Utahraptor — suur dromaeosauriidi kiskja (5–7 m): faktid ja omadused

Utahraptor oli suur dromaeosauriidi kiskja, kellel oli 9–15-tollised (23–38 cm) keskmised varbaküüned. See liik elas varases kréta ajal (Early Cretaceous), ja seda on leitud peamiselt tänases Utah’ osariigis (USA) Cedar Mountain kihistutest.

Välimus ja anatoomia

Utahraptor oli kiiresti liikuv, vilgas, kahejalgne (kahel jalal kõndiv), linnulaadne dinosaurus. Tal oli kumer, painduv kael ja suhteliselt suur pea. Teravad, hammastatud hambad olid paigutatud tugevatesse lõuenditesse, mis aitasid saaki haarata ja lõhkuda. Igal tema kolmel käel oli suur, terav, kumer küünis ning käed olid kohandunud saagi haaramiseks ja hoidmiseks.

Tal olid nelja varba jalad; teisel varbal oli 9–15-tolline (23–38 cm) sirbitaoline küünis ja teistel varvastel olid väiksemad küünised. Tema pikk saba oli jäik tänu selgrool jooksevatele luisetele vardadele (ossifitseerunud kõõlused), mis andsid tugeva tasakaalu ja võimaldasid kiireid pöördeid kiirel jooksmisel.

Utahraptor oli suurimaid tuntud dromaeosauride seas: pikkus umbes 5–7 m ja massi hinnangud jäävad ligikaudu 0,5 tonni ümber (mõned hindamised on veidi kõrgemad). Tal oli suhteliselt suur aju võrreldes paljude teiste roomajataoliste dinosaurustega ning suured silmad viitavad heale nägemisele ja tõenäoliselt ka stereoskoopilisele sügavustajule.

Toitumine ja käitumine

Utahraptor oli lihasööja ja tõenäoliselt jahtis suuri või keskmise suurusega neljajalgseid saakloomi. Tema tugevad jalad, suured sirbiteraalsed küünised ning tugevad lõualuud ja hambad viitavad sellele, et ta võis pidada kinni ja vaikselt tapvalt kahjustada suuremat saaki. Kas ta tegutses üksi või salkades on teadlaste seas arutelu teema: mõned tõendid ja võrdlused teiste dromaeosauridega viitavad sotsiaalsemale käitumisele, kuid kindlaid tõendeid salkades jahipidamise kohta Utahraptori puhul napib.

Lisaks on suure hulga dromaeosauride (nt Velociraptor) ja sugulaste leiud näidanud sulestiku olemasolu; kuigi otsest sulestiku fossiilset tõendit Utahraptorilt on piiratumalt, peavad paljud paleontoloogid tõenäoliseks, et ka Utahraptor oli osaliselt suleline – eelkõige käte ja kere piirkonnas –, mis aitas termoregulatsioonis, näitlikus käitumises ja äkiste suundade muutuste juhtimisel.

Päritolu, leiud ja tähtsus

Utahraptori fossiile on leitud peamiselt Põhja-Ameerikast (Utah) ja liiki hakati teaduslikult kirjeldama 1990ndate alguses. Leiud aitasid ümber hinnata dromaeosauride suurus- ja käitumisvariatsiooni: Utahraptor näitas, et dromaeosaurid ei olnud ainult väikesed, lindja kehadraamiga kiskjad, vaid hõlmasid ka suuremaid, võimsamaid liike.

Oluline teada

• Suurusehinnang: umbes 5–7 m pikk ja kuni ~0,5 t kaaluv (hinnangud varieeruvad).
• Eripära: suur sirbiteraalne varbaküünis teisel varbal (23–38 cm).
• Liikumine: kiire, kahejalgselt jooksiv — jäik saba tasakaalustamiseks.
• Võimalik sulestik: ilmne sarnasuse tõttu teiste dromaeosauridega, kuigi otsest tõendit Utahraptorilt on vähem.

Utahraptor on oluline liik paleontoloogias, kuna ta laiendab arusaama dromaeosauride mitmekesisusest nii suuruse kui käitumise poolest ning aitab mõista kiskjate jahtimisstrateegiaid varajases kréta ajastu ökosüsteemis.

Otsing