Avatar on hinduismi termin, mis pärineb sanskriti sõnast avatāra ja tähendab otseses mõttes «allalangemist» — jumala ilmutust või laskumist maa peale inimkujul, loomakujul või osaliselt inim- ja osaliselt loomakujul. Paljud tuntud kangelased ja jumalad hinduistlikus ikonograafias on tegelikult avatārid: näiteks Rama ja Krishna on Višnu kuulsaid inimsõnumeid, kelle lood on kirjas eepostes ja pühakirjades. Samuti mainitakse mõnes traditsioonis ka Buddhat Višnu avatārana. Mõned avatārid ilmuvad loomkujul: näiteks Matsya (kala) ja Varaha (metssea).
Sõna avatar tõlgitakse sageli inglise keelde kui "incarnation", kuid täpsem on see tähenduses «ilmumine» või «manifestatsioon» — jumaliku kohaloleku nähtav kujunemine maailmas. Tänapäeval on sõna levinud ka tehnoloogilises ja meediakasutuses, kus see tähistab isiku esindajat digikeskkonnas või fiktiivses maailmas (meediakanalites).
Miks avatārid ilmuvad? Hinduistliku maailmavaate järgi ilmub jumal — eriti Višnu — Maa peale, et taastada dharma (õiglane kord), kaitsta truud järgijaid ja hävitada kurjus. See idee on kesksel kohal mitmetes hinduistlikes pühakirjades, nagu Puranad, Mahabharata ja Bhagavata Purana.
Višnu peamised avatārid loetletakse sageli nii nimetatud dashavatara ehk kümne avatārina, kuid erinevates tekstides ja traditsioonides on loetelu veidi erinev. Tavapärane jaotus sisaldab järgmisi tuntumaid ilmumisi:
- Matsya
- Kurma
- Varaha
- Narasimha
- Vamana
- Parashurama
- Rama
- Balarama
- Krishna
- Buddha
- Kalki
Ülevaade tuntud avatāridest
Matsya on Višnu esimene avatār, tavaliselt kujutatud kala või poolinimese–poolkala vormis. Pseudohistoorias ja pühakirjades on lugu, kuidas deemonid varastasid Vead (õpetused/pühad tekstid) ja peidetud ookeani põhja. Višnu ilmus Matsya kujul, sukeldus mere sügavustesse ja tõi Vead tagasi, andes need lõpuks Manule — esimesele inimesetüübile (sarnane Noa loo elementidele).
Kurma, Višnu teine avatār, on kilpkonna kujul. Kurma mängib olulist rolli tuntud loos «oja segamine» (samudra-manthana), kus jumalad ja deemonid segasid ookeani, et saada amrita (surnumatusjooki). Kurma kandis sealjuures Mandara mäge «varda» või tõstesambana, andes tasakaalu ja stabiilsuse — seetõttu on see avatār tugevuse ja toe sümbol.
Varaha oli Višnu kolmas avatār ja ilmnes metsseapõhises kujus (Varaha — metssea). Pühakirjades kirjeldatakse, kuidas deemon Hiranyaksha tõukas Maa (prthivi) ookeani põhja ja see jäi uputusse; Višnu ilmus Varahana, sukeldus ja tõstis Maa oma sarvede või kehaga veest ning päästis maailma hävingust.
Narasimha (Narashimha) on poollõvi, poolinimene — Višnu neljas avatār, kes ilmus, et päästa oma ustavat teenrit Prahladat ja võidelda deemonijuurtega. Lugu rõhutab avatāride võimet murda loomulikke ja loogilisi piiranguid: Narasimha tappis Hiranyakashipu viisil, mis ei riku deemonile antud boonuseid (näiteks ei tapetud ta täpselt päeval ega öösel, ei maa peal ega taevas jms) — see näitab jumaliku õiglust ja leidlikkust.
Edasi järgivad avatārid peamiselt inimkujul:
Vamana — väike brahmiini nooruk, kes palus kuningas Bali käest vaid kolme sammu maa ja taeva mõõtmiseks; kui Bali nõustus, paljastas Vamana oma jumaliku kuju ja mõõtis kolme sammuga kogu universumi, tagastades sellega jumalikkuse võimu.
Parashurama — sõdalas‐munga (viikingristi traditsioonis tuntud kui härra-juht) kirvega; Parashurama puhastas maa korratustest, võideldes korduvalt väärkasutanud sõjaväeliste kasti vastu ja taastades dharmat.
Rama — peategelane Ramayanas, näide õigetest valitud kuningast ja moraalsest käitumisest; tema lugu käsitleb perekonda, kohustust ja õiget juhtimist ning on hindu kultuuris ja kultuuripärandis äärmiselt oluline. Rama on sageli nimetatud Višnu üheks kõige tuntumaks avatāriks.
Balarama — Krishna vanem vend, tugev ja maa‐tööde protektor; mõnedes traditsioonides loetakse Balaramat eraldi avatārina või Višnu aspektiks (mõnes loetelus asendab ta Buddhat).
Krishna — üks kõige mõjukamaid ja laialdasemalt kummardatud avatāre. Tema elulugu on põimitud Mahabharata ja Bhagavad Gita õpetustega, kus ta esineb nii sõjakaaslasena, nõuandjana kui ka jumaliku armastuse kehastajana. Krishna õpetused dharmast, pühendumisest ja toimimisest ilma tulemustesse kiindumata on hindu filosoofia keskmes.
Buddha — mõnes Višnule keskendunud traditsioonis loetakse ka Buddhat avatāriks, kes ilmus, et kõrvalekalduvusi ja usukahjustusi parandada. See on ajalooliselt ja teoloogiliselt mõnes kontekstis vaieldav: budistid ei pea end Višnule orienteeritud avatāriks, kuid seda tõlgendust leidub osades vaishnava traditsioonides.
Kalki — tulevane avatār, kes ilmub ajal, mida nimetatakse Kali Yuga (praegune «kõige külmem» ja moraalselt rabedam ajastu) lõpul. Kalki tuleb valge hobuse seljas, relvana mõõk, et hävitada kurjus ja taastada uus tsükkel dharmat ja korduvat maailma rütmi.
Variatsioonid ja allikad
Mitmed hinduistlikud pühakirjad (eriti Puranad, Bhagavata Purana, Vishnu Purana) sisaldavad üksikasju ja lugusid avataride kohta. Loetelud võivad erineda — mõnes traditsioonis on dashavatara nimekiri kindel, teises on vahetusi (nt Balarama vs Buddha). Üks ühendav idee on siiski püsiv: avatārid ilmuvad korduva kosmilise korra (samsara) sees, et kaitsta elu ja taastada õiglane kord.
Kultuuriline mõju — avatārid on tugevalt kohal hindu rituaalides, kunstis, templeis ja festivalides. Näiteks mõningad tähtpäevad nagu Rama Navami ja Janmashtami tähistavad Rama ja Krishna sündi; eeposed nagu Ramayana ja Mahabharata kujundavad eetikat, poliitikat ja esteetikat Lõuna‑Aasias juba sajandeid.
Kuigi artikli alguses rõhutatud Višnu avatārid on hindu mütoloogias kõige tuntumad, esinevad sarnased ideed ka teiste jumaluste, näiteks Shiva, Ganesha ja Devi, ilmutustes ja lugudes. Üldiselt tähendab avatar hinduismis jumaliku kohalolu laskumist maailmas eesmärgiga päästa, õpetada või korrastada — see on jumala «järgmine sünd» ehk ilmumine, mis ühendab ta otseselt inimeste ja maailma saatusega.
