Knut (5. detsember 2006 – 19. märts 2011) oli jääkaru, kes sündis vangistuses Berliini loomaaias. Tema ema lükkas talle sündides tagasi, mistõttu teda eest hoolitsesid loomaaiapidajad. Esimese hoole kandis tema eest peamiselt hoidja Thomas Dörflein, kelle suhted kutsikaga tõusid kiiresti avalikkuse huviorbiiti ja kelle panust Knuti kasvamisse austati laialdaselt.

Sünd ja päästmine

Knut sündis tavalise jääkaru pojana, kuid ema ei hoolitsenud tema eest. Loomeaed otsustas teda elule jätta ning kasvatada käsitsi – sündmus tekitas nii rõõmu tänu päästmisele kui ka küsimusi loomade pidamise ja inimkäitumise kohta. Kui tabloid Bild-Zeitung tsiteeris loomaõiguslast, kes väitis, et noor poeg peaks surema, tõi see kaasa tugeva avaliku vastureaktsiooni: nii lapsed kui ka täiskasvanud avaldasid toetust ja loomaaed sai üle maailma saadetud e-kirju ja kirju, milles paluti kutsikas ellu jätta.

Kuulsus ja mõju

Knutist sai peagi rahvusvaheline fenomen, mille nimetuseks hakati kasutama "Knutmania". Tema pildid, videod ja lugu levisid kiiresti massimeedias ning tema järgi hakati tootma palju mänguasju, DVD-sid ja raamatuid. See tõi 2007. aastal Berliini loomaaiale olulise majandusliku kasu – hinnanguliselt umbes viis miljonit eurot –, ja külastajate arv kasvas, muutes selle aasta loomaaia 163-aastase ajaloo kõige tulusamaks.

Kriitika ja avalik diskussioon

Knut'i käsitsi üleskasvatus tekitas ka kriitikat ja eetilisi küsimusi. Loomakaitsjad arutlesid, kas inimlapse kombel kasvatamine mõjutab looma käitumist ja sotsiaalseid oskusi ning kas selline tähelepanu on loomale kasulik või kahjulik. Samuti tõstatas Knuti juhtum küsimuse sellest, kuidas meedia ja kommertsialiseerimine võivad loomade heaolu mõjutada.

Viimased päevad, surm ja järelmõjud

Jääkaru Knut suri 19. märtsil 2011. aastal ajukelmepõletiku tõttu. Surma järel viidi läbi autopsia, mis kinnitas aju põletikulist kahjustust; selle täpne tekkepõhjus oli ja mõningal määral jäi avalikus arutelus lahtiseks. Tema surm raputas paljusid fänne üle maailma ja tekitas taas meediatähelepanu nii leina kui ka küsimuste osas, kuidas selliseid juhtumeid tulevikus ennetada.

Pärand

Knut jäi paljudele inimestele meelde kui sümbol – nii loomade päästmisest kui ka sellest, kuidas üks loomaaias sündinud kutsikas võis mõjutada inimesi üle maailma. Tema lugu aitas tõsta avalikku huvi jääkarude ja nende elupaikade olukorra vastu ning tekitas arutelusid loomade heaolu, loomaaiade rolli ja meedia vastutuse üle. Samuti meenutatakse sageli Knuti ja tema hoidjate – eriti Thomas Dörfleini – omavahelist suhet, mis jäi paljude inimeste teadvusesse kui soojuse ja hoolitsuse näide.

Knut'i elu ja surm jätsid jälje nii Berliini loomaaiale kui ka laiemale avalikkusele: tema kuulsus näitas, kuidas üks loom võib ühendada inimesi ja algatada olulisi arutelusid looduse ja loomade kohtlemise teemal.