Jordani jõgi (heebrea keeles: נהר הירדן nehar hayarden, araabia keeles: نهر الأردن nahr al-urdun) on oluline jõgi Edela-Aasias, mis voolab läbi Suure lõhe oru ja suubub lõpuks Surnumere. Paljud inimesed peavad seda üht maailma pühamaid jõgesid, kuna seostavad seda mitmete Piibli sündmustega ning just siin on ajalooliselt toimunud ristimistseremooniad (nt koht, mida nimetatakse Bethany beyond the Jordan / Al-Maghtas).
Geograafia ja vool
Jõe pikkus on ligikaudu 251 kilomeetrit. Jordani algavad mitmest allikast Põhja-Iisraelis ja Lõuna-Liibanonis; neli peamist algjõge ühinevad ja moodustavad põhivoolu.
Lisajõed ja algallikad
- Hasbani (heebrea keeles: שנירsenir, araabia keeles: الحاصباني hasbani), mis voolab Liibanonist.
- Banias (heebrea keeles: חרמון hermon, araabia keeles: بانياس banias), mis pärineb allikast Banias, mis asub Hermoni mäe jalamil.
- Dan (heebrea keeles דן dan, araabia keeles اللدان leddan), mille allikas on Hermoni mäe jalamil.
- Ayoun (heebrea keeles: עיון ayoun, araabia keeles: עيون ayoun), mis voolab Liibanonist.
Neli nimetatud jõge ühinevad Põhja-Iisraelis, Sede Nehemya kibbuzi lähedal. Jordani jõgi suubub esmalt Hula oru ja Hula järve ala kaudu ning voolab edasi Galilea mere (Tiberiase järv, sageli Kinneret) suunas. Galilea mere pind asub umbes -210 meetrit merepinnast; sealt jätkab jõgi lõunasse kuni Surnumereni, mis paikneb ligikaudu -430 meetrit merepinnast. Lõuna suunas liikudes liituvad põhivooluga idast suured lisajõed, näiteks Jarmouki (Yarmouk) jõgi ja Jabboki jõgi.
Inimtegevus, rajatised ja keskkonnamõju
20. sajandi keskpaigast alates on inimasustus ja põllumajandus regioonis nõudnud suuri veekoguseid. 1964. aastal ehitas Iisrael suure tammi ja alustas veejuhtesüsteemiga, mis viib vett Galilea merest riiklikesse veevõrkudesse (ns National Water Carrier). Samal aastal rajas ka JordaaniaSüüria on ehitanud tammeid ja veehoidlaid, mille eesmärk on püüda ja reguleerida Yarmouki vett.
Nende võtmiste, hüdroehitiste, saastumise (reovee- ja põllumajanduslik jooksva vette jõudvad toitained) ning kliimamuutuse koosmõjul on piirkonnas vooluhulgad oluliselt vähenenud. Tänapäeval kasutatakse arvatavasti 70–90% jõest tulevast veest inimtegevuseks, mistõttu jõevool on palju väiksem kui ajalooliselt. Selle tulemusel kahaneb ka Surnumere tase (suur aurumine ja vähenenud lisavool), tekivad soola- ja mineraalainete kontsentratsioonide muutused ning ranniku lähedal sinkholide teke.
Hula märgalade osa suudeti 20. sajandi keskpaigas kuivendamise teel maaks muuta, mis küll vähendas malaaria levikut ja tekitas tööpindu, kuid hävitas olulise märgala elupaiga. Hiljem on tehtud taastamistöid ning osa märgaladest on taastatud, et parandada elurikkust ja vee kvaliteeti.
Majanduslik ja poliitiline tähtsus
Jordani vesi on regioonile ülioluline kuivemate alade niisutamiseks, joogivee ja tootmise tagamiseks. Samas on vee jagamine olnud ja on jätkuvalt üks vaidlusaluseid küsimusi Liibanoni, Süüria, Jordaania, Iisraeli ja Palestiina vahel. Mõned rahvusvahelised kokkulepped ja kahepoolsed lepingud (nt Iisraeli ja Jordaania 1994. aasta leping) sisaldavad veejaotuse sätteid, kuid praktilised probleemid vee kättesaadavuse, kvaliteedi ja investeeringute osas püsivad.
Keskkonnaorganisatsioonid, riiklikud agentuurid ja rahvusvahelised projektid on püüdnud leida lahendusi: vee säästlikum kasutamine, reovee puhastus ja ringlus, sõlmpunktide taastamine (nt Hula märgala), desalinatsioon (merevee magestamine) ja ettepanekud suuremate torustike kohta, nagu Red Sea–Dead Sea projekt, et leevendada Surnumere langust. Sellised projektid on aga kallid ja poliitiliselt keerulised ning nende elluviimine nõuab laialdast koostööd.
Keskkond ja elurikkus
Jordani jõe veekogude vähenemine ja saastumine on mõjutanud kohalikku loodust: kalaliigid, paljunemis- ja rändeteed, märgalade taimestik ning linnurikkus on kannatanud. Vee jätkusuutlik haldamine on oluline nii inimeste heaolu kui ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks piirkonnas.
Kokkuvõtlikult on Jordani jõgi geograafiliselt suhteliselt lühike, kuid strateegiliselt ja kultuuriliselt äärmiselt oluline veekogu Edela-Aasias. Selle tulevik sõltub paljuski riikidevahelisest koostööst veeüksuste jagamisel, keskkonnakaitses ja kestlikus kasutamises.