Läänepoolne hall känguru
Lääne hall känguru (Macropus fuliginosus) on suur ja väga levinud känguru ehk makropood. Ta elab kogu Austraalia lõunaosas. Nad elavad Shark Bayst lõuna pool Lääne-Austraalias kuni Lääne-Victoria osariigini. Lõuna-Austraalias elavad nad piki rannikut. Nad elavad ka Murray-Darlingi basseinis Uus-Lõuna-Walesis ja Queenslandis. Lõuna-Austraalias Kangaroo Islandil elavat alamliiki nimetatakse Kangaroo Islandi känguruks.
Kirjeldus
Lääne hall känguru on üks suurimaid kängurusid. Ta kaalub 28-54 kg ja tema pikkus on 0,84-1,1 m, saba on 80-100 cm pikk ja ta on umbes 1,3 m pikk. Ta on sugudimorfne, kusjuures isasloomad on kuni kaks korda suuremad kui emasloomad. Tal on paks ja jämedavõitu karvkate, mille värvus varieerub helehallist pruunini. Kurgu, rindkere ja kõht on kahvatumad. Ta toitub öösel peamiselt rohttaimedest, kuid ka lehtpõõsastest ja madalatest puudest. Ta kannab hüüdnime Stinker, sest suguküpsetel isastel on karrile sarnane lõhn.
Känguru elab kuni 15-liikmelistes rühmades. Isased konkureerivad sigimisperioodil emasloomade pärast. Nende "poksivõistluste" ajal panevad nad käed kokku ja püüavad üksteist ümber lükata. Tavaliselt paaritub ainult rühma tugevaim isane. Tiinusperiood on 30-31 päeva. Pärast sünnitust kinnitub pisike Joey-poeg üheksa kuu jooksul emasloomade kotis oleva nisa külge. Pärast kotist väljumist jätkab ta piima joomist emakotist veel umbes üheksa kuud.
Klassifikatsioon
Austraalia aborigeenidele juba ammu tuntud, kuid eurooplaste jaoks oli läänepoolne hall pea 200 aasta jooksul suure, mõnikord koomilise taksonoomilise segaduse keskpunkt. Euroopa asunikud märkasid seda esmakordselt, kui suur maadeuurija Matthew Flinders 1802. aastal Kangaroo saarel maabus. Flinders tulistas mitu neist toiduks, kuid oletas, et tegemist on idahalli känguruga. 1803. aastal püüdsid prantsuse maadeavastajad mitu Kangaroo Islandi läänepoolset halli kängurut ja saatsid need koju Pariisi, kus nad elasid mõned aastad zooloogiaaias. Lõpuks tunnistasid Pariisi loodusmuuseumi teadlased, et need loomad on tõepoolest erinevad ja kirjeldasid 1817. aastal ametlikult liigi Macropus fuliginosus. Kahjuks kirjeldati seda ebaselgeks jäänud põhjustel kui Tasmaaniast pärit isendit.
Asi jäi sinna üle 100 aasta ja alles 1917. aastal mõistsid teadlased, et Tasmaania "metsakänguru" oli tegelikult Macropus giganteus, sama lääne hall känguru, mis oli ja on endiselt laialt levinud mandri viljakamates kaguosades. 1971. aastaks sai selgeks, et Kangaroo Islandi liik on sama, mis Lääne-Austraalia lõunaosa kängurud, ja et see populatsioon laienes ka suurele osale mandri idaosast. Mõnda aega kirjeldati kolme alamliiki, kahte mandril ja ühte Kangaroo saarel. Lõpuks, 1990. aastate alguseks, kujunes välja praegune arusaam.
Alaliigid
Läänehallidest on kaks alamliiki: Macropus fuliginosus fuliginosus, mis elab Kangaroo saarel, ja Macropus fuliginosus melanops, mis on eri tüüpi, mis muutub järk-järgult läänest itta.
Lääne-hall ei ela Austraalia troopilises põhjas ega viljakas kaguosas. Idahall ei ela üle NSW ja Lõuna-Austraalia piiri, kuid mõlemad liigid on levinud Murray-Darlingi basseini piirkonnas. Looduses ei ole nad kunagi ristunud, kuigi vangistuses on saadud hübriide idahallide emaste ja läänehallide isaste vahel.
Lääne-hallit känguru nimetatakse ka musta näoga känguruks, mallee-känguruks, nokikanguruks ja karnokanguruks.
Lääne hall känguru ja Joey
