DVD (mis tähendab Digital Versatile Disc või Digital Video Disc) on optiline ketas, mis suudab salvestada kuni 4,7 GB andmeid, mis on rohkem kui kuus korda rohkem kui CD. DVD-d kasutatakse sageli filmide salvestamiseks parema kvaliteediga kui VHS. DVD-del võivad olla ka interaktiivsed menüüd ja boonusfunktsioonid, näiteks kustutatud stseenid ja kommentaarid. Sarnaselt CD-dele loetakse DVD-d laseriga.

Plaadil võib olla üks või kaks külge ja üks või kaks andmekihti ühe külje kohta; külgede ja kihtide arv määrab, kui suur on plaadi mahutavus. 12 cm läbimõõduga kettal võib olla üks järgmistest mälumahtudest:

  • DVD-5: ühepoolne, ühekihiline, 4,7 gigabaiti (GB) või 4,38 gigabaiti (GiB).
  • DVD-9: ühepoolne, kahekihiline, 8,5 GB (7,92 GiB)
  • DVD-10: kahepoolne, mõlemal poolel üks kiht, 9,4 GB (8,75 GiB)
  • DVD-14: kahepoolne, ühel poolel kahekihiline, teisel poolel ühekihiline, 13,3 GB (12,3 GiB)
  • DVD-18: kahepoolne, mõlemal poolel kahekihiline, 17,1 GB (15,9 GiB)

On olemas ka 8 cm DVD-d, mille salvestusmaht on 1,5 GB.

DVD-ROMi mahutavust saab visuaalselt kindlaks teha, märkides andmepoolte arvu ja vaadates plaadi andmepool(t). Kahekihilised küljed on tavaliselt kuldse värvusega, samas kui ühekihilised küljed on tavaliselt hõbedase värvusega, nagu CD. Üks täiendav viis, kuidas teha kindlaks, kas DVD sisaldab ühte või kahte kihti, on vaadata keskmist rõngast plaadi allservas. Kui seal on kaks ribakoodi, on tegemist kahekihilise kettaga. Kui on üks triipkood, on ainult üks kiht.

Tüübid ja salvestusvõimalused

Lisaks füüsilistele variantidele (üks- või kahepoolne, ühe- või kahekihiline) on olemas mitmeid salvestusformaatide standardeid:

  • DVD-ROM – tehasest kirjutatud ainult lugemiseks mõeldud plaadid (nt kommertsfailid ja DVD-mängud).
  • DVD-R / DVD+R – ühekordselt kirjutatavad (write-once) plaadid; DVD-R ja DVD+R on kaks konkurentsivõimelist standardit, mille ühilduvus võib sõltuda kettaseadmest.
  • DVD-RW / DVD+RW – mitmekordselt üle kirjutatavad plaadid (rewritable).
  • DVD-RAM – ketas, mis töötab rohkem nagu kõvaketas, võimaldab tihedamat üle- ja allkirjutamist ning on sobivam andmete arhiveerimiseks (mõnes salvestiseadmest on vajalik spetsiaalne toetus).

Video- ja heliformaadid

Tavaline DVD-Video kasutab video pakkimiseks MPEG-2 kodeeringut ning failistruktuuri, mis sisaldab tavaliselt .VOB, .IFO ja .BUP faile. Helite ning subtiitrite formaadid võivad hõlmata PCM-i, Dolby Digitalit (AC-3), DTS-i ja mitmesuguseid subtiitrite vorminguid. See on põhjus, miks kommertsdvd-del on tihti mitmekeelsed helirada ja subtiitrid.

Tehnilised omadused

  • DVD-lugemine toimub punase laseriga, mille lainepikkus on umbes 650 nm (CD-l kasutatakse tavaliselt ~780 nm). Lühike lainepikkus võimaldab väiksemaid pitte ja tihedamat andmetiheduse.
  • Tüüpiline DVD rada (track pitch) on oluliselt kitsam kui CD-l, mis võimaldab mahutada rohkem andmeid samale füüsilisele pinnale.
  • Kahekihilise DVD puhul on andmekihid paigutatud nii, et laser saab esmalt lugeda pealmist kihti ja seejärel fookust nihutades lugeda alumist poolläbipaistvalt kihilt.

Ühilduvus ja piirangud

Paljud DVD-mängijad ja arvuti DVD-draivid loevad enamikku DVD-formaate, kuid mõningaid erandeid võib esineda (nt mõnel vanal mängijal ei pruugi toimida kahekihilised või DVD+R plaadid). Kommertsdvd-del kasutatakse sageli ka regioonikoodimist, mis piirab plaadi mängimist ainult teatud maailmajagudes. Lisaks on tavaline kopeerimiskaitse (nt CSS), mis seab piiranguid andmete allalaadimisele ja kopeerimisele.

Kuidas tuvastada kihtide arvu ja muud nõuanded

Originaalses tekstis toodud visuaalsed sätted (värvuse erinevused, triipkood ringsel äärel) aitavad sageli kindlaks teha, kas ketas on ühe- või kahekihiline. Lisaks:

  • Kahekihilised plaadid võivad esituse ajal lühidalt lüüa (välgu või väikese hüppe) seetõttu, et laser fokuseerub teisele kihile — see ei tähenda tavaliselt viga.
  • Mõned kettad kannavad peale trükitud märgistust (nt “DVD-R DL” või “DVD+R DL”), mis näitab kahekihilisust.

Hooldus, säilitamine ja eluiga

DVD-de eluiga sõltub materjalist, kirjutuskvaliteedist ja hoidmise tingimustest. Üldised soovitused:

  • Käsitse plaate servadest, vältides sõrmejälgi andmepinnal.
  • Säilita plaate vertikaalselt, jahedas ning kuivas kohas eemal otsesest päikesevalgusest ja kiiretest temperatuurikõikumistest.
  • Kriimustuste vältimiseks kasuta kaitsekotti või originaalümbrist. Mõõdukalt kriimustunud plaadid võivad mõnel seadmel ikkagi mängida, kuid andmekadu on võimalik.
  • Recordable (kirjutatavad) plaadid võivad halvematelt tootjatelt kiiremini degradeeruda; oluliste andmete arhiveerimisel on soovitatav teha mitu koopiat ja kasutada usaldusväärseid kettaid.

Kokkuvõte

DVD on mitmekülgne optiline andmekandja, mis pakkus CD-st suuremat mahutavust ja sobis hästi filmide ning andmete salvestamiseks enne kõrgepõhjatu Blu-ray tehnoloogia laiemat levikut. DVD-plaate on mitmes füüsilises ja salvestusvariandis (ühe- või kahepoolne, ühe- või kahekihiline) ning need toetavad erinevaid salvestusformaatide ja kaitsemehhanisme. Õige hoolduse ja sobiva vormingu valiku korral on DVD jätkuvalt praktiline ja taskukohane viis andmete ja videote salvestamiseks ning levitamiseks.