia. Ptolemaioste valitsemine oli leebe: Aleksandriast sai maailma suurim juudi linn ja Egiptuse Ptolemaios II Filadelfos (281-246 eKr) edendas juudi kultuuri, toetades Toora Septuaginta tõlkimist. Sel perioodil tekkisid ka variserid ja teised teise templi juudi erakonnad, nagu saddukeedid ja eessanlased. Kuid 2. sajandi alguses eKr langes Jehud Seleukiidide Süüria valitseja Antiokhos IV Epifaneuse (174-163 eKr) kätte, kes erinevalt Ptolemaiidide poolt üles näidatud sallivusest püüdis juute täielikult helleniseerida. Tema templi rüvetamine vallandas rahvusliku mässu, mis lõppes süürlaste väljaajamisega ja templi taasavamisega Makkabite ajal.

Makkablaste loodud kuningriik oli teadlik katse taaselustada Piiblis kirjeldatud Juuda: juudi monarhia, mida valitseti Jeruusalemmast ja mis hõlmas kõiki neid alasid, mida kunagi valitsesid Taavet ja Saalomon. Selle projekti elluviimiseks vallutasid (ja pöördusid sunniviisiliselt judaistlikuks) Hasmonite kuningad kunagised moabiidid, edomiidid ja ammonlased ning ka kadunud Iisraeli kuningriigi.

Üldiselt aktsepteerisid juudid võõrvõimu, kui neilt nõuti ainult maksu, kuid muidu lubati neil end ise valitseda. Sellest hoolimata olid juudid jagunenud helleniseerimist pooldavate ja selle vastu olevate juutide vahel ning jagunesid Ptolemaioste või Seleukiidide suhtes. Kui ülempreester Siimon II suri 175. aastal eKr, puhkes konflikt tema poja Onias III (kes oli helleniseerimise vastu ja pooldas Ptolemaioste) ja tema poja Iasoni (kes pooldas helleniseerimist ja oli Seleukiidide poolt) toetajate vahel. Järgnes poliitiliste intriigide periood, kus preestrid, nagu Menelaos, altkäemaksu andsid kuningale, et võita ülempreesterlus, ja süüdistused mõrvasid konkureerivaid tiitlile kandideerijaid. Tulemuseks oli lühike kodusõda.

Suur hulk juute kogunes Iasoni poole ning 167. aastal eKr tungis Seleukiidide kuningas Antiookos IV Juudamaale, tungis templisse ja riisus sealt raha ja tseremoniaalseid esemeid. Iason põgenes Egiptusesse ja Antiookos kehtestas sunniviisilise helleniseerimise programmi, millega nõuti juutidelt tapmise ähvardusel oma seaduste ja tavade hülgamist. Sel hetkel võtsid Mattathias ja tema viis poega, Johannes, Eleasar, Siimon, Joonatan ja Juuda Makkabee, Hasmoni perekonna preestrid, kes elasid Modeini (hääldatakse "Mo-Ah-Dein") maakülas, üle verise ja lõpuks eduka ülestõusu juhtimise Seleukiidide vastu.

Juuda vabastas Jeruusalemma aastal 165 eKr ja taastas templi. Võitlused jätkusid ning Juuda ja tema vend Joonatan tapeti. Aastal 141 eKr kinnitas preestrite ja teiste preestrite kogunemine Siimoni ülempreestriks ja juhiks, millega tegelikult loodi Hasmonese dünastia. Kui Siimon tapeti 135. aastal eKr, võttis tema poeg (ja Juuda vennapoeg) Johannes Hyrkanus tema koha ülempreestrina ja kuningana üle.

Hasmonese kuningriik

Pärast Seleukiidide vägede võitmist rajas Johannes Hüürkanus 152. aastal eKr uue monarhia preesterliku Hasmoneuse dünastia näol - seega said preestritest nii poliitilised kui ka religioossed võimud. Ehkki Hasmoonlased olid rahva arvates kangelased ja liidrid, kes seisid Seleukiidide vastu, leidsid mõned, et nende valitsemisajal puudus religioosne legitiimsus, mida andis esimese templiajastu Taaveti dünastia põlvnemine.

Sadduktlased, eesseenlased ja variserid

Lõhe preestrite ja tarkade vahel süvenes hellenistlikul perioodil, kui juudid seisid silmitsi uute poliitiliste ja kultuuriliste võitlustega. Umbes sel ajal tekkis preestrite ja nendega liitunud eliidi erakonnaks saddukeuse partei (nimi saddukeus tuleneb esimese templi ülempreestrist Zadokist).

Essenlased olid teine varajane müstilis-religioosne liikumine, kes arvatakse, et nad lükkasid tagasi kas Seleukiidide määratud ülempreestrid või Hasmonese ülempreestrid, mis olid valed. Kuid nad lükkasid varsti tagasi Teise Templi, väites, et eessoonlaste kogukond oli ise uus tempel ja et seadusele kuuletumine kujutas endast uut ohvrivormi.

Ehkki nende hoolimatus Teise Templi suhtes võõrandas eessuaid juutide suurtest massidest, jagas nende arusaama, et püha võib eksisteerida väljaspool templit, teine rühm, variserid ("separatistid"), mis asus kirjatundjate ja tarkade kogukonnas. Nime tähendus on siiski ebaselge.

Hasmonese perioodil toimisid saduserid ja variserid peamiselt poliitiliste erakondadena (eesseenlased ei olnud nii poliitiliselt orienteeritud). Poliitilised erimeelsused sadduzeede ja variseride vahel ilmnesid, kui variserid nõudsid, et Hasmoneuse kuningas Aleksander Jannai valiks traditsioonilisel viisil kuningaks ja ülempreestriks olemise vahel. See nõue viis lühiajalise kodusõja, mis lõppes variseride verise mahasurumisega, kuigi kuningas kutsus oma surivoodil üles kahe poole vahel lepitamisele. Aleksandrile järgnes tema lesk, kelle vend oli juhtiv variser. Tema surma järel otsis tema vanem poeg Hyrkanus II variseride toetust ja tema noorem poeg Aristobulus saduseride toetust.

64. aastal eKr võttis Rooma kindral Pompeius Jeruusalemma üle ja tegi juudi kuningriigi Rooma kliendiks. Aastatel 57-55 eKr. jagas Süüria prokonsul Aulus Gabinius selle Galileaks, Samaariaks ja Juudamaaks, kus oli 5 piirkondlikku Sanhedriini/Synedrioni (õigusnõukogu). Aastatel 40-39 eKr määras Rooma senat Heroodes Suure juutide kuningaks, kuid 6. aastal pKr tagandas keiser Augustus tema järeltulija, Juudamaa etnarh Heroodes Arheelaose ja tema territooriumid liideti Iudea provintsina otse Rooma valitsuse alla: see tähistas Juuda kui isegi teoreetiliselt iseseisva kuningriigi lõppu.

Hasmonese kuningriigi ulatus


Iudea provints ja selle ümbrus 1. sajandil

Religioon

Iisrael ja Juuda pärisid esimese aastatuhande lõpu Kaanani usundi ning kaananiidi usund omakorda oli pärit teise aastatuhande Ugariti usundist. II aastatuhandel väljendus polüteism jumaliku nõukogu ja jumaliku perekonna mõistete kaudu.

Seotud leheküljed

Ajaperioodid Palestiina piirkonnas Piibel Piibli arheoloogia Kaanan Juut Iisraellased Ühendatud Monarhia Piibli kronoloogia Heebrea Piibel Juudi diasporaa Yehud Medinata Levandi ajalugu Iisraeli ajalugu Iisraellased Vana Testament Tanakh Toora Kristluse ajatelg	Märkimisväärsed inimesed Abraham Isaac Jacob Joseph Benjamin Moses Aaron Joshua Gideon Deborah Simson Samuel	Iisraeli kuningad
		Peamine: Saul , Ish-Bošet, Taavet, Saalomon, Jerobeam, Nadaab, Baasha, Ela, Siimri, Omri, Ahab, Ahasja, Jooram, Jehu, Elisa, Jooahas, Jooas, Jerobeam II, Sakarias, Sallum, Menahem, Pekahja, Pekah, Hosea.
		Juuda kuningad
		Peamine: Juuda kuningate nimekiri Rehabeam, Abijam, Aasa, Joosafat, Jooram, Ahasja, Atalja, Joas, Amasja, Ussija, Jootam, Ahas, Hiskija, Manasse, Amon, Joosija, Joojaas, Joojakim, Jekonja, Sidkija.