Vampiirkalmaar (Vampyroteuthis infernalis, "vampiirkalmaar põrgust") on väike süvamere peajalgne. Seda võib leida kõikjal maailma parasvöötme ja troopiliste ookeanide piirkonnas.

Sellel on spetsiaalsed niidid, mida ta saab tagasi tõmmata; selle tõttu on see paigutatud omaette järjekorda: Vampyromorphida (varem Vampyromorpha). Ta on sarnane nii kalmaari kui ka kaheksajalgsetega. Ta on oma klassi ainus säilinud liige. Esimest korda kirjeldati ja identifitseeriti ekslikult kaheksajalgseteks 1903. aastal.

Morfoloogia ja suurus

Vampiirkalmaar on suhteliselt väike: mantli pikkus on tavaliselt umbes 7–8 cm, kuid kogu keha koos väljaulatuvate lõngataoliste struktuuridega võib ulatuda kuni paarikümne sentimeetrini. Kehal on tihe, tumedat värvi pigment ja ümber käed ühendav õhuke võrkkude (webbing), mis annab loomale iseloomuliku „lõuendi”. Käte vahelt väljaulatuvad spetsiifilised niidid võimaldavad toidu püüdmist ja tunnetamist sügavas pimeduses.

Elupaik ja levik

Vampiirkalmaar eelistab jahedaid süvamere tsoone, kus valgus praktiliselt ei jõua. Ta elab tavaliselt sügavustes, kus hapnikutase on madalam (nn. oxygen minimum zones), mistõttu tal on kohastunud väga madala ainevahetuse ja efektiivse hapniku kasutamisega. Looduses on teda leitud mitmelt ookeanialalt troopilisest ja parasvöötmest kuni subarktika veteni.

Toitumine ja käitumine

Erinevalt paljudest teistest peajalgsetest ei ole vampiirkalmaar aktiivne röövloom. Selle peamine toitumisstrateegia keskendub orgaanilise sade (nn. „mere lumi”), mikroorganismid ja väiksed planktonilised osakesed. Ta kogub toitu kas limaga kaetud niitide ja võrgu abil või püüab väiksemaid selgrootuid. Lisaks kasutab ta madala ainevahetuse strateegiat, mis aitab energiat kokku hoida pimedas, külmas ja hapnikuvaeses keskkonnas.

Reproduktisioon ja areng

Vampiirkalmaarade paljunemisest on teada suhteliselt vähe, kuid nad munevad munad ja areng on aeglane — see on kooskõlas süvamere tingimustega. Emased kannavad mõnikord mune oma kehaga kuni koorumiseni või paigutavad need turvalisse süvamere piirkonda. Täiskasvanute eluiga ei ole täpselt määratletud, kuid tõenäoliselt kestab see mitu aastat.

Bioluminestsents ja kaitsemehhanismid

Vampiirkalmaal on mitmeid kohastumusi pimeduse vastu: keha pinnal ja mõnel juhul ka niitidel/esinemas valguse tootvad organid (fotoforid), mis aitavad kas peibutada saaki või segada võimalikke kiskjaid. Erinevalt mõnest teisest peajalgalsest ei pihusta ta tavapärast tinti rünnaku puhul; tema kaitserepertuaaris on pigem valguse kasutamine, kehavärvuse varieerimine ja võrgu/niitide kasutamine, et segadust tekitada või saaki kõrvale juhtida.

Tähtsus teaduses ja kaitse

  • Evolutsiooniline huvipunkt: vampiirkalmaar on ainulaadne tänapäevane liin, mis annab teadlastele olulist teavet peajalgsete evolutsioonist ja kohastumisest süvamere tingimustesse.
  • Uuringud: teda uuritakse seoses kohastumustega madala hapnikusisaldusega vetes, bioluminestsentsi ja ainulaadsete käitumuslike strateegiatega.
  • Kaitse: täpset populatsiooniseisu ei teata hästi; süvamere ökosüsteemi muutused (näiteks soojenemine ja deoksügeenimine) võivad mõjutada tema elupaiku. Praeguseks ei ole vampiirkalmaar laialt tuntud kui koheohustatud liik, kuid süvavee uuringud ja elupaikade kaitse on olulised.

Kokkuvõte: Vampyroteuthis infernalis on väike, ent evolutsiooniliselt huvitav süvamere peajalgne, kellel on mitmed eripärased kohastumused eluks pimedates, hapnikuvaestes sügavustes. Tema unikaalsed morfoloogilised ja käitumuslikud omadused teevad temast olulise uurimisobjekti nii anatoomia, ökoloogia kui ka evolutsioonibioloogia valdkonnas.