Saul (/sɔːl/; tähendusega "palus, palus"; ladina: Saul; araabia: طالوت, Ṭālūt või شاؤل, Ša'ūl) on kuningas Saamueli raamatutes, 1. Ajaraamatus ja Koraanis. Ta on tuntud kui Vana-Iisraeli esimene kuningas. Traditsiooniliselt paigutatakse tema valitsemisaeg ligikaudu ajavahemikku 1047 eKr kuni 1007 eKr, kuid need kuupäevad on ligikaudsed ja lähtuvad hiljemast kronoloogiast.

Päritolu ja troonile saamine

Piiblilugudes on Saul kuulutatud teisest Iisraeli suguvõsast (Benjamini suguvõsa). Tema välimuse kohta märgitakse, et ta oli pikk ja võimekas mees — omadus, mis äratas rahva tähelepanu. Prohvet Saamuel õnnistab ja võtab Saul'i kuningaks pärast seda, kui Iisraellased on nõudnud kuningat, et tal oleks juht, nagu naaberriikidel. Saul alustab oma valitsusaega sellega, et ühendas mitmeid paljudest isehakanud hõimude juhtidest moodustunud vägesid ning sõdis peamiselt vilistlaste vastu.

Algne edu ja valitsemise iseloom

Sauli varane valitsemine algab mõõduka eduga: ta võidab vaenlasi, kogub toetust ja kinnitab kuningavõimu ning püüab tugevdamise kaudu luua tsentraalsemat juhtimist. Samas ilmneb tema otsustes aeg-ajalt ka isekus ja impulsipaikus, mis hiljem toovad kaasa konflikti prohvet Saamueliga ja Jumala juhtnööride vastu eksimise.

Suhted Saamueli ja Jumalaga

Alguses järgib Saul Saamuelit ja tunnistab Jumala juhatust, kuid kaks juhtumit määravad ta saatuslikult:

  • Sauli poolt ohvriks toomine ja kannatamatus, kui ta ootas Saamuelit lahingujärgse ohverduse tegemiseks (1Saamueli lugudes). See rikub sacerdotaalse korra ja toob Saamueli tauniva otsuse.
  • Sauli ülesanne Amaleeklaste hävitamiseks, milles ta ei hävita täielikult kunagist vaenlast ega rikasta saaki täielikult nagu kästakse. Saamuel kuulutab selle rikkumise eest Jumala hukkamõistu kuningale ja kibeduse süvenemise Sauli ja Saamueli vahel.

Saamuel annab Sauli üleastumise järel terava hoiatuse ja kuulutab, et Jumal ei ole enam Sauli poolel. Kirjakoht kajastab seda dramatiseeritult:

Piiblis armastab ja kuuletub Saul Jumalale, kuni ta lakkab Jumalat kuulamast ja muutub veidi ahneks, kaotades kogu Jumala huvi tema vastu. Prohvet Saamuel tuleb ja annab talle hoiatuse, et Jumal ei ole enam temaga. Lahkuma pöördudes haarab Saul Saamueli rüüst ja see rebeneb. Saamuel ütleb (1Samuel15:28~29): "Issand on täna rebinud Iisraeli kuningriigi sinult ja andnud selle ühele su naabrile - ühele, kes on parem kui sina. Tema, kes on Iisraeli au, ei valeta ega muuda oma meelt, sest ta ei ole inimene, et ta muudaks oma meelt."

Vaimne seisund ja Taavetiga konflikt

Pärast prohveti hoiatusi kirjeldatakse, et "Issanda vaim" lahkub Saulist ja et ta vaevleb "kurja vaimu" all. Selle seose seletamine on teoloogiline ning tõlgendused varieeruvad: mõned lugupidajad näevad siin kirjeldust vaimse tervise langusest või psühholoogilisest stressist, teised rõhutavad vaimset ja religioosset tähendust.

Saul palkab noore karjase ja laulikuna Iisai poja Taaveti, et tema muusikast ja esitusest saadav lohutav mõju leevendaks temal tekkivat ärevust. Alguses hindab Saul Taaveti teenet, kuid Taaveti populaarsuse kasvu ja rahva heakskiidu tõttu tekib Saulis armukadedus. See muutub järk-järgult kättemaksuks ja salamõrvapüüdlusteks: Taavetist saab Sauli peamine vastane, sest rahvas näeb Taavetit Saamueli "paremana" kirjeldatud võtmes ning Sauli hirm oma trooni pärast kasvab. Sauli viha kandub sageli üle tema perekonda — ka tema poeg Joonatan, kes on Taavetiga sõbralikes suhetes, leiab end Sauli kahtluse ja rünnakute sihtmärgina.

Sauli langus ja surm

Sauli hiilgus lõpeb traagiliselt sõjaliselt ja isiklikult. Ta langeb lahingus vilistite vastu. Koni sündmustest on evangeeliumivälised ja raamatuesemed vahel mõnevõrra erinevad ülevaated:

  • 1. Saamueli ja paralleelsed osad 1. Ajaraamatus kirjeldavad, kuidas Saul palub oma soomusekandjal teda tappa, et ta ei satuks vaenlaste kätte ja ei kannataks alandavat kohtlemist; soomusekandja keeldub ja Saul langeb omaenda mõõga läbi.
  • 2. Saamueli raamatus kostub teine versioon, kus üks amaleklane leiab Sauli lebamas oma oda juures ja annab talle "armulöögi". Amaleklane toob hiljem teate Taavetile, kes käsib selle mehe tappa, sest pelgab ise kuninga tapmise eest mõistetavat pattulangemist.

Samuti saavad lahingus surma Sauli pojad, sealhulgas Joonatan, Abinadab ja Melkišua (1Samuel 31:1-4%20{{{2}}};&versioon=KJV; 1Samuel 31:1-4 {{{2}}}).

Teie, Gilboa mäed, ärgu olgu teie peal kaste ega vihm, ega põllud, kus on valitud viljad, sest seal visati ära vägevate kilp, Sauli kilp, mis oli õliga võidetud (Saamueli 1:21%20{{2}};&versioon=KJV; 2. Saamueli 1:21).

Vilistid tõid Sauli ja tema kolme poja surnukehad Bet-Saani linna, lõikasid neilt pead ja riputasid need linna müürile alanduseks. Samal ajal tegid Jabes-Gileadi elanikud öösel organiseeritud ülesande, et korjata Sauli ja ta poegade surnukehad, põletada neid ja anda üheskoos korralik matusepärg. Hiljem võtab kuningas Taavet Sauli ja Joonatani luud ning matab need oma isa hauda Zelas (2Saamueli 21:12-14), mida peetakse kohaks, kus austatakse nii vaenlast kui ka rahvuslikku leina.

Järelmõjud ja tõlgendused

Piibli ja muude traditsioonide sõnul peegeldab Sauli elu mitut teemat: kuninga rolli õrnus ja vastutus, inimliku liidripõhjuse haprus, jumaliku juhatuse tähtsus ning armukadeduse ja võimu oht. 1. Ajaraamatus võetakse kokku, et:

Saul suri oma truudusetuse pärast, mille ta oli toime pannud Issanda vastu, sest ta ei pidanud kinni Issanda sõnast ja ka sellepärast, et ta pöördus juhatuse saamiseks meediumi poole.

Sauli tekkelugu ja langus on saanud piiblilugudes ja hilisemas judaiitilises, kristlikus ja islami traditsioonis olulise õppetunni allikaks. Islami tekstides tuntakse Sauli kui Taluti (Ṭālūt), kelle lugu on Koraanis mainitud kui usalduse, valitsemise ja jumalikku heakskiitu puudutav juhtum.

Pärand

Saulile järgnes troonil Taavet, kelle valitsemine sai Iisraeli ajalooliseks ja kultuuriliseks pöördepunktiks. Sauli kuningriik ja tema suhted nii Jumala kui ka lähikondsete inimestega on jäänud uurimis- ja tõlgendusobjektiks teoloogias, ajaloolises kirjanduses ja kirjanduses üldisemalt. Sageli nähakse Saulit traagilise kangelasena: esialgu valitseti õigust, ent isiklikud puudused ja kuulekuse murenemine saatsid ta allakäigu poole.