Placodontid: triassiaegsed merereptiliad ja koorikloomade purustajad

Placodontid olid triassiaegsete merereptiloidide rühm, kellest paljud olid spetsialiseerunud koorikloomade purustamisele. Neil olid jämedad ja laiad, sageli ümarad või lamedad hambapinnad ning tugevad palatinaalsed (suulage paigutunud) hambad, mis sobisid hästi paksu kestaga organismide, näiteks kahevõõrsete ja teatud limuste purustamiseks. Placodontid kuuluvad Sauropterygia ordusse, kuhu kuuluvad ka Plesiosaurused, kuid placodontide ehitus ja eluviis olid nendest selgelt erinevad.

Morfoloogia

Placodontide kere oli üldiselt kompaktne ja tugeva luustikuga. Paljudel liikidel esinesid:

• rasked, laiad hambad, mis võimaldasid koorikloomade purustamist;
• tihe luustumine ja pachyostootilised luud (paksud luud), mis aitasid hoida tasakaalu madalas vetes ja tõenäoliselt vähendasid ujuvust — sobides eluviisiga, kus liigiti liikusid põhiliselt merepõhjal);
• mõnel rühmal arenes välja tugev kaitsev korpuse- või kilbilaadne moodustis, mis tegi neid visuaalselt sarnaseks kilpkonnadele (eriti tsüamodontoidsed placodontid), teistel olid kehvad ujuvad jäsemed ja võimsad küünarvarre-sarnased jäsemed, mis aitasid neil merepõhjal “käia”.

Eluviis ja toitumine

Placodontid olid peamiselt ranniku- ja laguunielanikud, kes toitusid peamiselt selgroogseteta mereelustikust. Nad kasutasid oma kohandunud purustushambaid ja tugevat alalõualuud, et murda ja purustada kahevõõrsete karpe, teatud limuste kestasid ja teiste iduraksete koorikuid. Toitumiseks võisid nad laskuda merepõhja ligi ning otsida toitu kiviste või liivaste setete seest.

Ajastuline ja geograafiline levik

Placodontid elasid peamiselt keskmise ja ülemtriase ajastul ning on leitud 235–250 miljoni aasta tagustest merepõhja setetest. Esimesed fossiilid kirjeldati juba 1830. aastal ning sellest ajast alates on placodontide jäänuseid leitud laialdaselt: Kesk-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Hiinas. Nende paiknemine kaldalähedastes kihtides kinnitab, et nad elasid eelkõige madalates soojades meredes ja laguunides.

Taksonoomia ja tuntud liigid

Placodontide hulka kuulub mitu perekonda ja vormi — varasemad liikmed olid pigem pikema kehaga ja sarnanesid konnalaadsetele roomajatele, hilisemad olid tihti tugeva kilbiga. Tuntud näideteks on perekonnad ja sugu, mida paleontoloogid on kirjeldanud (näited: Placodus, Cyamodus, Placochelys), kus Placodus esindab rohkem „klassikalist“ purustushammastega tüüpi, samas kui teised perekonnad näitavad selget kilbikujunemist ja kaitselist luustiku kohandust.

Paleoekoloogiline tähtsus ja uurimine

Placodontid annavad olulist teavet Triiase rannikuökosüsteemide struktuuri ja toiduvõrgustike kohta. Nende kohastumine koorikloomade söömisele näitab keerukaid toitumissuhteid juba varases merelises eluajaloos. Fossiilid aitavad ka rekonstrukteerida ranniku- ja merekeskkondade muutusi Triiase perioodi jooksul.

Faktid kokkuvõtlikult: placodontid olid spetsialiseerunud triassiaegsed merereptiloidid, kellel olid rasked lamedad hambad koorikloomade purustamiseks, nad kuulusid sauropterügia hulka, kasvasid tavaliselt 1–2 meetri pikkuseks (mõned kuni 3 m) ning on leitud 235–250 miljoni aasta tagustest setetest.

Otsing