Viverravidae — välja surnud varased lihasööjad: päritolu ja tunnused
Viverravidae on välja surnud varajaste imetajatest lihasööjate perekond. Nad kuuluvad ülemperekonda Miacoidea ja elasid varasest paleotseenist kuni eotseenini. Esmakordselt ilmusid nad Põhja-Ameerika paleotseenis umbes 60 miljonit aastat tagasi.
Viverravidae on monofüleetiline perekond. Viverravideidel on molaaride arv vähenenud kahele ja kolju on pikk.
Tõenäoliselt ei ole nad suguluses ühegi elusoleva lihasööjaga. Varem arvati, et viverravid on kõige varasemad lihasööjad. Hiljutine uuring nende koljumorfoloogia kohta asetab nad väljapoole liigi Carnivora.
Lisainfo ja tunnused
Viverravide põhijooned näitavad kohastumust lihasöömiseks, kuid nende täpne koht põlvnemisahelas on olnud teaduslikult vaidlustatud. Peamised morfoloogilised tunnused on:
- molaaride arvu vähenemine — tavaliselt kaks molaaripaari, mis on vähem kui mitmetel hilisematel lihasööjatel;
- arengupoolel olevad ja teravad premolaarsed ning hästi eristuvad karniassiaalsed hambad, mis sobituvad lihaste lõikamiseks;
- pikem ja suhteliselt kitsas kolju, mis viitab teravale lõualihaste konfiguratsioonile ja saaginäolisele närimisele;
- rünnakule kohandunud kihvad ja üldine hammaste morfoloogia, mis osutab peamiselt lihatoidusele;
- kehasuuruselt üldjuhul väikesest kuni keskmise suuruseni — mõneti võrreldav tänaste genettide või väiksemate kiskjatega.
Levik ja fossiilne jäädvustus
Viverravide fossiile on leitud eelkõige Põhja-Ameerikast, kuid ka mõnest Euroopa leiukohast. Fossiilne kirje ulatub paleotseenist eotsiini, mis tähendab, et nad eksisteerisid ajal, mil maismaa faunad kohe pärast dinosauruste hävingut intensiivselt ümber kujunesid. Näiteks tuntumateks esindajateks on perekond Viverravus, mille liike on kirjeldatud mitmetest leiukohtadest.
Eluviis ja ökoloogia
Viverravid olid tõenäoliselt kiskjad, kes jahtisid väiksemaid imetajaid, selgrootuid ja linnuvorme või toitunud osaliselt ka kõrbetoidust — nende hammaste ja lõualihaste struktuur viitab lihalõhestusele ja saaginäolisele närimisele. Liikide elupaigad võisid olla mitmekesised: metsad, servaalad ja veidi avatumad alad, kus leidus peitekohti ja saaki. Käitumise osas eeldatakse, et nad olid peamiselt maapealsed, kuid mõned liigid võisid olla osavad ronijad.
Taksonoomia ja filogenees
Ajalooliselt on viverravide positsioon olnud vaidluse all: nad on kuulutatud kas algseteks Carnivora esindajateks või väljapoole kroonilist lihasööjate klapati jäävaks haruks. Kaasaegsed morfoloogilised analüüsid, eriti kolju ehituse uurimised, toetavad seisukohta, et nad ei pruugi olla otsesed eelkäijad tänapäevastele lihasööjatele, küll aga moodustavad eraldi, monofüleetilise filogeenilise hargnemise miakoidsete rühma sees või lähedal. Taksonoomias on kirjeldatud mitmeid perekondi ja liike, kuid nende täpne järjestus ja seosed nõuavad jätkuvat uurimist.
Väljasuremine
Viverravide väljasuremise põhjused ei ole täiesti selged, kuid tõenäoliselt mõjutasid neid mitu tegurit: kliimamuutused eotseenis, elupaikade ümberkujundumine ning konkurents uute lihasööjate rühmade — sealhulgas täiustatud carnívoremorfide ja hilisemate carnivoranitega — poolt. Nende pikaajaline edu varajases mammalfaunas katkestas ümberkorraldumine, mis eelistas teisi evolutsioonilisi ankrusid.
Kokkuvõte
Viverravidae olid varajased, välja surnud lihasööjad, kellel oli eripärane hammaste ja koljumorfoloogia, mis näitas kohastumust lihatoidusele. Kuigi nad olid olulised varajaseimatel imetajate kiskjate faunadel, jääb nende täpne seos tänapäevaste lihasööjate rühmaga vaidluse objektiks. Fossiilid annavad väärtuslikku teavet imetajate varajase evolutsiooni ja maismaa ökosüsteemide kujunemise kohta pärast kemmikatastroofi.
