Simson on kolmas ja viimane iidsete Iisraeli laste kohtunikest, keda mainitakse Tanakhis (heebrea piiblis) ja Talmudis. Teda kirjeldatakse kohtumõistjate raamatu 13.–16. peatükis. Simsonit käsitletakse ka Josephuse Juudi antiikides, mis on kirjutatud 1. sajandi viimasel kümnel aastal pKr, ning ka veidi varasemates teostes.

Sünd ja pühitsemine

Simsoni sündi eelkõige jutustatakse kui imelist vastust Manoahi ja tema naise palvetele: nad olid lapseootele jäämise ajaks olnud viljatud. Ingel ilmub nende ette ja kuulutab poja sündi ning annab juhiseid, et poeg peab olema nazireet — eraldatud Jumalale; selle kohustuse märgiks tuli tal mitte lõigata kunagi juukseid ja hoiduda viinast ning rüüstest. Nazireeti nõued seostuvad tema jõu allikaga: Piiblis näidatakse, et Simsoni erakordne jõud oli tingitud juustest kui pühitsetud märgist ja Jumala väest.

Suured teod ja lood

Simson on tuntud mitmete vägevate tegude poolest, mida tekst kujutab suuresti kangelastegelaste stiilis. Peamised episoodid on:

  • Lõvi tapmine: teel oma tulevase pruudi juurde ründab ta tühja käega lõvi ja tapab selle (kohtumõistjate 14. peatükk).
  • Põleng ja kavalus: pärast vaidlustäit sündmust põletab ta filistelaste viljavälju põlevate rebase- või rebastega seotud süütega (mõned tõlgendused räägivad rebastest või kullistest rebastest), mis põhjustab laialdast hävingut ja kättemaksu.
  • Eesli lõuaga võit: Simson tapab tuhandeid filisteid kasutades vaid eesli lõualuud — see kujuneb ikooniliseks episoodiks tema füüsilisest väest (kohtumõistjate 15. peatükk).
  • Gaza värava kandev tegu: pärast varastamist ja petmist kannab ta linna väravad, varauksi ja postid, et neid teisaldada mäele oma vanema poole näitamiseks.
  • Võim lõppaktil: viimasena paneb Simson revideeritud templi kokku: vangistuses pärast Delila reetmist lõikavad filisteid tema juuksed ära, ta kaotab väe, kuid lõpuks, kui juuksed on taas hakanud kasvama, tõuseb Simson viimases palves ja ajab templi sammalt kukkudes kokku, tappes endaga kaasa suure hulga filisteid — see on tema surm ja samas viimane võit.

Delila ja kukutamine

Simsoni nõrkus naisepettuste ees on temaatiliselt oluline. Delila (Delila) on tuntud kui see naine, kes manipuleerib ja reedab Simsoni filiste kuningatele, et nad võiksid teda vangistada. Ta sunnib Simsonit avaldama oma tugevuse saladuse; kui Simson lõpuks tunnistab, et selle allikas on tema mittekunni lõikamata juuksed, lõikavad filisteid juuksed ja Simson kaotab väe. See lugu on tihti tõlgitud kui hoiatav näide sellest, kuidas isiklik nõrkus ja truudusetus võivad viia languseni ka siis, kui inimene on jumalikult toetatud.

Tõlgendused, religioossed ja kultuurilised tähendused

Simsoni figuur on rikas sümboolika ja mitme tõlgenduse allikas. Religioosses mõttes nähakse temas sageli nii Jumala tööriista kui ka hoiatavat eeskuju: Jumal annab võimu, kuid nõuab ustavust; kui inimene pürib isiklike lustide poole või rikub pühitsemist, võib jumalik vägi kaduda. Juudi ja kristliku traditsiooni kommentaarides tõstetakse esile Simsoni kui loodud ja siiski vigastatud kangelase motiive — tugev keha, habras vaim, katkemised ja lunastus viimases teos.

Ajaloolased ja kriitikud on arutanud, milles on legendi ja faktipõhine ajalugu: mõned votivad Simsoni kui rahvalaulu tüüpi kangelasepärimust, mis kuhjub üleloomulike tegudega, teised näevad temas kujundi, mis peegeldab konfliktseid suhete filisteidega umbes rauaaja lõpus või Iisraeli varasemas ajaloos (hinnanguliselt 12.–11. sajand eKr).

Haud ja pärand maastikul

Traditsiooniliselt usutakse, et Simson on maetud Iisraeli Tel Tzorasse Soreki oru kohal. Seal olevad hauakivid ja kohalikud mälestusmärgid, sealhulgas kaks suurt Simsoni ja tema isa Manoahi hauakivi ning Manoahi altar, on seotud Piibli kirjeldustega (kohtumõistjate 13:19–24). Asukoht paikneb Zora ja Eštaoli linnade vahel ning on olnud pühakoht ja rahvusliku muistendi objektiks eri ajajärkudel.

Pärand tänapäeval

Simsoni lugu on mõjutanud kunsti, kirjandust, muusikat ja kino: tema kuju on sageli kasutatud sümbolina jõule, traagilisele kangelasusele ja inimliku nõrkuse dramaatiliseks ühendamiseks. Tema nimi on saanud metafooriks, mida tsiteeritakse nii kirjanduses kui rahvakeeles, ning kohanimed ja arheoloogilised kohad hoiavad elus muistendit selle ambivalentse ja võimsa tegelase kohta.

Kokkuvõtlikult on Simson Piibli üks enimkõneldud ja -vaadeldud tegelasi: ta ühendab endas jumaliku kutsumuse ja inimliku haavatavuse, tema lood kõlavad nii religioosses õpetuses kui ka kultuurikäsitlustes kui varandus hoiatustest, kangelaslikkusest ja lunastusest.