Troodon (või Troödon) on suhteliselt väikeste, linnulaadsete dinosauruste perekond, mis pärineb kriidiaja lõpust, ligikaudu 75–65 miljonit aastat tagasi. Nimi Troodon tuleneb kreekakeelsest ja seda on tõlgitud kui „haavav/terav hammas” (troo- + odon), mis viitab nende hammaste eripärale. Alternatiivne kirjaviis Troödon rõhutab, et o ja d hääldatakse eraldi, sarnaselt sõnale „zooloogias”.

Morfoloogia ja mõõtmed

Troodonil oli aju suuruse suhtes keha kohta üsna suur – see on üks põhjuseid, miks teda on varem peetud üheks „intelligentsemaks” dinosauruseks. Tal oli pikk, kitsas kolju, teravad hambad ja tömbi, kuid terava tipuga sirbikujuline teine varbaküüss, mida mõnikord võrreldakse ka Velociraptori sarnase küünisega. Jalaluude kuju ja proportsioonid viitavad kiirele jooksuvõimele.

Pikkuse ja massi osas varieerusid troodoni sugulased märkimisväärselt sõltuvalt levialast. Põhjaosas, eriti Alaska näidetes, on kirjeldatud suuri isendeid, kelle pikkus võis ulatuda kuni umbes 3,5–3,8 m (12 jalga), kõrgus ligikaudu 1,5 m (5 jalga) ja kaal ilmselt kuni paarisaja kilogrammi tasemeni (artiklis mainitud kuni ~175 kg). Lõunapoolsemates populaatsioonides oli isendite suurus väiksem: umbes 2–2,2 m (7 jalga) pikkust, kõrgus umbes 0,9–1 m (3 jalga) ja kaal ligikaudu 20–25 kg (artikkel mainib ~50 naela), sarnane väiksematele dromeosauridele nagu Velociraptor. Täpsed numbrid varieeruvad sõltuvalt fossiilide fragmentaalsusest ja taksonoomilisest tõlgendusest.

Hambad, toitumine ja käitumine

Tõenäoliselt olid Troodonid peamiselt lihasööjad, kuid nende hambad on omanäolised: need olid peenelt hammastega, tihti kitsad ja mõnikord küünvituva kujuga, mis on pannud teadlasi arutlema ka osalise taimse toidu tarbimise võimaluse üle. Mõned eksperdid on pakkunud, et troodoni hambastruktuur võis viidata üldisemale, sekundaarselt omnivoorsele toitumisele, kuigi see ei ole enamikus seisukohtades domineeriv. Sirbiküüste ja liigeste anatoomia ning arvatav hea binokulaarne nägemine viitavad saagi tabamise ja aktiivse kisklemise võimele.

Lisaks on arvatud, et troodoni liikmed võisid olla kiire jooksjad ja osavad jahipidajad. Suurte ajumahtude (suur aju-kehakaalusuhe) tõttu on eeldatud ka suhteliselt keerukamat käitumist, näiteks arenenud sensoorsed oskused ja võimalus pesitsuskäitumiseks ning poegade hooldamiseks.

Sulestik ja areng

Väga tõenäoliselt oli Troodonitel sulestik, sest sulgede olemasolu on hästi tõestatud paljudel lähisugulastel (näiteks teistel maniraptoritel). Siiski ei ole seni leitud otseseid fossiilseid tõendeid troodoni sulgede kohta, seega põhineb see oletus filogeneetilisel inferentsil.

Munemine ja pesitsemine

Montanas leiti munadega täidetud troodonipesi, mida teadlased on uurinud ka CAT-skanneeringutega. Munade seest leiti Troodoni embrüoid, mis kinnitasid, et need munad kuulusid troodonile. Samas leiti samast leiukohast ka väikese taimtoidulise dinosauruse Orodromeus beebisid ja täiskasvanud troodoni luid. Esialgu arvasid mõned teadlased, et munad kuulusid Orodromeusele ja et Troodon oli pesa röövinud, kuid embrüote avastamine kinnitas troodoni emalikku seost munadega.

Pesad olid sageli mullakuhjadena ning troodoni emased võisid kudeda kuni umbes 24 muna, munedes korraga kaks muna – suurte kulleritaoliste pesade munemine võis võtta kuni paar nädalat. Leiud viitavad sellele, et nad võisid oma järglasi toita ja hooldada – mõned arheoloogilised tõendid sugulastel näitavad brooding-utset (pesal possumliku kaitsva oleku hoidmine), kuid täpne käitumine troodoni suhtes jääb osaliselt spekulatiivseks.

Levik ja fossiilide ajalugu

Esimene troodoni leiukene on avastatud 1855. aastal Montana keskosast ning see oli üks esimesi Põhja-Ameerikas leitud dinosaurusefossiile. Troodoni fossiile on leitud laialt – põhjast Alaskast ja Alberta Judith Riveri formatsioonist kuni lõunaosade Wyomingini ning võimalusel ka Texasest ja New Mexico'st. Leide iseloomustab tihti fragmentaalsus: paljud säilinud luud on katkendlikud, mis on kaasa aidanud taksonoomilistele vaidlustele.

Taksonoomia ja teaduslikud vaidlused

Troodoni ümber on palju vaidlusi: milliseid fragmentaarseid isendeid tuleks tõepoolest nimetada Troodoniks ning millised kuuluvad lähedastesse sugukondadesse. Sugukonda Troodontidae on varem liidetud mitmed erinevad vormid ning see on olnud „prügikasti”-like taksonite kogum. Varem eraldatud perekonda Stenonychosaurus on samuti hiljem käsitletud samas grupis.

2017. aasta töödes tehti olulisi taksonoomilisi muudatusi: kirjeldati uusi liike ja mõned varasemad nimed tagastati kehtivusse või nihutati teistesse perekondadesse. Üks selle perioodi tulemusi oli eristada teatud luustike põhjal uus perekond Lateniventrix, piirates sellega Troodoni määratlusi mõnele hambalisele materjalile ja toetades Stenonychosauruse kehtivust teatud juhtudel. Sellised ümberkorraldused on osa laiemast protsessist, kus paleontoloogid püüavad fragmentaarsete leidude põhjal selgemalt eristada liike ja sugukondi.

Kokkuvõte

  • Troodon oli väiksemast kuni keskmise suurusega linnulaadne teropood, kellel oli suhteliselt suur aju ja tõenäoliselt head sensoorsed võimed.
  • Pesa- ja munaleiud näitavad pesitsemiskäitumist ning embrüote avastamine kinnitab munade kuuluvust troodonile.
  • Taksonoomiline kuuluvus on keeruline ja ajas muutuva tõlgenduse all: mitmed varasemalt troodoni hulka loetletud vormid on ümber defineeritud või ümber nimetatud.
  • Kuigi otsest sulgede fossiilset tõendit troodoni kohta ei ole, on sulgede olemasolu väiksematel maniraptoritel tõenäoline ning seda peetakse loogiliseks oletuseks troodoni puhul.