Piibel on tekstide kogumik. Nende tekstide originaalid on kirjutatud erinevates keeltes (peamiselt heebrea, aramea ja kreeka keeles). Tänapäeval räägitakse ühest „Piiblist”, kuid see on tegelikult koondnimetus väga erinevate tekstide ja traditsioonide kogule. Seetõttu tuleb vähemalt mõned tekstid tõlkida või töödelda ühise keele jaoks. Piibli erinevad versioonid ei ole identsed — nad erinevad nii kasutatud allikate, sisaldatavate raamatute kui ka sõnastuse poolest. Üks esimesi laialdaselt tähendust omavaid tõlkeid on Septuaginta, mis on vanakreeka (täpsemalt koine‑kreeka) tõlge juudi püha kirjutistest. Teine ajalooliselt ja kiriklikult mõjukas tõlge on Vulgata, mis on ladinakeelne tõlge ja redaktsioon, mille aluseks oli peamiselt Püha Jerome'i töö 4.–5. sajandil. Piibli tõlkimine teistesse rahvakeeltesse sai eriti laialdase hoo sisse pärast keskaega — trükikunsti levik ja usureformatsioon (15.–16. sajandil) kiirendasid aga rahvakeelsete tõlgete levikut veelgi.

Mis on „versioon” ja mis on „tõlge”?

Versioon viitab siinkohal tekstikogule või kanonile — millised raamatud kuuluvad Piiblisse (nt juudi/masoreetiline kanon, septuaginta‑põhine kanon, katoliku või ortodoksi kanon). Tõlge tähendab seevastu ühte‑ühele või mõtte järgi tehtud ülekannet ühest keelest teise. Samuti on olemas erinevaid toimetatud versioone, kus tekste on redigeeritud või standardiseeritud (näiteks Vulgata, tekstikogumikud nagu Nestle‑Aland Uue Testamendi väljaanded jne).

Septuaginta (LXX)

Septuaginta on kreekakeelne tõlge heebrea pühakirjadest, mida alustati Aleksandria juudi kogukonnas umbkaudu 3.–2. sajandil eKr. See tõlge sisaldas sageli ka raamatuid ja lõike, mida hilisem masoreetiline heebrea tekst ei hõlmanud. Septuaginta oli laialdaselt kasutusel Hellenistliku juutluse ning varajase kristluse seas — varased kristlased tuginesid sageli just kreekakeelsele tekstile. Septuaginta sisaldab mitmeid nn deuterokanonilisi raamatuid (mõnel pool nimetatakse neid apokrüüfideks), mis hilisemates protestantlikes kanonites sageli välja jäeti.

Vulgata

Vulgata on ladinakeelne Piibli redaktsioon ja tõlge, mida suuresti kujundas Püha Jerome 4. sajandi lõpus ja 5. sajandi alguses. Jerome tõlkis Vana Testamendi heebrea keelt osaliselt uuesti heebreakeelsetest allikatest (mitte ainult Septuagintast) ning töötas kokku erinevaid varasemaid ladinakeelseid versioone. Vulgata sai Lääne‑kristluses keskseks tekstiks; selle ametliku staatuse kinnitas näiteks Trento kirikukogu 16. sajandil. Hiljem ilmusid Vulgata eri väljaanded (nt Clementine Vulgate, Nova Vulgata).

Peamised erinevused ja kanonilised küsimused

  • Sisu ja kanon: mõned raamatud on ühe traditsiooni kanonis, kuid puuduvad teises. Näiteks Septuagintas ja Vulgatas leiduvad deuterokanonilised raamatud (Tobit, Judith, Tarkuse raamat, Sirach, Baruk, lisad Danielile ja Esterile, 1–2 Makkablast) on katoliku ja õigeusu traditsioonis kanonilised, protestantlikus traditsioonis neid tavaliselt ei loeta osa Piiblist või asetatakse eraldi apokrüüfide hulka.
  • Tekstiallikad: tekstid laekusid erinevate käsikirjade kaudu ja eri traditsioonides võeti alusmaterjaliks erinevad käsikirjad (nt masoreetiline tekst heebrea keeles, Septuaginta kreeka keeles, varased ladinakeelsed versioonid, kreeka Uue Testamendi käsikirjad). Käsikirjade erinevused põhjustavad vahel lause‑ või lõiguerinevusi.
  • Keel ja ümberkirjutus: tõlked ja redaktsioonid peegeldavad ka ajastu keelekasutust, teoloogilisi eelistusi ja liturgilisi vajadusi.

Tõlkimise põhimõtted ja tekstikriitika

Tänapäeva tõlked lähtuvad mitmest põhimõttest:

  • Formal equivalence (sõna‑sõnalt): püütakse hoida algteksti struktuuri ja sõna‑järjekorda võimalikult lähedal. Sobib teaduslikuks töötlemiseks ja sõnaotseseks lugemiseks.
  • Dynamic equivalence (mõtte järgi): pingutatakse, et tõlge annaks edasi algtekstis oleva tähenduse ning loetaks loomulikult sihtkeeles.
  • Parafraseerimine: esitlus on sujuv ja kaasaegne, kuid mõnikord kaugeneb originaalist lause‑sõnaline tähendus.

Oluline on ka tekstialuse materjali valik: Uue Testamendi puhul on kasutusel erinevad kreeka teksti väljaanded (näiteks ajalooliselt oluline Textus Receptus ja tänapäevane kriitiline väljaanne — Nestle‑Aland jne). Vana Testamendi puhul määravad palju masoreetiline tekst, Septuaginta ja tänapäevased käsikirjad nagu Dead Sea Scrolls, mis on 20. sajandil paljusid varasemaid lugusid kinnitanud või neist uusi variante näidanud.

Ajaloost kuni tänapäevani: tõlkimise areng

Piibli tõlkimine rahvakeeltesse ei alanud mitte ainult keskaegsel perioodil — varasemad tõlked (nt gooti tõlge, vanaslaavi tõlked) näitavad, et rahvakeelseid versioone tekkis juba varem. Samas sai tõlkimine laiemaks nähtuseks pärast trükikunsti leiutamist ja usureformatsiooni 15.–16. sajandil, kui piiblitekstid muutusid kättesaadavamaks suurematele rahvahulkadele ja tekkis tugev surve kohalikus keeles pühakirja kättesaadavaks tegemiseks. Eestis sai laiema leviku juhtum näiteks 18. sajandi rahvakeelse piibli kaudu (esimesed täispiiblitõlked eesti keelde valmisid 18. sajandil), hilisematel sajanditel on ilmunud mitmeid modernseid tõlkeid ja uuendusi.

Kuidas valida tõlget?

Valik sõltub eesmärgist:

  • Uurimistööks — eelistatavalt sõna‑sõnaline tõlge koos kommentaaridega ja viidetega originaaltekstidele.
  • Isiklikuks lugemiseks — mugav on valida selge ja sujuv tõlge, mis kannab edasi mõtet ja kultuurilist konteksti.
  • Liturgiaks — tihti kasutatakse traditsioonilist versiooni, mida kirik on pikka aega kasutanud.

Kokkuvõttes ei ole olemas üht ainuõiget „Piibli versiooni” — on tekstikogud ja tõlked, mis peegeldavad ajaloolisi, keelelisi ja kiriklikke valikuid. Septuaginta ja Vulgata on kaks ajalooliselt väga mõjukat traditsiooni, mis on kujundanud nii idapoolsete kui ka läänekirikute piiblikäsitlusi ning mõjutanud ka hilisemaid rahvakeelseid tõlkeid.