Mantelloomad (tuunikad) — määratlus ja eluviis meredes

Mantelloomad (tuunikad) — määratlus, eluviis ja meres levik: filtrisööjad, kolooniad, sessiilsus ning ~3000 liiki. Avastage nende elupaik, bioloogia ja tähtsus meres.

Mantelloomad (meresugulased ehk Urochordata) on Chordates'i alamtüvi. Need selgroogsete sugulased on morfoloogiliselt eriliselt kohastunud meres elamiseks ning neile on iseloomulikud nii larvaalne seljatüvi kui ka täiskasvanuile karakteristlik mantlikate.

Morfoloogia ja toitumine

Mantelloomade kehakujult eristatakse tavaliselt kahte osa: keha ja mantlit (peribranchiaalne kotike), mille all paikneb pharyngeal basket ehk neeluvõrk. Enamik on filtrisööjad — nad toituvad peamiselt planktonist ja vees hõljuvatest orgaanilistest osakestest. Vesi imbub ühte sissevoolusifooni ja liigub läbi neeluvõrgu, kus lima ja ripsmed püüavad toiduosakesi; puhastatud vesi väljub väljavoolusifooni kaudu.

Elutsükkel ja käitumine

Huviäratav on mantelloomade elutsükkel: paljudel liikidel on vabas aeglaselt ujub larv, mis meenutab selgroogsetel levinud tolmukestega varustatud notochordi ja tagumise sabaga. See larv otsib sobiva aluse, kinnitub ja läbib dramaatilise metamorfose, mille käigus need seljatüvi-sarnased struktuurid taanduvad ja loom muutub sessiilseks täiskasvanuks. Täiskasvanud vorm on enamasti sessiilsed, kleepuvad kivide või muude kõvasubstraatide külge.

Kolooniad ja levik

Paljud mantelloomad on täiskasvanud staadiumis koloonilised või poolkoloonilised: üksikud indiviidid võivad olla ühenduses ühise mantli või pediseliga, moodustades väljanägemiselt moodsaid kobaraid või plaate. See rühm on üsna liigirikas — hinnanguliselt umbes 3000 liiki — ja nende elupaigad ulatuvad rannikualast sügavmere sügavusteni; paljud elavad merepõhjas, litoraalvööndis, kuid osa (nt sõõrikud ja larvatsellased) on pelagilised ja elavad vabalt veesambas.

Paljunemine ja ökoloogiline roll

Mantelloomad paljunevad nii suguliselt kui ka suguta. Paljud on hermafrodiitlikud ja vabastavad täielikult viljastatud munad veele (broadcast spawning), teistel liigitel esineb emakasarnane arendus või vegetatiivne jagunemine kolooniate tekitamiseks. Ökoloogiliselt on nad olulised filtrite puhastajad ja toit paljudele teistele liigilistele rühmadel; samas võivad mõned liigid tekitada laialdasemat biofouling'ut ehk pinnakattumist laevaköiel, sadamapiirkondades ja veealustel konstruktsioonidel.

Tähtsus ja uurimine

Mantelloomad on evolutsioonilise bioloogia seisukohalt tähtsad, sest nad on ühed lähimad elusad sugulased selgroogsetele, mistõttu neid kasutatakse sageli modelorganismidena (nt Ciona liigid) arengubioloogia ja genoomiuuringute jaoks. Samuti mõjutavad nad mereökosüsteeme filtratsiooni ja materjali ringluse kaudu ning mõned liigid võivad toimida invasiivsetena, muutes kohalikke kooslusi.

Lühidalt: mantelloomad on peamiselt meres elavad, enamasti filtritoidulised selgroogsete lähisugulased, kellel on unikaalne elutsükkel larvist sessiilseks täiskasvanuks, esinevad nii üksikliikide kui kolooniatena ning mängivad olulist rolli mereökosüsteemides.

Otsing