Pauluse kirjad – Uue Testamendi 14 kirja, sisu ja tähtsus
Pauluse kirjad on need neliteist Uue Testamendi raamatut, mida enamik kristlasi peab apostel Pauluse kirjutatud olevat. Mõned neist on varaseimad kristlikud dokumendid. Neis kajastuvad paljud kristluse uskumused ja vastuolud. Paljud kristlased arvavad, et need kirjad on teoloogia ja eetika seisukohalt väga olulised.
Esimest Timoteuse, teist Timoteuse ja Tiituse kirja nimetatakse mõnikord ka pastoraalikirjadeks.
Pauluse kirjad on Uues Testamendis
järgmises
järjekorras:
- Roomlastele (Roomlaste kiri)
- Esimene korintlastele (1 Korintose kiri)
- Teine korintlastele (2 Korintose kiri)
- Galatlastele (Galatlaste kiri)
- Efeslastele (Efeslaste kiri)
- Filiplastele (Filiplaste kiri)
- Koloslastele (Koloslaste kiri)
- Filemonile (Filemoni kiri)
- Esimene tessalooniklastele (1 Tessalooniklaste kiri)
- Teine tessalooniklastele (2 Tessalooniklaste kiri)
- Esimene Timoteusele (1 Timoteuse kiri)
- Teine Timoteusele (2 Timoteuse kiri)
- Tiitusele (Tiituse kiri)
- Heebrealastele (Heebrea kiri) — autorlus on vaidlustatud ja seda ei pea kõik traditsioonid Pauluse kirjutiseks, kuid sageli loetakse seda koos Pauluse kirjapärandiga.
Iga kiri lühidalt
- Roomlastele — põhjalik teoloogiline käsitlus patust, õigustamisest usu läbi, Jumala armust ja rahva Iisraeli kohast päästeplaanis; kirjutatud umbes 57. a. eKr–pKr vahemikus (kuupäevad on umbkaudsed).
- 1. ja 2. Korintlastele — praktilised õpetused kiriku elust, lahendused konfliktidele, eetilised küsimused, tõekspidamiste selgitused, vaimulikud anded ja ülestõusmise õpetus; kirjutatud umbes 50.–57. pKr.
- Galatlastele — tugev rõhk õigustamisele usu kaudu ja võitlus “seaduse” (moosese seaduse) taotlustega; kirjutatud varases perioodis, umbes 48–55 pKr.
- Efeslastele — kiriku kui Kristuse ihu kujutlus, kirikliku ühtsuse ja vaimuliku elu juhtnöörid; mõned teadlased peavad selle sõnastust hiljemaks ja mittepulaanlikuks.
- Filiplastele — tänu- ja julgustuskiri, rõhutab rõõmu Kristuses, alandlikku teenimist ja Kristuse imetlusväärset eeskuju (kuulus “Kristuse hümn” Fil. 2:6–11).
- Koloslastele — Kristuse ülimuslikkus kogu loodu ja koguduseelus; hoiatusi valearvamuste ja idolaarsuse eest; ka autorluse üle on teaduslik vaidlus.
- Filemonile — lühike isiklik kiri, kus Pauluse vahendusel palutakse vastu võtta orjast põgenenud Onesimus kui vend Kristuses; oluline teema on andestus ja koguduse inimsuhted.
- 1. ja 2. Tessalooniklastele — julgustus tagakiusatud kogudusele, õpetus Kristuse teise tulemise ajastusest, töö ja pühendumise eetika; 2. kirjale kaasaegsed küsimused (nt autentsus ja ajastamine) on teadlaste hulgas arutluse all.
- Pastoraalikirjad (1 Tim, 2 Tim, Titus) — keskenduvad kiriku korrale, juhtide pädevusele, õpetuse valvamisele ja koguduse distsipliinile; need on olulised allikad varakristlikust kirikuorganisatsioonist, kuid paljud tänapäeva piibliteadlased peavad nende autorlust Paulusele küsitavaks (võib olla kirjutatud hilisemas kontekstis pärast apostli surma).
- Heebrealastele — keskne teema Kristuse kui ülimast kõrghariduse preestrist ja uue lepinguga seotud sümboolika; stiil ja sõnavara erinevad Pauluse varasematest kirjeldustest, seetõttu on autorlus tugevalt vaieldud.
Autorlus ja tekstikriitika
- Traditsiooniliselt on kirjad omistatud apostel Paulusele, ent kaasaegne piibliteadus eristab autentseid (nt Gal., Roomlastele, 1–2 Kor.) ja kahtlase autorlusega tekste (nt Ef., Kol., Pastoraalikirjad, Heebr.).
- Vaidlused põhinevad keelel, teoloogial, kirikliku korralduse tasemel ja käsikirjalises traditsioonis ilmnevate eriomaduste analüüsil.
- Sõltumata autorlusest on need teosed olnud kristliku traditsiooni kujunemises määrava tähtsusega.
Olulisus teoloogia ja kirikuelu jaoks
- Pauluse kirjades leitakse kristliku õpetuse nurgakivid: õigustamine usu läbi, Kristuse surma ja ülestõusmise tähendus, pühitsemine ja kristlik moraal.
- Pastoraalikirjad annavad aluse piibelliku juhtimismudeli ja koguduse struktuuride tekkimisele (preesterlus, diakonid, õpetajad jms).
- Kirjad on mõjutanud liturgiat, konfessioone, vaimulikku praktikat ja sotsiaalset õpetust (nt vaesuse, töö ja ühiskonna suhete küsimustes).
Teksti säilitamine, tõlkimine ja kasutus
- Originaalid on kirjutatud peamiselt kreeka keeles ja on säilinud mitmes kirjakäsikirjale tuginevas traditsioonis; tekstikriitika aitab taastada võimalikult algupärast sõnastust.
- Reformatsiooni aegadel ja hiljem on Pauluse kirjad saanud keskse tähenduse õigustamise õpetuse ja Piibli-rahamiste aruteludes.
- Tänapäeva uurimuses kombineeritakse ajaloolist, kirjanduslikku ja teoloogilist lähenemist, et mõista nii algkonteksti kui kaasaegset rakendust.
Kokkuvõte ja soovitus lugemiseks
Pauluse kirjad moodustavad Uue Testamendi keskse osa, kus kohtuvad teoloogilised mõttekäigud ja praktilised juhised koguduse eluks. Neid tasub lugeda nii üksikute kiri-de kontekstis (sõnum ja adresseeritud probleemid) kui ka süsteemsema teoloogilise pilguga (nt õigustamine, kristoloogia, kirikuõpetus). Kaasaegne teadus annab lisakonteksti autorluse ja ajalise asetuse kohta, ent kirjade tähendus kristliku usu ja moraali kujundajana on jätkuvalt suur.
