Trilobiidid ("kolmekilbilised") on väljasurevad lülijalgsed, kes olid esimesed teadaolevalt silmadega loomad. Nad olid väga arvukad varapaleosoikumi ja kesk-paleozoikumis ning levisid üle maailma, kuid ainult soolases veekeskkonnas.
Kehaehitus
Trilobiitide keha jagunes kolmeks selgelt eristatavaks osaks: pea (cephalon), keskmine osa ehk rindkere (thorax) — mis võis koosneda kuni ~30 segmendist — ja saba (pygidium). Pea all asusid kolm paari jalgu, mis fossiilides harva säilivad. Iga rinnasegmendi küljes oli paariline jäseme; trilobiitide jäsemed olid tavaliselt kahteharulised (biramous) — üks haru oli liikumiseks, teine toimis hingamisele sarnase struktuurina.
Väliskest (eksoskelett) koosnes nii orgaanilisest ainest kui ka kaltsiidi osakestest, mis aitas kaasa raugeeksisteeruvate silmade ja kestade heal säilivusele kivististes. Trilobiidid pidid kasvamisel kareduse tõttu kestasid vahetama (moltima), mistõttu fossiilsete leidude seas on palju kestasid (exuviae).
Nägemine
Trilobiidid on kõige varasemad teadaolevad loomad, kellel oli arenenud nägemine. Varaseimatel trilobiitidel olid keerulised, kaltsiidist läätsedega ühendsilmad (compound eyes). Silmaliigid ja ehitus varieerusid: levinud olid nii tihedate väikeste läätsedega holochroalsilmad kui ka harvem schizochroalsilmad, mille läätsed olid suuremad ja iseseisvamate aladega. Mõned trilobiitliigid aga olid pimedad või silmad väga väiksed — tihti elutsesid nad hämarates või sügavamates veekihtides.
Eluviis ja ökoloogia
Trilobiitidel oli väga mitmekesine eluviis. Mõned liikusid merepõhjas ja olid kas röövloomad, roojad või filtrisööjad, teised ujusid ja toitusid planktonist. Nad hõivasid paljusid tänapäevase merefauna ökoloogilisi nišše — nii matamis-, roomamis- kui toitmisharjumusi on trilobiitide hulgas selgelt näha.
- Paljud trilobiidid olid kohastunud eluks madalates rannikumeredes ja korallrifide lähedal;
- teised liigid rändasid vees või elasid muda sisse kaevunult;
- paljud liigid oskasid end rünnaku või eemalehoiu korral kerra rullida (enrollment), kaitstes pehmet ventraalkülge.
Suurus, levik ja ajalugu
Trilobiitide pikkus ulatus ligikaudu 1 millimeetrist kuni 72 sentimeetrini (28 tolli), tüüpiline suurus jäi enamasti 3–10 cm (1,2–3,9 tolli). Maailma suurim trilobiit, Isotelus rex, leiti 1998. aastal Kanada teadlaste poolt Hudson Bay kaldalt.
· 
Dalmanites limulurus New Yorgi (USA) siluri ajastu kivimitest.
· 
Asaphus lepidurus kesk-Ordoviitsiumi kivimitest Peterburi lähedal Venemaal.
· 
Asaphiscus wheeleri Millard Co., Utah, USA kambriumi kivimitest.
Trilobiidid ilmusid varases kambriumis, umbes 520 miljonit aastat tagasi, ja nad eksisteerisid kuni lähema Permi lõpuni; nende fossiilid katavad seega ligikaudu 270 miljonit aastat. Paljud andmed näitavad, et trilobiidid kuulusid sugukonda või rühma Arthropoda — rühma, mis hõlmab maailma liigirikkaimaid loomagruppe, nagu krabid, tuhatjalgsed, ämblikud, krevette ja putukad. Trilobiidid arenesid paljudeks kummalisteks ja sageli väga dekoratiivseteks vormideks.
Fossiilid ja teaduslik tähtsus
Trilobiitide kivistised on paleontoloogias väga olulised: nad aitavad määrata kivimite vanust (indeksfossiilid), annavad infot paleoekoloogiate kohta ja nende hästi säilinud eksoskeletid ning silmad võimaldavad uurida varajaseid adaptsioone ning evolutsioonilisi trende. Fossiile leidub paljudes kivimites üle maailma ja kirjeldatud on tuhandeid liike (hinnanguliselt üle 10 000–20 000 kirjeldatud liigi, täpne arv sõltub taksonoomilisest ümberhindamisest).
Suktsessioon ja väljasuremine
Trilobiitide rühma mitmekesisus vähenes järk-järgult erinevate keskkonnamuutuste ja konkurentsi tõttu ning nad surid peaaegu täielikult välja Permi massilise väljasuremise käigus umbes 252 miljonit aastat tagasi. Nende rikkalik fossiilide ajalugu muudab trilobiidid tähtsaks allikaks teadmiste omandamisel Maa varasema elu ja ookeanide arengust.