Jalaluu (metatarsaalid) – ehitus, funktsioon ja sagedased vigastused

Jalaluu ehk metatarsaalid on jalgade viie pika luu rühm. Need asuvad taga- ja keskjalaluu ning varbavahede vahel ning moodustavad jala keskosa. Metatarsaalluud annavad kuju ja stabiilsuse ette-, keskmisele ja tagajalgade ühenduskohale ning osalevad ka kaarstruktuuride moodustamises.

Metatarsaalluid numberdatakse tavaliselt suurvarbast lähtudes: esimene, teine, kolmas, neljas ja viies metatarsaaliluu. Neid saab nummerdada ka Rooma numbritega. Metatarsaalid on anatoomiliselt sarnased käe metakarpaalsete luudega — mõlemad koosnevad baasist, varrest (diafüüs) ja peast ning pakuvad kinnitust lihastele ja sidemetele.

Spordis, eriti jalgpallijalatsite kergete ja madala kaitse tõttu, esinevad metatarsaalluumurrud suhteliselt tihti. Näiteks on 5. metatarsaali baasi murd (nn Jonesi murd või tuberosuse avulsioon) jalgpallurite ja teiste spordialade harrastajate seas levinud vigastus. 2010. aastal hakati mõningaid mängijaid varustama täiendava pealmise osa kaitsega — kummist või silikoonist polstri-sokkidega — et vähendada otsese löögi ja kokkupõrke mõju.

Ehitus ja anatoomia

Osad: iga metatarsaalluu koosneb baasist (proksimaalne ots), varrest ja peast (distaalne ots), mis liigub varbaga (proksimaalse falangiga).
Artikulatsioonid: metatarsaalluud liiguvad tagajalaluu (tarsustega) ja proksimaalsete varba falangidega läbi tarsometatarsaalse ja metatarsafofalangeaalliigese.
Lihaste ja sidemete kinnitused: metatarsaalidel kinnituvad isoleeritud lihased (nt interosseid, lumbricalsed) ning pealis- ja sügavad sidemed, mis hoiavad ära liigse liikumise ja toetavad kaari.
Vereringe ja närvid: vereringet toovad peamiselt jalalaba arterid (nt a. dorsalis pedis ja sääre-plantaarse harud). Sensoorse ja motoorse innerveerimisega osalevad peroneaalsed ja plantaar- närvid.

Funktsioon

Metatarsaalluud täidavad mitut olulist ülesannet:

Toetavad ja hoiavad ära jala pikk- ja ristkaar (longitudinal ja transverse arches).
Kannavad kehakaalu seistes ja kõndides — eriti ülekaal langeb esimesele ja teisele metatarsaalluule ning eesmisel jalataldal.
Osalevad toe-andva ja propulsioni faasis kõndimisel ja jooksmisel, kui varvaste kaudu jõud maapinnast edasi liigub.

Sagedased vigastused

Metatarsaalidega seotud vigastused on mitmekesised:

Õhkimismurrud (stressifraktuurid): korduv koormus põhjustab ülepinge tõttu riket, tavaliselt 2. või 3. metatarsaalluus — sage tantsijatel ja jooksmisharrastajatel.
Akute murrud: otsene löök või vigastus võib murda metatarsaali diafüüsi või pea; valu ja turse tekivad kiiresti.
5. metatarsaali murd – Jonesi murd ja tuberosuse avulsioon: Jonesi murd asub 5. metatarsaali baasist ligikaudu 1,5–3 cm proksimaalsel küljel ja on haavatav mitteliitumisele. Tuberosuse avulsioon tekib tavaliselt säärelihaste tõmbejõul.
Lisfranci liigesekahjustus: tarsometatarsaalse liigesliidese trauma, mis võib kaasneda metatarsaalide nihestuste ja sidemete pisaratega — nõuab tihti kiiret diagnoosi ja ravi.
Põletikulised probleemid: bursiit, metatarsalgia (valu jala eesosas), Mortoni neuroom (närvikoe paksenemine interdigsiaalsetes piirkondades).

Sümptomid

Valu jalalaba eesosas, mis halveneb kaalutõstmisel või jooksul.
Turse ja sinikas murde piirkonnas.
Raskus või võimetus jalale toetuda.
Pikliku ülepinge korral tekib esimeste päevade asemel järjest suurenev tuim või terav valu.

Diagnoos

Arst küsib vigastuse tekkimist ja teeb kliinilise läbivaatuse. Tavaliselt kasutatakse ka pildidiagnostikat:

Röntgen annab esmase ülevaate ägedatest murrudest.
CT on kasulik keeruliste murdude ja liigeste hindamiseks.
MRI või luu-scan (bone scan) aitab tuvastada stressifraktuure ja pehme koe kahjustusi.

Ravi

Ravi sõltub murde tüübist, nihestusest ja patsiendi tegevusest (nt sportlase vajadustest):

Konservatiivne: puhkus, RICE (rest, ice, compression, elevation), valuravimid, immobilisatsioon kergemas murdos, kõndimis-karkude või bootiga üldjuhul 4–6 nädalat stressi vähendamiseks.
Mitteniituvatel või nihkunud murdudel: ortopeediline hindamine ja tihti kirurgiline fikseerimine (niit, kruvi või plaat), eriti Jonesi murdude ja suure nihkega murdude korral.
Stressifraktuur: koormuse peatamine, tagasijõudmise kontrollitud plaan, mõnikord lühiajaline immobilisatsioon; kui konservatiivne ravi ebaõnnestub, võib kaaluda kirurgiat.
Lisfranc-kahjustus: sageli nõuab avatud reduktsiooni ja sisemist fikseerimist või liigeseliiduse (arthrodesis) kaalumist, sõltuvalt kahjustuse raskusest.

Taastusravi ja ennetus

Taastusravi keskendub valuvähendusele, liikuvuse taastamisele, jalalihaste tugevdamisele ja biomehaanika korrigeerimisele:

Füsioteraapia: liigesliikuvuse harjutused, varvaste ja jala sügavate lihaste tugevdamine, tasakaaluharjutused.
Järk-järgult koormuse suurendamine — eriti sportlaste puhul individuaalne tagasipöördumise plaan.
Ennetus: sobivad jalanõud, ortopeedilised sisetallad biomehaanika korrigeerimiseks, treeningkoormuse järkjärguline tõstmine ja piisav taastumisaeg.
Luude tervise toetamine: piisav kaltsiumi- ja D-vitamiini tarbimine, hormonaalse tasakaalu kontroll vajaduse korral.

Prognoos

Enamik metatarsaalluumurde paraneb korraliku diagnoosi ja ravi korral hästi. Kuid mõnel juhul — eriti Jonesi murdude, ebaõnnestunud konservatiivse ravi või Lisfranci kahjustuste puhul — võivad esineda mitteliitumise, püsiva valu või artriidi riskid. Varajane diagnoos ja õige ravi annavad parima võimaluse täielikuks taastumiseks.

Kui tunnete jalas tugevat valu pärast otsest vigastust või kui krooniline valu halvendab igapäevatoiminguid või sportimist, pöörduge arsti poole — varane hindamine ja õige raviga plaan vähendavad pikaajalisi tüsistusi.