Leishmania: parasiit, levik ja haigus (leishmaniaas)

Leishmania: põhjalik ülevaade parasiidist, levikust, sümptomitest, diagnoosist, ravist ja ennetusest — praktiline juhend leishmaniaasi mõistmiseks ja kaitseks.

Leishmania on leishmaniaasiat põhjustav protistlik organism. Tegemist on Trypanosomatide parasiidiga, mis kuulub Euglenozoa sugukonda.

Seda levitavad liivakärbsed perekonnast Phlebotomus vanas maailmas ja perekonnast Lutzomyia uues maailmas.

Nende peamised peremeesloomad on selgroogsed; Leishmania nakatab tavaliselt hürakesi, kährikkoeri, närilisi ja inimesi. Leishmania nakatab praegu 12 miljonit inimest 98 riigis. Parasiit nimetati 1903. aastal šoti patoloogi William Boog Leishmani järgi.

Elutsükkel ja morfoloogia

Leishmania elutsükkel vaheldub liivakärbse vektori ja selgroogse peremehe vahel. Parasiidil on kaks peamist vormi:

• Promastigoot – piklik, saharasarnase loksutamisega flagellumiga vorm, mis lokaliseerub liivakärbse seedetraktis ja on nakkusohtlik, kui kärbes inimene või loomaga verd imeb.
• Amastigoot – lühike, ilma välise flagellumita vorm, mis elab peremehe makrofaagides ja teistes rakkudes ning paljuneb rakusiseselt.

Haiguse vormid ja sümptomid

Leishmania põhjustab mitut kliinilist vormi sõltuvalt liigist ja peremehe immuunsusest:

• Kutaanne leishmaniaas – kõige levinum vorm; põhjustab nahal haavandeid, sõlmekesi või armistumist. Tavaliselt ei ole eluohtlik, kuid võib jätta püsivaid arme ja puuet.
• Mükokutaanne (nina-suu-neelu) leishmaniaas – esineb peamiselt Lõuna-Ameerikas ja võib kahjustada ninakõrvalkoobast, huuli ja kõri, põhjustades tõsist hävitust.
• Visceraalne leishmaniaas (kala-azar) – süsteemne infektsioon, mis mõjutab maksa, põrna ja luuüdi; sümptomiteks palavik, kaalukaotus, aneemia ja immunosupressioon. Ilma ravita võib olla surmav.

Diagnoos ja ravi

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, epidemioloogial ja laboratoorsel kinnitusel:

• mikroskoopiline uurimine naha- või siseelundite proovist (amastigoodid makrofagides),
• kultuur ja PCR spetsiifilise liigi tuvastamiseks,
• seroloogilised testid (nt rK39) visceraalse leishmaniaasi puhul.

• antimonialsed ühendid (pentavalentne antimoon) – traditsiooniline ravi paljudes piirkondades,
• amfoteritsiin B (sh liposoomne vorm) – eriti visceraalse ja raskemate juhtude korral,
• miltefosine – suukaudne ravim, kasutusel mõnes riigis,
• terpeutiline lõikus või lokaalsed süstid kergetes kutaansetes juhtudes.

Ennetus ja kontroll

Ennetuse keskmes on liivakärbeste vastu võitlemine ja nakkusallikate haldamine:

• isiklikud kaitsevahendid: insektitsiidiga töödeldud võrgud ja riided, putukaõli sisaldavad spreid;
• vektorikontroll: elupaikade vähendamine, liivakärbeste asustuse häirimine ja sise- ning välistingimustes insektitsiidide kasutus;
• reservuaaride kontroll: näiteks koerte ravi või vaktsineerimine piirkondades, kus koerad on oluline nakkusallikas;
• avastusskeemid ja ravi kättesaadavuse parandamine, et vähendada edasikandumist.

Levik ja epidemioloogia

Leishmania esineb peamiselt troopilistes ja subtroopilistes piirkondades ning ka mõnedes parasvöötme kohtades. Kõrge levikuga piirkonnad on Lõuna-Ameerika, Vahemere piirkond, Lähis-Ida, Kesk-Aasia, Ida-Aafrika ja India alam-saar. WHO hinnangul on miljoneid inimesi riskirühmas ning ligikaudu 12 miljonit nakatunut 98 riigis, kuigi tegelik arv võib varieeruda registreerimise ja diagnostika erisuste tõttu. Visceralne leishmaniaas on üks olulisi parasiithaiguste põhjustajaid, mis vajab kiiret sekkumist.

Peamised liigid ja ajalugu

Mõned meditsiiniliselt olulised Leishmania liigid on: Leishmania donovani, L. infantum/L. chagasi, L. major, L. tropica, L. braziliensis jt. Liigid erinevad kliiniliste ilmingute ja geograafilise leviku poolest ning määravad sageli ka ravi ja kontrollimeetmeid.

Parasiit sai oma nime 1903. aastal šoti patoloogi William Boog Leishmani järgi, kes aitas selle avastada ja kirjeldada koos teiste teadlastega.

Kokkuvõte

Leishmania on mitmekülgne protistlik parasiit, mis põhjustab nii lokaalseid naha- kui ka eluohtlikke süsteemseid haigusi. Efektiivne kontroll nõuab vektori ja reservuaaride vähendamist, varajast diagnoosi ning sobivat ravi. Kliiniline variatsioon ja ravimresistentsus muudavad olukorra mõnes piirkonnas keerukaks, mistõttu on oluline jätkuv epidemioloogiline järelevalve ja tervishoiusüsteemide tugevdamine.

Struktuur

Leishmanial on raku välisküljel lipofosfoglükaankate. See on vallandaja tollilaadsele retseptorile 2, mis on signaaliretseptor, mis vallandab imetajatel kaasasündinud immuunvastuse. Parasiit peab vastu immuunsüsteemi vasturünnakule. On olemas ravimeetodid, mis seisnevad immuunsüsteemi reageerimise abistamises.

Leishmania elutsükkel

Otsing