Piibli versioonid ja tõlked: erinevused, Septuaginta ja Vulgata
Avasta Piibli versioonide ja tõlgete erinevused — Septuaginta, Vulgata ja teised tõlked, tekstivalikud ning mõju usu- ja kultuuriloole.
Piibel on tekstide kogumik. Nende tekstide originaalid on kirjutatud erinevates keeltes (peamiselt heebrea, aramea ja kreeka keeles). Tänapäeval räägitakse ühest „Piiblist”, kuid see on tegelikult koondnimetus väga erinevate tekstide ja traditsioonide kogule. Seetõttu tuleb vähemalt mõned tekstid tõlkida või töödelda ühise keele jaoks. Piibli erinevad versioonid ei ole identsed — nad erinevad nii kasutatud allikate, sisaldatavate raamatute kui ka sõnastuse poolest. Üks esimesi laialdaselt tähendust omavaid tõlkeid on Septuaginta, mis on vanakreeka (täpsemalt koine‑kreeka) tõlge juudi püha kirjutistest. Teine ajalooliselt ja kiriklikult mõjukas tõlge on Vulgata, mis on ladinakeelne tõlge ja redaktsioon, mille aluseks oli peamiselt Püha Jerome'i töö 4.–5. sajandil. Piibli tõlkimine teistesse rahvakeeltesse sai eriti laialdase hoo sisse pärast keskaega — trükikunsti levik ja usureformatsioon (15.–16. sajandil) kiirendasid aga rahvakeelsete tõlgete levikut veelgi.
Mis on „versioon” ja mis on „tõlge”?
Versioon viitab siinkohal tekstikogule või kanonile — millised raamatud kuuluvad Piiblisse (nt juudi/masoreetiline kanon, septuaginta‑põhine kanon, katoliku või ortodoksi kanon). Tõlge tähendab seevastu ühte‑ühele või mõtte järgi tehtud ülekannet ühest keelest teise. Samuti on olemas erinevaid toimetatud versioone, kus tekste on redigeeritud või standardiseeritud (näiteks Vulgata, tekstikogumikud nagu Nestle‑Aland Uue Testamendi väljaanded jne).
Septuaginta (LXX)
Septuaginta on kreekakeelne tõlge heebrea pühakirjadest, mida alustati Aleksandria juudi kogukonnas umbkaudu 3.–2. sajandil eKr. See tõlge sisaldas sageli ka raamatuid ja lõike, mida hilisem masoreetiline heebrea tekst ei hõlmanud. Septuaginta oli laialdaselt kasutusel Hellenistliku juutluse ning varajase kristluse seas — varased kristlased tuginesid sageli just kreekakeelsele tekstile. Septuaginta sisaldab mitmeid nn deuterokanonilisi raamatuid (mõnel pool nimetatakse neid apokrüüfideks), mis hilisemates protestantlikes kanonites sageli välja jäeti.
Vulgata
Vulgata on ladinakeelne Piibli redaktsioon ja tõlge, mida suuresti kujundas Püha Jerome 4. sajandi lõpus ja 5. sajandi alguses. Jerome tõlkis Vana Testamendi heebrea keelt osaliselt uuesti heebreakeelsetest allikatest (mitte ainult Septuagintast) ning töötas kokku erinevaid varasemaid ladinakeelseid versioone. Vulgata sai Lääne‑kristluses keskseks tekstiks; selle ametliku staatuse kinnitas näiteks Trento kirikukogu 16. sajandil. Hiljem ilmusid Vulgata eri väljaanded (nt Clementine Vulgate, Nova Vulgata).
Peamised erinevused ja kanonilised küsimused
- Sisu ja kanon: mõned raamatud on ühe traditsiooni kanonis, kuid puuduvad teises. Näiteks Septuagintas ja Vulgatas leiduvad deuterokanonilised raamatud (Tobit, Judith, Tarkuse raamat, Sirach, Baruk, lisad Danielile ja Esterile, 1–2 Makkablast) on katoliku ja õigeusu traditsioonis kanonilised, protestantlikus traditsioonis neid tavaliselt ei loeta osa Piiblist või asetatakse eraldi apokrüüfide hulka.
- Tekstiallikad: tekstid laekusid erinevate käsikirjade kaudu ja eri traditsioonides võeti alusmaterjaliks erinevad käsikirjad (nt masoreetiline tekst heebrea keeles, Septuaginta kreeka keeles, varased ladinakeelsed versioonid, kreeka Uue Testamendi käsikirjad). Käsikirjade erinevused põhjustavad vahel lause‑ või lõiguerinevusi.
- Keel ja ümberkirjutus: tõlked ja redaktsioonid peegeldavad ka ajastu keelekasutust, teoloogilisi eelistusi ja liturgilisi vajadusi.
Tõlkimise põhimõtted ja tekstikriitika
Tänapäeva tõlked lähtuvad mitmest põhimõttest:
- Formal equivalence (sõna‑sõnalt): püütakse hoida algteksti struktuuri ja sõna‑järjekorda võimalikult lähedal. Sobib teaduslikuks töötlemiseks ja sõnaotseseks lugemiseks.
- Dynamic equivalence (mõtte järgi): pingutatakse, et tõlge annaks edasi algtekstis oleva tähenduse ning loetaks loomulikult sihtkeeles.
- Parafraseerimine: esitlus on sujuv ja kaasaegne, kuid mõnikord kaugeneb originaalist lause‑sõnaline tähendus.
Oluline on ka tekstialuse materjali valik: Uue Testamendi puhul on kasutusel erinevad kreeka teksti väljaanded (näiteks ajalooliselt oluline Textus Receptus ja tänapäevane kriitiline väljaanne — Nestle‑Aland jne). Vana Testamendi puhul määravad palju masoreetiline tekst, Septuaginta ja tänapäevased käsikirjad nagu Dead Sea Scrolls, mis on 20. sajandil paljusid varasemaid lugusid kinnitanud või neist uusi variante näidanud.
Ajaloost kuni tänapäevani: tõlkimise areng
Piibli tõlkimine rahvakeeltesse ei alanud mitte ainult keskaegsel perioodil — varasemad tõlked (nt gooti tõlge, vanaslaavi tõlked) näitavad, et rahvakeelseid versioone tekkis juba varem. Samas sai tõlkimine laiemaks nähtuseks pärast trükikunsti leiutamist ja usureformatsiooni 15.–16. sajandil, kui piiblitekstid muutusid kättesaadavamaks suurematele rahvahulkadele ja tekkis tugev surve kohalikus keeles pühakirja kättesaadavaks tegemiseks. Eestis sai laiema leviku juhtum näiteks 18. sajandi rahvakeelse piibli kaudu (esimesed täispiiblitõlked eesti keelde valmisid 18. sajandil), hilisematel sajanditel on ilmunud mitmeid modernseid tõlkeid ja uuendusi.
Kuidas valida tõlget?
Valik sõltub eesmärgist:
- Uurimistööks — eelistatavalt sõna‑sõnaline tõlge koos kommentaaridega ja viidetega originaaltekstidele.
- Isiklikuks lugemiseks — mugav on valida selge ja sujuv tõlge, mis kannab edasi mõtet ja kultuurilist konteksti.
- Liturgiaks — tihti kasutatakse traditsioonilist versiooni, mida kirik on pikka aega kasutanud.
Kokkuvõttes ei ole olemas üht ainuõiget „Piibli versiooni” — on tekstikogud ja tõlked, mis peegeldavad ajaloolisi, keelelisi ja kiriklikke valikuid. Septuaginta ja Vulgata on kaks ajalooliselt väga mõjukat traditsiooni, mis on kujundanud nii idapoolsete kui ka läänekirikute piiblikäsitlusi ning mõjutanud ka hilisemaid rahvakeelseid tõlkeid.
Tõlkimise tüübid
Teksti tõlkimine on alati seotud ka selle tähenduse vaatlemisega ja tõlgendamisega. Ühe keele sõna ei saa tõlkida teise keele sõnaks, millel on täpselt sama tähendus.
Formaalne samaväärsus
Üheks selliseks tõlkimismeetodiks on sõna-sõnaline tõlge või formaalne ekvivalentsus. Sõna-sõnaline tõlge püüab olla võimalikult lähedal sellele, mis on kirjutatud originaalkeeles. Sageli tähendab see iga sõna eraldi tõlkimist. Sõna-sõnalise tõlkega on mitmeid probleeme: Esiteks tuleb lisada sõnu, et saada sihtkeeles kehtiv grammatika. Neid sõnu ei ole lähtetekstis. Teine probleem on see, et lugeja peab olema teemaga kursis, et osa tõlkest mõista.
Dünaamiline samaväärsus
Teine võimalus on vaadata lähteteksti mõtteid ja ideid ning viia need sihtkeelde. Seda nimetatakse dünaamiliseks ekvivalentsuseks. Dünaamilist ekvivalentsust kasutav tõlge võib kasutada teisi sõnu ja väljendeid, kuid püüab säilitada tähenduse.
Parafraseerides
Kolmandat viisi nimetatakse parafraseerimiseks. See püüab selgitada tekstis esinevaid mõisteid ja ei kasuta isegi dünaamilist ekvivalentsust. Nii võib parafraasimine jätta tekstiosasid välja või lisada teisi osasid, mis neid mõisteid selgitavad. Parafraseeritud tekst võib olla väga kergesti mõistetav, kuid ei sobi põhjalikuks õppimiseks.
Teadmata sõnad
Teine probleem, mis võib tõlkimise puhul tekkida, on see, et mõne sõna tähendus ei pruugi olla teada. Sageli on see nii sõnade puhul, mis esinevad tekstis ainult üks kord. Selliseid sõnu tuntakse kui Hapax legomena. Nende tähendus tuleb ära arvata kontekstist.
Allika valimine
Enne trükipressi leiutamist tuli tekste kopeerida käsitsi. See tekitas vigu. Teatud aja möödudes olid ühest ja samast tekstist erinevad versioonid. Selliste versioonide võrdlemine on tuntud kui tekstikriitika. Sama teksti kahe erineva versiooni tõlkimine võib anda tulemuseks kaks erinevat teksti.
Nimede tõlkimine
Mõned tõlkijad tõlgivad ka nimesid, teised lihtsalt kirjutavad nime nii, nagu see originaalis esineb.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on Piibel?
V: Piibel on tekstide kogumik.
K: Kas Piibli algtekstid olid kirjutatud ühes keeles?
V: Ei, Piibli algtekstid olid kirjutatud erinevates keeltes.
K: Miks tuleb mõned Piibli tekstid tõlkida?
V: Mõned Piibli tekstid tuleb tõlkida, sest tekstide kogumik, mida tuntakse Piibli nime all, on kirjutatud ainult ühes keeles.
K: Kas kõik tekstid sisalduvad kõikides piibliversioonides?
V: Ei, kõik tekstid ei ole kõikides piibliversioonides olemas.
K: Mis on Septuaginta?
V: Septuaginta on Vana-Kreeka Piibli tõlge.
K: Mis on Vulgata?
V: Vulgata on Piibli ladinakeelne tõlge.
K: Millal tehti esimesed Piibli tõlked teistesse keeltesse?
V: Esimesed Piibli tõlked teistesse keeltesse tehti umbes alates 14. sajandist.
Otsige