Inkarnatsioon (kristlus): Jeesuse kehastumine ja tähendus

Kehastumine on kristlik õpetus, mille kohaselt Jumala Poeg sai inimeseks: Jeesus Kristus tuli lihaks ja elas inimeste seas. Sõna inkarnatsioon tuleb ladina keelest (in = „sisse“, carnis = „liha“) ja tähendab sõna-sõnalt „lihaks saamist“. See õppetund on kristluse keskne teoloogiline väide ning toetub Püha Piibli Uuele Testamendile: näiteks Johannese evangeeliumis öeldakse (Jh 1:14), et „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“.

Mida täpselt tähendab kehastumine? Kehastumise järgi oli Jumala Poeg ehk teine kolmikliigilis isik — Poeg — tõeliselt Jumal, kuid samal ajal ka tõeliselt inimene: ta võttis endale inimliku loomuse ilma, et jumalik ja inimlik iseloom oleksid üksteises segunenud või ära kadunud. Traditsiooniline kristlik arusaam selle ühenduse sõnastamisest on kujunenud kirikukogudel, kõige lähemal Chalcedoni koguduse määratlustele (5. sajand), mille kohaselt Jeesuses on kaks loomust „ilma segunemise, muutumise, jagunemise ega lahknemiseta“ ühes isikus.

Püha Kolmainsus ehk kolmainsus koosneb kolmest isikust: Isa, Poeg (Jeesus) ja Püha Vaim. Püha Vaimu töö kirjeldub Uues Testamendis mitmes kohas — näiteks nelipüha sündmus, kus Vaim ilmus „tulekeelte“ kujul ja andis jüngritele võime rääkida teistes keeltes ning alustada evangeeliumi kuulutamist. Kehastumine on selle kolmainsuse keskne juhtmõte: Jumala eneseavaldus maailmas läbi inimese Jeesuse.

Piibli ja liturgia allikad: Uue Testamendi tekstidest rõhutatakse inkarnatsiooni mitut aspekti — Jumala ilmumist (Johannese evangeelium), Jeesuse sünni- ja lapsepõlilood (Luuka evangeelium), ning õpetust Poja alandumisest ja ülestõusmisest (nt Filiplastele 2:6–11). Liturgiliselt meenutavad kristlikud kirkud kehastumist peamiselt Kristuse sünni kaudu (jõulud) ning ka kuulutamise (Annunciation) ja ilmutuse pühade kaudu. Ida- ja läänekiriku kalenderdes leidub erinevaid rõhuasetusi: näiteks jõulud (25. detsember gregooriuse järgi või 7. jaanuar juliause järgi) ja kuulutamise (Mariale tehtud kuulutus, 25. märts) pühad.

Teoloogiline tähendus ja praktiline mõju — inkarnatsioon on kristlusele oluline mitmel põhjusel:

• salvatsioon: Jeesuse inimsuse kaudu sai võimalikuks Tema ristivalu ja lunastus inimeste pattude eest;
• Ilmumine: Jumal avaldab end inimestele kujul, mida inimesed suudavad mõista — Jumal näitas oma olemust ja armastust isikus, kes elas inimeste keskel;
• sünnipärane inimlikkus: kehastumine kinnitab inimloomuse väärtust ja inimsuse püha kutsumust, sest Jumal võttis selle endale;
• eeskuju ja pühendumus: Jeesuse elu ja õpetus annavad suuna moraalile, teenimisele ja armastusele igapäevaelus;
• püha ühendus: inkarnatsioon rõhutab jumaliku ja inimliku suhtlust ning avab võimaluse inimeste ja Jumala isiklikuks suheks.

Kiriklikud seisukohad ja vaidlused — kuigi kehastumine on peavoolu kristluse keskne õpetus, on ajalooliselt olnud mitmeid vaidlusi ja kõrvaleesmärke. Peamised eriarvamused puudutasid seda, kuidas täpselt jumalik ja inimlik loomus Jeesuses ühinesid. Mõned kõrvalõpetused, mida kirikukogudused tagasi lükkasid, olid näiteks:

• Arianism: väitis, et Poeg on loodud olend ega ole täielikult võrdselt Jumalaga;
• Apollinarism ja Monofüsitism: kippusid rõhutama üht ainsat jumalikku loomust Jeesuses, vähendades tõelist inimloomust;
• Nestorianism: rõhutas inim- ja jumalikku isikut nii eraldi, et tekkis oht jagada Jeesust kaheks isikuks.

Keskaja ja varasema kiriku ametlik seisukoht, mida tunnustavad suurem osa kristlikest konfessioonidest (roomakatoliku, idakatoliku kirik, ida-ortodoksi kirik, anglikaani osaduskond ja enamik protestante), on, et Jeesuses on kaks loomust (jumalik ja inimlik) ühes isikus ilma nende olemuse segunemise, muutumise, jagunemise või lahknemiseta.

Viimasel sajandil on mõnes nelipühi ringis levinud ka nn „ühtsuse“ (Oneness) teoloogia, mis lähtub modalistlikust vaatenurgast ja keeldub klassikalisest kolmainsuse arusaamast, nähes Jumalat pigem ühel viisil avaldununa kui kolmes isikus. See suund erineb traditsioonilisest kolmainsuse-opetusest ja on kristlikus maailmas laialdaselt vastu võetud kui erinev arusaam kolmnurka puudutavast doktriinist.

Inkarnatsiooni õpetus on kristluse jaoks nii teoloogiliselt kui ka praktikas võtmeline: see selgitab, kuidas Jumala armastus ja lunastus on avalikustatud, annab aluse selleks, miks inimese elu ja väärikus on pühad, ning juhib usuinimest järgima Kristuse õpetust ja teenimist. Ühtlasi jätkab see teema olema keskne nii usuõpetuses, liturgias kui ka vaimulikus elus üle konfessioonide.

Küsimused ja vastused

K: Mis on inkade kehastus?

K: Mida tähendab "kehastumine"?

K: Mis on selle uskumuse alus?

K: Kuidas kirjeldab seda Johannese 1:14?

K: Kes moodustavad Püha Kolmainsuse?

K: Millised on mõned viisid, kuidas Jumala armastust surelike olendite kaudu näidata?

Otsing