Velocisaurus oli Ceratosaurusega suguluses olev theropoodne dinosaurus. Tema jäänused leiti Patagooniast, kriidiajastu kihistutest.
See loom on tuntud ainult oma jalgade ja jalgade luude järgi. Velocisaurus oli tõenäoliselt umbes 1,2 meetri pikkune. Jalg on ainulaadne selle poolest, et keskmine (kolmas) metatarsaal (jalaluu) oli peamine raskust kandev element. Selle ülemine ots on paksenenud ning külgnevate teise ja neljanda metatarsaalide võllid on oluliselt hõrenenud. Selline seisund on teiste theropoodide, sealhulgas lindude puhul tundmatu, kuid sarnane ülesehitus esines kolmeharjalistel hobustel (nagu Mesohippus). José Bonaparte seletas seda kui kohanemist cursoriaalse (jooksva) eluviisiga. Ta oletas, et Velocisaurus ise oli kõikjal sööja, sest ainus leitud neljanda varba küünis ei olnud kõver, vaid suhteliselt sirge.
Avastamine ja liigitus
Tüübimaterjal koosneb peamiselt alakeha ja jalaluidest ning see piirab meie teadmisi looma üldise anatoomia kohta. Velocisaurus kuulub väiksemate, kergete theropoodide hulka ja algselt seostas teda Ceratosauruse sugukonnaga. Seetõttu pannakse ta tavaliselt Ceratosauria või selle lähikonda kuuluvate rühmade hulka, kuid fragmentaarse materjali tõttu on täpne taksonoomiline paigutus jäänud mõnevõrra ebakindlaks ja on olnud eri uuringutes vaidluse objektiks.
Anatoomia ja kohastumine jooksmiseks
Velocisaurus metatarsaali-ehitus on tema kõige silmapaistvam tunnus: kolmas metatarsaal on märgatavalt jämedam ja kandis suurema osa kehakaalust, samal ajal kui teise ja neljanda metatarsaali varred on teravamalt kokku tõmbunud. See on näide konvergentsist teiste kiiresti liikuva selgroogsete rühmadega — sarnaseid lahendusi on leidunud näiteks kolmekäpalistel imetajatel (Mesohippus) või mõnel tänapäevase lennuvõimetu ja kiirel liikumisel põhineval linnul.
Selline anatoomia viitab tugevatele kohastumustele jooksvale (cursoriaalsele) eluviisile: need muutused vähendavad alajäseme inertsust ja parandavad astme efektiivsust ning kiiret liikumist. Samas ei sarnane see tingimata arctometatarsaalsele ülesehitusele, mida on kirjeldatud mõnede teiste theropoodide puhul — Velocisaurus omapärad on omaette eristuv lahendus.
Elustiil ja toitumine
Suuruselt väike ja jäsemete poolest kerge keha vihjab, et Velocisaurus võis olla kiire ja agiilne — kas püüdes väiksemaid röövloomi ja selgrootuid või otsides kiiresti kättesaadavat toitu maapinnal. José Bonaparte märkis, et ainus leitud varbaküünis oli suhteliselt sirge, mistõttu oli võimalik, et loom ei olnud spetsialiseerunud suurte saakloomade haaramiseks; seega on arvatud võimalust, et ta võis olla kõike-sööja (omniivoor) või toitus väikestest selgrootutest ja taimedest. Täpse toitumise kindlakstegemiseks napib otseseid tõendeid (nt hammaste jäänuseid), sest säilinud materjal koosneb peamiselt jalgadest.
Tähtsus ja uurimise perspektiivid
Velocisaurus on tähtis, sest näitab, kuidas eri rühmad võisid sõltumatult arendada jooksule kohanduvaid jalgade struktuure. Ta lisab teadmisi Gondwana (nt Patagoonia) väikeste theropoodide mitmekesisusest kriidiajastus. Kuna teadaolev materjal on piiratud, võib tulevased leiud (täiendavad luud, koljufragmendid või täpsem stratigraafiline kontekst) oluliselt parandada arusaama liigi bioloogiast ja täpsustada tema positsiooni theropoodide sugupuus.
Kokkuvõte
- Velocisaurus on väikese kehaehitusega theropood Patagooniast, tuntud peamiselt unikaalsete metatarsaalluude järgi.
- Anatoomia viitab tugevale kohastumusele kiirele jooksmisele; keskne raskuskandev metatarsaal eristab teda teistest theropoodidest.
- Toitumise ja täpse taksonoomia osas valitseb ebakindlus seni, kuni leitakse rohkem fossiilmaterjali.
Lisauuringud ja uued leiud on vajalikud, et kinnitada Velocisaurusi rolli Patagoonia ökosüsteemis ning selgitada tema lähemat sugulussidemeid muu ceratosauri- ja abelisauruse tõrklise rühmaga.