Sametussid (Onychophora — sõna-sõnalt "küünisekandjad") on väike panarthropodide sugukond. Nad on pehme kehaga, välimuselt "ussitaolised" kuid varustatud mitme paari lühikeste jalakestega, iga jalalaba otsas on väike küünis — sellest ka teadusnimi. Kirjeldatud on umbes 200 liiki, kuid tegelik liigirikkus võib olla suurem, sest paljud liigid on kitsaste levikualade või peentaimede all.

Taksonoomia ja levik

Sametussid jagunevad peamiselt kahte tänapäevasesse perekonda: Peripatidae ja Peripatopsidae. Kõik tuntud elusliigid on maismaal elavad ning eelistavad väga niiskeid või niiskeid mikroelupaiku troopilistes ja soojemates piirkondades. Peripatidae on valdavalt ekvatoriaalseid ja troopilisi liike sisaldav rühm (nt Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Aafrika, Kagu-Aasia), samas kui peripatopsidae esinevad peamiselt endise Gondwana aladel (nt Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Ameerika, Lõuna-Aafrika).

Anatoomia ja välimus

  • Keha: väikesed kuni keskmise suurusega, tavaliselt umbes 0,5–15 cm pikkused; keha on pehme ja sametise tekstuuriga, kaetud väikeste papillidega.
  • Segmentatsioon: ussitaolistel kehasegmentidel paiknevad jalapaarid (paaride arv erinevatel liikidel 13–43).
  • Silma- ja tundeaistingud: enamikel liikidel on lihtsad silmad (valguse tajumiseks) ning pikad antennid, mis töötavad peamise sensoorse organina.
  • Jalad ja küünised: iga jalapari lõpus on väiksed küünised, mis annavad liikumiseks haardumise; nimi "küünisekandjad" tulenebki neist.
  • Toitesüsteem: suus on lõualuu-sarnased struktuurid, millega purustatakse või sisuimakse saaki.
  • Hingamine: hingavad läbi trahhea-sarnase süsteemi ja läbi kehapinna paiknevate avade (spiracles).

Toitumine ja käitumine

Sametussid on röövtoidulised; nad toituvad peamiselt väiksematest selgrootutest, sh putukatest, ämblikulaadsetest ja teistest väiksusest. Saagi püüdmiseks kasutavad nad erilisi suupuuletavaid näärmeid: välja pritsitakse kleepuvat lima, mis immobiliseerib saagi ja võimaldab seda seejärel süüa. Pritsimine võib toimuda ambush‑stiilis või aktiivsel jahtimisel.

Paljud liigid on öised ja varju eelistavad ning elavad lehise- või puidutukakesi, allapanu ja mädanenud puitu uuristades. Liikumine toimub lihaspingete ja vedelikusurve (hüdrostaatilise skeemi) abil.

Paljunemine ja elutsükkel

Sametusside hulgas esineb mitut paljunemisviisi: mõned liigid on munavad (ovipaarsed), mõned hoiavad mune kuni koorumiseni (ovovivipaarne) ning teised sünnitavad elusaid järglasi (vivipaarne). Mõnel vivipaarsetel liikidel on emalised toitmisstruktuurid, mis meenutavad platsentataolist ülekannet. Areng on tavaliselt otsene — vastsed näevad välja nagu väiksemad täiskasvanud ja puudub vaba‑larvaareng.

Evolutsioon ja paleontoloogia

Sametussid on huvitav rühm evolutsioonilise tähtsusega: neid peetakse suguluses lülijalgsete ja teatud varajaste "lobopoodsete" organismidega. Paleontoloogias on leitud varajasi lobopoodseid fossiile (nt Hallucigenia‑laadsed vormid), mis aitavad mõista panarthropodide varajast mitmekesistumist ja sarnaseid kehakuju tunnuseid.

Olulisus ja kaitse

Sametussid on olulised metsade mikroomaastikute niiskus‑ ja saaginfloora reguleerimisel ning teaduslikult väärtuslikud homoloogiate ja arengubioloogiliste uuringute tõttu. Samas on nad tundlikud elupaikade kadumise, kuivatamise ja kergesti laienemise tõttu. Peamised ohud on metsade lageraie, elupaikade killustumine ja kliimamuutused, mis vähendavad mikro‑niiskust. Mitmed liigid on väga piiratud levikuga ning vajavad elupaikade kaitset.

Märkimisväärsed faktid

  • Sametussid toodavad kleepuvat lima, mis on nii saaki püüdes kui ka kiskjate eest kaitsmiseks kasutatav vahend.
  • Liikide tegelik arv on tõenäoliselt suurem kui kirjeldatud ~200 liiki, sest paljud niisketes metsades elavad vormid on vähe uuritud.
  • Tänu oma järkjärgulistele morfoloogilistele tunnustele aitavad sametussid selgitada lülijalgsete evolutsiooni ja keha segmenteerumise ajalugu.

Kokkuvõtlikult on sametussid (Onychophora) unikaalne ja bioloogiliselt huvitav loomagrupp: pehmed, küüniskandjatega röövloomad, kes eelistavad niiskeid maismaaelupaiku, kasutades saagi püüdmisel kleepuvat lima ja näidates mitmeid paljunemisstrateegiaid ning piiratud biogeograafilist levikut.