Haigete salvamine – Rooma‑katoliku sakrament, tähendus ja rituaal

Haigete salvamine on rooma-katoliikluses ja teistes kristlikes konfessioonides sakrament (püha tseremoonia). Seda antakse inimestele, kes on "haiguse või vanaduse tõttu ohus".

Inimene ei pea olema suremas, et saada haigete võidmist. Seda võib teha igaühele, kellel on meditsiiniline probleem, millesse ta võib surra.

Haigete salvamist nimetatakse ka võidmiseks. Varem nimetati seda äärmuslikuks salvamiseks. ("Salvimine" ja "salvimine" on mõlemad sõnad, mis tähendavad inimese õliga määrimist. Õli on tseremoonia oluline osa).

Mis see sakrament tähendab?

Haigete salvamine on kiriku pakutav vaimne ja sakramentaalne abi tõsiselt haigele või eakale inimesele. Selle eesmärk on anda kannatajale Jumala armu: andeksandmine pattude eest, hinge ja keha toetus ning vajaduse korral valmistumine surmaks. Sakramendi kaudu ühendatakse inimese kannatus Kristuse päästva kannatusega ja talle antakse hingeline tugevus ning rahu.

Kes ja kuidas seda annab?

Sakramenti annab tavaliselt pühitsetud preester (seda ei tohi segi ajada altarpoole või diakoni rolliga), sest traditsiooniliselt kaasneb sellega ka pattude andeksandmine, kui inimene ei saa oma vigadest omaalgatuslikult rääkida. Rituaali osadeks on piiblitekstide või palvete lugemine, käte pealepanek, õliga määrimine ja vahendatud palve. Õli, mida kasutatakse, nimetatakse sageli õli haigetele (ladina keeles oleum infirmorum) ning selle on tavaliselt õnnistanud piiskop.

Rituaal ja tavapärased sammud

• Lühike liturgia või Piibli lugemine ja laulud — sõna julgustab ja annab lootust.
• Meeldivus: preester asetab käed palvega pealaele või kogu kogudusele, mis on vana apostellik rituaal.
• Anointimine õliga — tavaliselt määritakse kolmel viisil: otsaees, sõrmi või käsi (sõltuvalt riituse kohast ja patsiendi seisundist).
• Palve haiguse ja pattude andeksandmise eest ning Jumala armu ja rahu pärimine.

Kes võivad sakramendi vastu võtta ja kui sageli?

Haigete salvamist võivad vastu võtta need, kes on tõsiselt haigestunud, kes vana ea tõttu on nõrgenenud või kelle elu on reaalselt ohus. Sakramenti võib mitu korda korrata — nii kui seisund uuesti halveneb või tekib uus tõsine oht. Ka teadvuseta või teadvusetud inimene võib sakramendi vastu võtta, kui on koguduse soov või perekonna taotlus; preester puhastab nii pattu kui annab armu ka siis, kui inimene ei saa sõnades vastata.

Teoloogiline tähendus ja mõju

Sakrament ei paku automaatselt füüsilist paranemist, kuid see pakub vaimset tuge, lunastust ja sageli ka sisemist rahu. Katoliku õpetuse järgi võib haigete salvamine anda:

• patute andeksandmise (eriti kui inimene ei saa teiste sakramentide kaudu patte tunnistada);
• vaimset ja füüsilist tugevust kannatuste talumiseks;
• surnuks valmistumise — kui surm on lähedal, ühendab sakrament inimese viimse Issanda armuga (seejuures eraldiseisev sakrament Viaticum ehk viimane armulaud on sageli seotud viimase ettevalmistusega).

Ajalooline areng ja nimetused

Varem tunti seda tseremooniat peamiselt kui äärmuslikku salvamist (ladina keeles extreme unction), sest seda anti sageli alles väga haiguse lõppfaasis. Pärast XX sajandi teisi pooli ja Vatikani II konverentsi rõhutati sakramendi eesmärki ka varasemas hädas ja üldises haiguste olukorras, mistõttu sõnakasutus laienes ja tavapärasemalt kasutatav termin on nüüd "haigete salvamine" või "anointing of the sick". Rõhutatakse nii vaimset kui ka kehalist tervenemist ning kiriku hoolitsust kannatajate eest.

Mida teha praktiliselt

• Kui pereliige või sõber on tõsiselt haige, võib paluda kohalikult preestrilt visiooni ja sakramendi andmist.
• Kui on ohtlik olukord ja preester ei saa kohale tulla, võib kirikus uurida erakorralisi võimalusi — mõnes olukorras piisab võrdväärsetest pühitsetud palvetest, kuni preester jõuab kohale.
• Kui võimalik, on soovitatav samal ajal vastu võtta ka piht (konfessioon) ja armulaud, kuid kui see pole võimalik (näiteks teadvuseta patsient), annab preester siiski sakramendi tuginedes kiriku õpetusele.

Muude kristlike konfessioonide tavad

Mõned teised kristlikud konfessioonid omavad sarnaseid rituaale — näiteks õigeusu traditsioonis on Püha Salvimine (Holy Unction) ning mõnes protestantlikus kogukonnas on talitusi ja palveid haigete eest. Tavad ja rõhuasetused võivad konfessiooniti erineda, kuid põhieesmärk — hingeline ja mõnikord ka füüsiline toetus haigele — on ühine.

Kui soovite konkreetseid juhiseid oma koguduse või piirkonna kohta (kuidas kutsuda preestrit, millal ja kus rituaal toimub jms), võtke ühendust kohaliku kirikuga — nad annavad täpsed praktilised soovitused ja vajadusel korraldavad rituaali kodus või haiglas.

Viimne riitus

Haigete võidmine on üks kolmest sakramendist, mis moodustavad viimase riituse. Katoliikluses on viimne riitus sakramentide kogum, mida antakse surevatele inimestele.

Viimase riituse sammud on järgmised:

1. Karistus: (ütleb, et ta kahetseb oma patud, mida ta on teinud) ja palub Jumalalt andestust.
2. Haigete võidmine
3. Viaticum: See on üks viimane püha õhtusöömaaeg. Surevale inimesele antakse väike tükk leiba või isegi pisike muru, kui ta ei saa süüa. Preester on seda leiba õnnistanud. Katoliiklased usuvad, et see eriline õnnistus muudab leiva Kristuse ihuks.

Komandopealik J.T. O'Callahan annab viimast korda haavatud meeskonnaliikmele USS Franklini pardal pärast seda, kui laev oli Jaapani õhurünnaku tagajärjel põlema pandud (1945).

Küsimused ja vastused

K: Mis on haigete võidmine?

K: Kellele antakse haigete võidmist?

K: Kas inimene peab olema suremas, et saada haigete võidmist?

K: Kes võib saada Haigete võidmist?

K: Kuidas nimetatakse ka Haigete võidmist?

K: Kuidas nimetati haigete võidmist minevikus?

K: Milline on õli tähendus haige võidmisel?

Otsing