Mesosoikumi merealade revolutsiooniks oli merepõhjas elavate röövloomade, kes sõid karbikesi, suur kasv. Seda terminit kasutas paleontoloog Geerat J. Vermeij, kes uuris aastaid merepõhja selgrootute muutusi ja kirjeldas seda kui globaalseid muutusi röövloomade ja saakorganismide interaktsioonides.

Mida see muutus tähendas

Paleosoikumi loomastiku ja tänapäevase loomastiku vahel toimus märkimisväärne ümberkujundamine mesosoikumi ajal. Mesosoikumis arenesid merepõhja kiskjad välja mitmesugused uued vormid, mis toitusid rohketest karbikarpidest (brachiopoodidest ja kahepoolmelistest). See tõi kaasa ulatuslikud ökoloogilised ja morfoloogilised reaktsioonid nii röövloomades kui ka saakloomades.

Uued röövloomad ja nende strateegiad

Mesosoikumi kiskjate hulka kuulusid mitmed tänapäevani tuntud rühmad. Neid röövloomi on tänapäevalgi veel palju: need on peamiselt meritähed, maojalgsed ja krabid. Igal rühmal kujunes välja oma viis karpide käsitlemiseks:

  • Krabid: kasutavad jõudu ja käppe, et purustada või rebida kestasid lahti.
  • Maojalgsed (gastropoodid): mõned liigid, näiteks muricidae-tüübid, puurivad või lõikavad end läbi kestade, teised tungivad sisse pragude kaudu või söövad kesta servast.
  • Puurivad saakijad: sommige maojalgsed ja teised röövloomad teevad kestasse augu ja süstivad sinna halvatavat või lõõgastavat ainet, et saaki immobiliseerida.
  • Spetsialiseerunud selgroogsed: mesosoikumis esinesid selgroogsete seas samuti koorikloomade kiskjad — näiteks placodontid ja mõnel ihtüosaurusel või mosasaurusel olid lamedad, purustamiseks kohandunud hambad.

Saagi vastumeetmed — relvastus ja käitumine

Röövloomade surve sundis karpikuid ja teisi saakliike arendama kaitsemehhanisme. Levinumad vastumeetmed olid:

  • kestade paksendamine ja tugevam ornamentatsioon (ribid, spiinid, teravad servad),
  • seisundi muutmine — paljud molluskid hakkasid elama osaliselt või täielikult infauna (sügavamalt sette sees), et varjuda kiskjate eest,
  • kinnitunud või kleepuva eluviisi (näiteks kividele kinnitunud osterid ja mõned teod),
  • süsinikumis- ja keemilised kaitseained ning kiire liikumisvõime või sulgemisrefleksid.

Fossiilne tõendusmaterjal sõja kohta

Mesosoikumi revolutsiooni kinnitavad ka fossiilid: puuritud augud kestas, taastatud (paranenud) kahjustused (mis näitavad ebaõnnestunud rünnakuid), karmilt purustatud koorikud ning suured muutused liigirikkuses. Need tunnused näitavad, et kisklus oli nii intensiivne, et saak oli sunnitud pidevalt uusi kaitsestrateegiaid arendama — klassikaline «relvarace» ehk evolutsiooniline võidujooks röövija ja saagi vahel.

Kõrgem-taseme tagajärjed

Mesosoikumi jooksul toimunud muudatused mõjutasid kogu mereökosüsteemi pikaajaliselt: brahhioopodide (brachiopoodide) osakaal vähenes teatud elupaikades, samas kui kahepoolmelised (kahepoolmelistest) ja teised molluskirühmad mitmekesistusid. Rohkem liike läks elama sette alla või arendas välja uusi kaitsemehhanisme ning röövloomad omakorda muutusid spetsialiseeritumaks — tekkinud oli mitmekesine ja keerukas toiduvõrgustik, mis sarnaneb tänapäeva merepõhjale.

Kokkuvõte: Mesosoikumi merepõhja revolutsioon oli laiapõhjaline ja pikaajaline protsess, mida ajendas röövloomade levik ja uute rünnemeetodite ilmumine. See muutis nii saagi kui ka röövloomade kehaehitust, käitumist ja ökoloogilist jaotust ning kujundas suuresti tänapäevase merepõhja elurikkuse.