Patukahetsus: tähendus ja katoliku lepituse (ülestunnistuse) sakrament

Patukahetsus: tähendus ja katoliku lepituse (ülestunnistuse) sakrament — kuidas see tervendab hinge, toob andestust ja viib inimesi Jumalale lähemale.

Pattude kahetsemine on patukahetsus, samuti katoliku patukahetsuse ja lepituse / lepituse sakramendi nimetus. Sõna "patukahetsus" pärineb ladinakeelsest poenitentia sõnast, mis on sama juur nagu penitence, mis inglise keeles tähendab meeleparandust, soovi saada andeks või kahetsust: paljudes keeltes on selle jaoks ainult üks sõna. Penance ja repentance olid oma algses tähenduses sarnased. Pärast vaidlusi "usu" ja "heade tegude" väärtuste üle peetakse neid vastandlikeks seisukohtadeks.

Lepituse sakrament, mida nimetatakse ka patukahetsuseks või ülestunnistuseks, on roomakatoliku kiriku sakrament. See on viis, kuidas inimesed saavad oma patud ehk valesti tehtud asjad andeks. Nad lepitatakse ehk viiakse Jumalale lähemale. See sakrament tervendab nende hinge, sest kõik nende patud võetakse ära. See toob inimesele, kes selle vastu võtab, palju armu ehk õnnistusi ja vaimset tuge.

Mis see sakrament täpsemalt tähendab?

Patukahetsus hõlmab nii sisemist meeleparandust kui ka kiriklikku vahendust: inimene kahetseb, tunnistab oma patud preestrile ja saab preestrilt andestuse ehk absolutsiooni Jumala nimel. Sakramendi keskmes on kolm olulist momenti:

• Kahetsemine (contritio) — siiras kurbus tehtud pattude pärast ja otsus mitte enam pattuda;
• Ülestunnistus (confessio) — pattude rääkimine preestrile;
• Absolutsioon ja lepitustegu (satisfactio) — preester annab andestuse ning määrab lepitustöö, nt palveid või heateo, mis aitab parandada suhteid Jumala ja ligimestega.

Kuidas sakrament praktiliselt toimub?

Enne ülestunnistust on tavaliselt soovitatav teha teadvuseuurimine ehk mõelda läbi oma teod ja motiivid. Ülestunnistuse põhilised sammud on:

• palvelaadne ettevalmistus ja teadvuseuurimine;
• ühest või mitmest patust kinnitatud tunnistus preestrile — katoliiklik õpetus nõuab, et eriti rasked (mõnikord nimetatakse ka surmapatuks ehk mortal sin) pattudest tuleb tunnistada nii nende liik (milline patt) kui ka võimalusel arvuliselt;
• siiras kahetsemine ja otsus meelt parandada;
• preestri määratud lepitustöö (nt palved, heategu) ja preestri antud absolutsioon (andestav palve), mis lõpetab sakramendi;
• mõnikord võib usklik pärast ülestunnistust jääda veel vestlusse või vaimulikku nõu saama.

Nõuded, sagedus ja erandid

• Kiriku õpetuse kohaselt on usklikul kohustus tunnistada eriti tõsiseid patte; kanonilise õigluse järgi on soovituslik—ning teatud juhtudel kohustus—teha ülestunnistus vähemalt kord aastas, eriti kui on toime pandud raskeid patte.
• Veo-ja väiksemad (veniaalsed) patud ei pea tingimata olema kiriklikult tunnistatud, ent nende tunnistamine on soovitatav vaimse kasvamise ja armu saamise eesmärgil.
• On olemas erand üldisele reeglile: üldine absolutsioon (massiline andestus ilma isikliku ülestunnistuseta) on võimalik üksnes äärmisel ja kiriku poolt määratletud olukordadel (nt suur oht inimelule või muu raske vajadus) ning seda tohib jagada rangete reeglite järgi; isiklik ülestunnistus on alati eelistatav.
• Perfectne kahetsemine (täiuslik contritio, armastusepõhine kahetsemine) võib teoloogiliselt anda andestuse ka ilma sakramendita, kui inimesel pole võimalik praegu preestri juurde jõuda ning tal on kindel kavatsus hiljem ülestunnistada — see on erand, mitte tavaline asend.

Sakramentaalsed tagajärjed ja vaimne tähendus

Lepituse sakramendi olulisemad tulemused on:

• pattude andestamine — nii vigadest tekkinud patud kui ka rasked patud (kui täidetud on pühendunud osad);
• ühenduse taastamine Jumala ja kirikuga, sest patt moonutab või katke- tab seda suhet;
• hingeline tervenemine ja rahu, kuna südametunnistus saab kergema pagasi;
• uuenenud jõud ja arm, et elada paremini Kristuse järgijana;
• lõpetab tavaliselt ka ajutised tagajärjed — preester määrab lepitustöö, mis aitab heastada pattude tagajärgi (nn temporalis poena).

Ülestunnistuse saladus ja konfidentsiaalsus

Preestri kuuldu kohta kehtib sakramentaalne saldus (seal of confession), mis on absoluutne ja rikkumise korral järgneb kiriku rangim distsiplinaarne karistus (ka automaatne excommunikatsioon vastavalt kiriku reeglitele). See tähendab, et preester tohib ülestunnistuses kuuldut mitte kunagi avaldada ega kasutada — isegi kui tema elu või vabadus on selle eest ohus. Sama kehtib ka teiste inimeste kohta, kes osalesid massilises ülestunnistuses: kõik kuuljad peavad vaikima.

Praktiline nõuanne

Enne ülestunnistusse minekut aitab teha teadvuseuurimine, palve (nt Act of Contrition või muu sobiv palve), ja meeles pidada peamisi patuliike. Pärast sakramendi vastuvõtmist tuleks täita preestri antud lepitustöö, see on osa lepituse protsessist ja aitab inimesel edasi kasvada vaimselt.

Patukahetsus-on-lepituse sakrament on katoliiklase jaoks keskne vahend vaimse ümberkujundamise ja Jumalaga õige suhte taastamise teel. See ei ole ainult formaalsus, vaid kutse sügavamale muutusele, andestusele ja elule osaduses kirikuga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on patukahetsus?

K: Mida tähendab sõna "patukahetsus"?

K: Kuidas on patukahetsus ja meeleparandus omavahel seotud?

K: Mis on lepituse sakrament?

K: Mida peab keegi selle sakramendi vastuvõtmisel tegema?

K: Kui tihti peaksid katoliiklased seda sakramenti saama?

K: Kas preestritel on lubatud rääkida kellelegi, mida nad kuulavad ülestunnistuse ajal?

Otsing