Khapra-mardikas (Trogoderma granarium) – invasiivne teraviljakahjustaja
Khapra-mardikas (Trogoderma granarium), mis on Lõuna-Aasiast pärit olev väike teraviljakahjustaja, on üks maailma kõige hävitavamaid teraviljatoodete ja seemnete kahjustajaid. Seda peetakse üheks 100 kõige hullemaks invasiivseks liigiks maailmas. Nakatumist on raske kontrollida, sest putukal on võime elada pikka aega ilma toiduta, ta eelistab kuivasid tingimusi ja vähese niiskusega toitu ning on resistentne paljude insektitsiidide suhtes. On kehtestatud föderaalne karantiin, mis piirab riisi importimist USAsse riikidest, kus on teadaolevalt mardika levik.
Elutsükkel ja bioloogia
Trogoderma granarium läbib täieliku metsiku arengutsükli: muna → larv → nukk → täiskasvanu. Larvastaadium on kahjurite elutsükli kõige kahjustavam osa — larvad söövad kuivmaterjali, tekitavad tolmu ja eritavad karvasid, mis segavad vilja ning võivad kergesti levida pakendite ja seadmete kaudu. Larvadel on võime jääda diapausi (pikaajaliseks arengupeatuseks) ja taluvad äärmiselt kuiva keskkonda; sobivate tingimuste korral võidakse täiskasvanud mardikate areng kiirendada ning temperatuur ja niiskus määravad arengu kiireuse ja ellujäämise.
Millist kahju mardikas tekitab
- Söödava tooraine kaotus: kaalukaotus ja proteiini- ning rasvasisalduse muutus.
- Kvaliteedi halvenemine: teravilja saastumine fraktsioonide ja larvadega, halvenenud ärilisväärtus.
- Soodsad tingimused hallituse ja mikotoksiinide tekkeks, mis ohustavad toiduohutust.
- Majanduslikud kulud: ladustuse puhastamine, fumigatsioon, kaubakäibe piirangud ja ekspordikeelud.
Tuvastamine ja järelevalve
Mardika esinemist saab tuvastada visuaalse kontrolli, proovivõtu ja traatvõrkude abil. Tavapärased meetodid sisaldavad:
- põhjalikku silo- ja laopinna kontrolli ning proove teraviljast;
- feromoonlõksude kasutamist täiskasvanud isendite jälgimiseks;
- söötmete ja pakendite läbiotsimist larvade ja täiskasvanute leidmiseks;
- laborianalüüse ja molekulaarseid meetodeid täpseks määramiseks, kui kahtlus on olemas.
Ennetus ja tõrje
Tõhus tõrje põhineb integreeritud lähenemisel. Peamised soovitused:
- Sanitaar- ja ennetustööd: regulaarsed puhastused, varude pööramine (FIFO), tolmu eemaldamine ja pragude ning liitekohtade tihendamine, et vähendada peidukohti.
- Keskkonnakontroll: hoida lao niiskus madalal (madal veeaktiviteet) ja temperatuur võimalusel alla mardika aktiivsustakistust; kuumtöötlemine (soojusravi) ja külmutamine võivad olla efektiivsed professionaalselt rakendatuna.
- Fumigatsioon ja keemilised meetodid: professionaalne fumigatsioon (nt fosfiin) võib olla vajalik raskemate nakatumiste korral, kuid tuleb arvestada resistentsuse ning keemiliste piirangute ja ohutusnõuetega. Mõned fumigandid (nt metüülbromiid) on piirangute all või väljajuuritud rahvusvahelistele lepingutele vastavalt.
- Mehaaniline ja lõksutõrje: feromoon- ja püügilõksud aitavad vähendada populatsiooni ning annavad hoiatuse esinemise kohta.
- Impordi- ja kaubanduskontroll: karantiini- ja sanitaarkontrollid otstarbekohaste sertifikaatide ja inspekteerimisega, et vältida nakatumise levikut sadamatest ja piiripunktidest.
Õiguslikud ja rahvusvahelised meetmed
Khapra-mardika leviku ohjeldamiseks on mitmeid rahvusvahelisi ja riiklikke meetmeid: karantiinid, impordikeelud ja sise-eeskirjad, mis reguleerivad ladustamist, kontrolli ja kõrvaldamist. Rahvusvahelised fütosanitaarsed standardid (näiteks IPPC ja seotud ISPM-id) annavad juhised, kuidas piirata tauditekitajate ja kahjurite ülekandumist rahvusvahelisel kaubandusel teel.
Kellele pöörduda ja mida teha kahtluse korral
Kui kahtlustate khapra-mardika esinemist, ärge proovige laialdast fumigatsiooni iseseisvalt läbi viia. Võtke ühendust kohalse fütosanitaarkontrolli ametkonna või professionaalse kahjuritõrje teenusepakkujaga. Dokumenteerige leiu koht ja saadud kaubapartii, hoida proove (pakend, saastunud toode) ja järgida ametnike juhiseid leviku takistamiseks.
Kokkuvõte: Khapra-mardikas on äärmiselt problemaatiline teraviljakahjur, kuna ta talub kuiva keskkonda, suudab pikka aega ellu jääda ilma toiduta ning näitab resistentsust mitmete keemiliste tõrjevahendite suhtes. Parimad meetmed on ennetus, regulaarne kontroll ja koordineeritud ametlikud tõrje- ning karantiinimeetmed.
