Läänehall känguru (Macropus fuliginosus) — kirjeldus, levik ja alaliigid

Lääne hall känguru (Macropus fuliginosus) on suur ja väga levinud känguru ehk makropood. Ta elab kogu Austraalia lõunaosas. Nad elavad Shark Bayst lõuna pool Lääne-Austraalias kuni Lääne-Victoria osariigini. Lõuna-Austraalias elavad nad piki rannikut. Nad elavad ka Murray-Darlingi basseinis Uus-Lõuna-Walesis ja Queenslandis. Lõuna-Austraalias Kangaroo Islandil elavat alamliiki nimetatakse Kangaroo Islandi känguruks.

Üldkirjeldus

Macropus fuliginosus, ehk lääne hall känguru, on suur, tugeva kehaehitusega makropood. Värvus on tavaliselt pruuni ja halli varieeruv segu — selg on sageli tumedam ja allapoole äärtes heledam. Isased võivad olla iseloomulikult suuremad ja tumedamad kui emased. Karvkate on lühike ja tihe, kohati katkendlikult hele või kollaka varjundiga.

Suurus ja välimus

Pikkus (ilma sabata) ja kaal varieeruvad: täiskasvanud isased on oluliselt raskemad kui emased.
Saba on pikk ja tugev; seda kasutatakse tasakaalustamiseks ning toetumiseks istudes.
Tagajäsemed on pikad ja tugevad, kohandunud hüppamiseks; esijalad on lühemad ja õrnemad.

Käitumine ja ökoloogia

Lääne hall känguru on peamiselt hämarikuline kuni öine — nad toimetavad aktiivselt varahommikul ja õhtul, kuid võivad otsida toitu ka päeval jahedamatel aegadel. Neid võib sageli näha karjadena, mida nimetatakse "mobi"deks; grupp aitab avastada kiskjaid ja kaitsta sobivaid toitumisalasid. Liikumiseks hüppavad nad suuremate vahemaade katmiseks; hüppamise efektiivsus teeb neil võimalikuks säästvalt pikka maad läbida.

Toitumine

Toiduks on peamiselt muru ja muud taimed — lääne hall känguru on valdavalt rohusööja. Nad kohanevad hästi põua- ja poolkuiva tingimusega, suudavad hakata ära kasutama erinevaid taimeliike ja mõnikord rohtu toitumise puudusel. Toit otsitakse maapinnalt või madalalt taimestikult.

Paljunemine

Paljunemistsükkel sarnaneb teiste makropoodidega: rasedusaeg on lühike, sellele järgneb pikem kotipõhine ja imetamise periood. Emased kantavad järglast kotis—"joey" jääb pessa mitu kuud ja sõltub emast veel pärast pesa jätmist. Lõdvendatud viljastumine (embrüonaalne diapaus) võimaldab emastel reguleerida pesakonna ajastust vastavalt keskkonnatingimustele.

Levik ja alaliigid

Nagu alguses mainitud, esinevad lääne hallid kängurud laialdaselt Austraalia lõunaosas: Austraalia Lääne-Austraalias alates Shark Bayst lõunasuunas kuni Lääne-Victoria piiri ja piki Lõuna-Austraalia rannikualasid. Populatsioonid on teada ka Murray-Darlingi basseinis, Uus-Lõuna-Walesis ning osades Queenslandi piirkondades. Eraldi mainimise väärib Kangaroo Islandil elav alamliik, mida sageli kutsutakse Kangaroo Islandi känguruks. Liik jaguneb mitmeks lokaalseteks vormideks või alamliigiks, mis võivad erineda suuruse ja värvuse poolest vastavalt elupaigale.

Kaitse ja ohud

Isegi kui lääne hall känguru on laialt levinud ja üldiselt rühmitatakse see liik IUCN-i seisukohalt sageli kui vähem muret tekitav, on kohalikke ohte, mis mõjutavad populatsioone. Peamised ohutegurid on elupaikade killustatus, põud, toidu- ja veepuudus, teedeõnnetused ning põllumajanduslikud konfliktid (kängurud võivad kahjustada kultuure). Mõnes piirkonnas reguleeritakse populatsioone jahipidamise ja haldamismeetmetega.

Suhe inimestega

Lääne hall känguru on tuntud osa Austraalia looduspildist ja turistide huvipakkuv liik. Samas tekitab liigi suur arv mõnes piirkonnas põllumajanduses pingeid, mistõttu on kasutusel erinevad paiksed haldusmeetmed. Kängurud on ka teadustöö objektiks — nende kohanemisvõime ja sotsiaalne käitumine pakuvad väärtuslikku infot ökoloogia ja käitumisbioloogia uurimiseks.

Kokkuvõte

Lääne hall känguru (Macropus fuliginosus) on tugev ja laialt levinud Austraalia makropood, kohanenud elama mitmesugustes lõunapoolsetes elupaikades. Nad on olulised nii ökosüsteemide toimimiseks kui ka kultuuriliselt ning vajavad jätkuvalt lokaalset jälgimist ja juhtimist, et hoida inimmõjud tasakaalus loodusliku populatsiooniga.

Kirjeldus

Lääne hall känguru on üks suurimaid kängurusid. Ta kaalub 28-54 kg ja tema pikkus on 0,84-1,1 m, saba on 80-100 cm pikk ja ta on umbes 1,3 m pikk. Ta on sugudimorfne, kusjuures isasloomad on kuni kaks korda suuremad kui emasloomad. Tal on paks ja jämedavõitu karvkate, mille värvus varieerub helehallist pruunini. Kurgu, rindkere ja kõht on kahvatumad. Ta toitub öösel peamiselt rohttaimedest, kuid ka lehtpõõsastest ja madalatest puudest. Ta kannab hüüdnime Stinker, sest suguküpsetel isastel on karrile sarnane lõhn.

Känguru elab kuni 15-liikmelistes rühmades. Isased konkureerivad sigimisperioodil emasloomade pärast. Nende "poksivõistluste" ajal panevad nad käed kokku ja püüavad üksteist ümber lükata. Tavaliselt paaritub ainult rühma tugevaim isane. Tiinusperiood on 30-31 päeva. Pärast sünnitust kinnitub pisike Joey-poeg üheksa kuu jooksul emasloomade kotis oleva nisa külge. Pärast kotist väljumist jätkab ta piima joomist emakotist veel umbes üheksa kuud.

Klassifikatsioon

Austraalia aborigeenidele juba ammu tuntud, kuid eurooplaste jaoks oli läänepoolne hall pea 200 aasta jooksul suure, mõnikord koomilise taksonoomilise segaduse keskpunkt. Euroopa asunikud märkasid seda esmakordselt, kui suur maadeuurija Matthew Flinders 1802. aastal Kangaroo saarel maabus. Flinders tulistas mitu neist toiduks, kuid oletas, et tegemist on idahalli känguruga. 1803. aastal püüdsid prantsuse maadeavastajad mitu Kangaroo Islandi läänepoolset halli kängurut ja saatsid need koju Pariisi, kus nad elasid mõned aastad zooloogiaaias. Lõpuks tunnistasid Pariisi loodusmuuseumi teadlased, et need loomad on tõepoolest erinevad ja kirjeldasid 1817. aastal ametlikult liigi Macropus fuliginosus. Kahjuks kirjeldati seda ebaselgeks jäänud põhjustel kui Tasmaaniast pärit isendit.

Asi jäi sinna üle 100 aasta ja alles 1917. aastal mõistsid teadlased, et Tasmaania "metsakänguru" oli tegelikult Macropus giganteus, sama lääne hall känguru, mis oli ja on endiselt laialt levinud mandri viljakamates kaguosades. 1971. aastaks sai selgeks, et Kangaroo Islandi liik on sama, mis Lääne-Austraalia lõunaosa kängurud, ja et see populatsioon laienes ka suurele osale mandri idaosast. Mõnda aega kirjeldati kolme alamliiki, kahte mandril ja ühte Kangaroo saarel. Lõpuks, 1990. aastate alguseks, kujunes välja praegune arusaam.

Alaliigid

Läänehallidest on kaks alamliiki: Macropus fuliginosus fuliginosus, mis elab Kangaroo saarel, ja Macropus fuliginosus melanops, mis on eri tüüpi, mis muutub järk-järgult läänest itta.

Lääne-hall ei ela Austraalia troopilises põhjas ega viljakas kaguosas. Idahall ei ela üle NSW ja Lõuna-Austraalia piiri, kuid mõlemad liigid on levinud Murray-Darlingi basseini piirkonnas. Looduses ei ole nad kunagi ristunud, kuigi vangistuses on saadud hübriide idahallide emaste ja läänehallide isaste vahel.

Lääne-hallit känguru nimetatakse ka musta näoga känguruks, mallee-känguruks, nokikanguruks ja karnokanguruks.

Lääne hall känguru ja Joey