Laanejalgsed (Cephalochordata) — lantseletid ja selgroogsete päritolu

Laanejalgsed ehk Cephalochordata on algupäraste kõõluste rühm, mida varem nimetati Amphioxus'iks. Siia kuuluvad ka Pikaia, üks tuntumaid kambriumiajast säilinud fossiile, mis annab olulisi vihjeid akordiliste organismide varasele ajaloole.

Lantseletid on iidse akordiliste sugukonna tänapäevased ellujäänud, mille fossiilsed leiud ulatuvad tagasi kambriumi perioodi. Lancelettide kohta öeldakse tavaliselt, et nad on kraniaatide sõsarrühm. Nad on väike rühm, mis koosneb umbes 30 liigist kahes perekonnas. Enamik liike on suhteliselt väikesed (tavaline pikkus umbes 3–7 cm), kuid morfoloogiliselt säilitavad nad põhijooni, mis iseloomustavad akordaatide algset ehitust.

Anatoomia ja elutegevus

Lantseletid on tuntud lihtsa ja selgelt sekmenteeritud kehakuju poolest. Peamised tunnused:

• Notochord (seljatugi) – elastne tugistruktuur, mis ulatub pea suunas ja annab keha jäikuse; erinevalt selgroogsetest ei asendu see luukehaga.
• Õõnesnärvijuhe – dorsaalne närvikimp, mis paikneb notokordi kohal.
• Neeluavamid (pharyngeal slits) – rohked avad neelutorus, mis on filtreerimiseks ja hingamiseks; neisse kinnitub limast koogikujuline materjal, mille endostüül toodab.
• Post-anaalne sabajätke ja selgelt jaotunud lihassegmentide (müomeeride) rida, mis võimaldab vikselt ujumist.

Neelutorus tekkivast veevoolust püütakse toiduosakesi limast, mida toodab endostüül (tähtis struktuur, homoloogne kilpnäärmega). Vereringe on lihtne ja südame moodi organit ei ole — vere liikumist soodustavad peristaltilised veresoonete kokkutõmbed.

Elupaik, söötmine ja paljunemine

Laanepüüdeid leidub tavaliselt liiva sisse mattunud parasvöötme või troopiliste merede madalates osades. Nad elavad osaliselt liiva või muda sisse matunult, jättes neelutoruga avatuks vaid esiosa, et läbi tõmmata vett ja kanda toitaineid. Toit koosneb peamiselt planktonist ja peenest orgaanilisest osakestest.

Aasias korjatakse neid kaubanduslikult inimeste ja koduloomade toiduks ning kohati ka bait'iks. Lantseletid on enamasti dioikilised (eraldi sugupooled) ja paljunevad väljapritsitud spermide ja munarakkude abil väliskestadest; viljastatud viljad arenevad planktoniliseks larvaks, mis hiljem metamorfoseerub täiskasvanuks.

Teaduslik tähtsus ja evolutsiooniline koht

Lantseletid on zooloogias oluline uurimisobjekt, kuna annavad vihjeid selgroogsete päritolu kohta. Nende lihtne, kuid selgesti akordaatne kehaehitus ja geneetilised tunnused (näiteks Hox-geenide paigutus ja paljud arengu‑geenid) aitavad rekonstrueerida, milline võis olla selgroogsete eelkäija. Võrreldes kalade ja teiste selgroogsetega annavad lantseletid pildi akordaatide algsest anatoomiast ja arengumehhanismidest.

Lisaks morfoloogiale on lantseletid tähtsad molekulaarbioloogias ja arengubioloogias — neid kasutatakse mudelorganismina, et uurida geenide ekspressiooni mustreid, kilpnäärme eellase (endostüüli) funktsiooni ning närvisüsteemi ja lihassüsteemi evolutsiooni.

Kaitse ja säilitamine

Kuigi lantseletid ei ole laialt ohustatud kui rühm, võivad kohalikud populatsioonid kannatada saastatuse, elupaikade hävitamise ja intensiivse korjamise tõttu. Uurijad rõhutavad, et nende ökoloogiline ja teaduslik väärtus teeb oluliste populatsioonide ja elupaikade säilitamise vajalikuks.

Kokkuvõtlikult annavad laanejalgsed ehk lantseletid väärtusliku akna akordaatide ja selgroogsete eelajalukku: nad ühendavad lihtsa morfoloogilise struktuuri ja geneetilise sarnasuse, mida teadlased kasutavad, et mõista keerukamate loomade — sealhulgas inimeste — evolutsiooni ja arengut.

Küsimused ja vastused

K: Mis on laaneotsad?

K: Millised on nende fossiilid?

K: Milline on lantsellettide seos kraniaatidega?

K: Mitu liiki laanerakke on olemas?

K: Kus leidub tavaliselt laanerähnilisi?

K: Kas inimesed söövad laanepüüdeid?

K: Miks on laanepüü olulised zooloogias?

Otsing