Kristlik teoloogia: mõiste, ajalugu, konfessioonid ja põhimõtted

Kristlik teoloogia: põhjalik ülevaade mõistetest, ajaloost, konfessioonidest ja põhimõtetest — Piibel, traditsioonid, reformatsioon ning kaasaegsed teoloogilised liikumised.

Kristlik teoloogia on kristliku usu uurimine. Kristlikud teoloogid kasutavad analüüsi ja argumente, et mõista, selgitada, kontrollida, kritiseerida, kaitsta või propageerida kristlust.

Mõiste ja meetodid

Kristlik teoloogia ei ole üksnes akadeemiline distsipliin, vaid hõlmab ka usulist eneseväljendust ja kiriklikku praktikapõhist refleksiooni. Tavapärased meetodid on piiblitekstide tõlgendamine (eksegees), süsteemne teoloogia (õpetuste süsteemne käsitlus), ajalooline teoloogia (kirikuõpetuse arengu uurimine), praktiline teoloogia (kiriklik praktika ja pastoritöö) ning moraalteoloogia (eetika ja elamisviisid). Lisaks on olulised ka filosoofilised argumendid, hermeneutika, võrdlev religiooniteadus, feministlik ja postkoloniaalne teoloogia ning vabanemise teoloogia, mis rõhutab sotsiaalset õiglust ja marginaliseeritud inimeste kogemusi.

Ajalugu ja allikad

Kristlik teoloogia algab Uue Testamendiga. Püha Paulus tugineb oma kirjades ja kõnedes (Apostlite teod) oma rabiinikoolitusele ja Kristuse kogemusele. Ta alustas väljaspool Damaskust, et selgitada juutidele ja paganatele Jeesuse ristilöömise ja ülestõusmise tähendust. Kristluse ajaloos on hilisemad kirjanikud, nagu Luther ja Johannes Calvin, rõhutanud Piiblit kui teoloogia alust. Piibel kui allikas ei ole ilma vastuoludeta. Ka katoliku ja õigeusu teoloogid on rõhutanud kirikliku traditsiooni tähtsust usu jaoks. Rooma-katoliku kiriku tähtsamate kirjanike hulka kuuluvad Thomas Aquinus ja püha Augustinus.

Esimesed sajandid kujundasid tihti kristliku usu keskseid doktriine läbi kirikukogude (nt Nikea, Konstantinoopoli, Efese ja Khalkedoni otsused), kirikuisade kirjutiste ja liturgia arengu. Keskaeg tõi kaasa skolastilise filosoofia ja sistemaatilise teoloogia arenduse; reformatsioon 16. sajandil tekitas olulisi muutusi Püha Kiriku aruannetes Piibli autoriteedi, armu ja õigeksmõistmise küsimustes. 19.–20. sajand tõi kaasa ajaloolise-kriitilise piibliuurimise, teoloogilise liberaalsuse ning hiljem konservatiivse ja evangeelse vastureaktsiooni.

Peamised konfessioonid ja jagunemised

Erinevused teoloogias on viinud kristluse sees paljude konfessioonide tekkimiseni. See algas Jeesuse järgijate eraldumisega judaismist. Hiljem järgnesid suur skisma ja reformatsioon. Pärast Lutheri tüli paavstiga tekkisid reformitud kirikud, nagu luterlased ja baptistid. Kalvinism on protestantismi sees väga oluline, kuigi Jacob Arminiuse järgijad seda ei aktsepteeri. Katoliiklaste ja puritaanide vahelised kompromissikatsed Inglismaal viivad Inglismaa kiriku asutamiseni.

• Rooma-katoliku kirik rõhutab piibli ja kirikliku traditsiooni koosmõju, sakramente ning paavsti rolli.
• Õigeusu kirik rõhutab liturgilist traditsiooni, pühakute palvet ja ökumeenilisi kirikukogusid.
• Protestantlikud konfessioonid (nt luterlased, kalvinistlikud reformitud kirikud, anglikaani, baptistid, metodistid) rõhutavad erinevatel määral Piibli autoriteeti, usuõigust, armuõpetust ja koguduse iseseisvust.
• Uued liikumised hõlmavad nelipühitsemist (Pentecostalism), vabanemise teoloogiat, liberaalset ja liberaal-protestantlikku teoloogiat.

Põhimõtted ja keskteemad

Kristlik teoloogia tegeleb mitmete kesksete õpetustega, mille ümber on kujunenud vaidlused ja erinevad tõlgendused. Peamised teemad hõlmavad:

• Jumal ja Kolmainuõpetus (Trinity) — üks Jumal kolmes isikus (Isa, Poeg, Pühakiri) ja sellest tulenevad filosoofilised ning liturgilised küsimused.
• Kristoloogia — Jeesuse isik ja tema jumalikkuse ning inimlikkuse ühendamise (hüpostaas) probleemid ning Lunastusõpetus (kuidas inimkond päästetakse).
• Püha Pühakirja autoriteet — Piibli roll, inspiratsioon ja tõlgenduse meetodid.
• Arm ja õigeksmõistmine — kas pääste on Jumala armu kaudu üksnes usu kaudu või ka tegude kaudu? (nt protestantide ja katoliiklaste erinevused)
• Sakramentaalsus ja liturgia — sakramentide tähendus, arv ja toimimine koguduse elus.
• Eetika ja sotsiaalne teoloogia — kristliku usu rakendused ühiskondlikes küsimustes: vaesus, õiglus, inimõigused, keskkond.
• Eskihoolia ja lõpuõpetus (eshatoloogia) — surm, kohtupäev, taevariik ja tulevikuootused.

Teoloogia praktika ja tänapäev

Teoloogia toimub nii ülikoolihoone loengusaalis kui kirikutöö igapäevases praktikas: jutlused, katehees, pastoritöö, diakoonia ja sotsiaaltöö. Tänapäeva teoloogilised arutelud puudutavad ka:

• teksti- ja ajalookriitikat (Piibli teaduslik uurimine),
• interreligioosset dialoogi ja ökumeenikat kirikute vahel,
• soolise võrdõiguslikkuse ja queer-teoloogia väljakutseid traditsioonilisele hermeneutilisele raamistikule,
• globaalsete lääne-väliste kristlike traditsioonide esiletõusu ning kontekstuaalsete teoloogiate (nt Aafrika, Ladina-Ameerika, Aasia teoloogiad) tähtsust.

Hilisemate liikumiste hulka kuuluvad metodism, liberaalne kristlus, nelipühitsus ja vabanemise teoloogia.

Kokkuvõte

Kristlik teoloogia on mitmekihiline ja dünaamiline valdkond, mis ühendab ajaloolist uurimist, filosoofilist refleksiooni, pühakirjalist tõlgendust ja kiriklikku elupraktikat. See on pidevas arengus vastamaks uutele kultuurilistele, teaduslikele ja eetilistele küsimustele, säilitades samal ajal juhtivad küsimused Jumala, Kristuse ja päästmise kohta, mis on kristluse keskmes.

Otsing