Kapibaar (Hydrochoerus hydrochaeris) on Lõuna-Ameerikas elav poolveekogulane näriline ja maailma suurim teadaolev näriline. Kapibaarad on lähedalt sugulased merisigade ja tšintšilladega.

Välimus ja mõõtmed

Täiskasvanud kapibaarad kaaluvad tavaliselt 35–66 kg (77–146 naela), keskmiselt umbes 40–60 kg. Keha pikkus on tavaliselt umbes 1–1,3 meetrit ja õlakõrgus ligikaudu 50–60 cm. Nende karvkate on peamiselt pruun või punakaspruun; vanematel isenditel võib karv hõredamaks muutuda. Silmad, kõrvad ja ninasõõrmed asuvad kõrgel peas — see võimaldab loomadel vee kohal hingata ja vaadelda ilma kogu keha uppumata.

Elupaik ja levik

Kapibaarad elavad eelkõige veekogude lähistel: jõgede, järvede, soode ja lompide kallastel ning märgaladel kogu Lõuna-Ameerikas. Nad eelistavad alasid, kus on rohkelt veetaimestikku ja madalaveelisi rannikualasid, kus saab sööta, peituda ja jahutada.

Toitumine

Kapibaarad on taimtoidulised. Peamiseks toiduks on rohi ja veetaimed, kuid nad võivad süüa ka vilju, koort ja mõnikord ka veidi taimi, mida teised loomad ei tarbi. Et saada kasvavalt mikrobistest toitainetest maksimumi, teevad nad vahel ka koprofagia't (söövad oma väljaheiteid), mis aitab neil omastada vitamiine ja mikroobseid toitaineid.

Käitumine ja sotsiaalne elu

Kapibaarad elavad rühmades, mis võivad sisaldada paarist kuni mitmekümnest isendist; kuival perioodil võivad kokku koguneda ka suuremad karjad veekogude ümber. Rühmas on tavaliselt üks või mitu isast ning mitmed emased ja noored. Nad suhtlevad lõhnamarkerite, häälitsuste ja kehakeelega; isastel on nahal lõhnanäärmed, mida kasutatakse territooriumi märkimiseks.

Paljunemine

Paljunemisperiood võib sõltuvalt piirkonnast erineda, kuid tiinus kestab umbes 140–150 päeva. Emane toob ilmale tavaliselt 2–8 poega, tavaliselt 2–4. Poegade silmad on avatud sünnist ning nad suudavad juba varakult ujuda ja rohtu süüa; see aitab neil kiiresti iseseisvuda ja metsaelus ellu jääda.

Kiskjad ja ohud

Loova kiskjate hulka kuuluvad kajmaanid, anakondad, jaguaarid ja kohalikud suured röövlinnud (nooremate isendite puhul). Inimene kujutab kohati samuti ohtu: kapibaarasid jahitakse nii liha kui sama ka naha pärast ning nende elupaiku hävitab märgala kuivendamine ja põllumajanduslik areng.

Säilitamine ja suhted inimestega

IUCN hinnangul on kapibaar praegu üldiselt liigi mõistes ohutu (Least Concern), kuid kohalikes populatsioonides võivad ohud nagu ületarbimine ja elupaikade kadu põhjustada langust. Mõnes piirkonnas peetakse kapibaarasid ka koduloomadena või turismiatraktsioonina. Nad on tuntud oma rahuliku ja suhteliselt kergesti lähenetava loomuse poolest.

Huvitavad faktid

  • Kapibaarad on kohanenud poolveekogulise eluviisiga: nende labajalgadel on veidi ujurnahka (osaliselt lõhestunud varbad), mis aitab ujudes.
  • Nad võivad vee all olla mitu minutit, peites end täielikult vee alla vajaduse korral kiskjate eest põgenemiseks.
  • Tihti võib kapibaarade seljas või ümber näha linde, kes koristavad parasiite — see on näide sümbioosist.
  • Noored on varajases eas iseseisvad ja suudavad rünnaku korral kiiresti vette põgeneda.

Kapibaar on huvitav näide suurtest, kohanemisvõimelistest närilistest, kes on samaaegselt nii olulised oma ökosüsteemile kui ka tihti inimeste tähelepanu keskmes.