Lehekaevur on putuka vastne, mis elab lehe sees ja sööb seda. Enamik lehekaevandajatest on koid (Lepidoptera), saekärbsed (Symphyta, herilaste liik) ja kärbsed (Diptera). Seda teevad ka mõned mardikad. Lehekaevurid asuvad tavaliselt kahe leheepidermise vahelises koes (mesofüllis) ning toituvad selle rakkudest, jättes sageli terveid lehevälispindu.

Kaevanduse ehitus ja toitumine

Sarnaselt puukoorjatele on lehekaevurid kaitstud paljude kiskjate ja taimede kaitse eest, sest nad toituvad lehe sees, süües selle kudesid. Nad söövad eelkõige neid kihte, kus on kõige vähem tselluloosi — peamiselt lehe parenhüümkihti. Mõned liigid eelistavad teatud taimeliike; näiteks on täheldatud, et nad ründavad Quercus roburi (inglise tamm), valides kohti, kus on vähem tanniini. Tanniin on keemiline aine, mida puu toodab surnemat või ebasöödavust suurendava ühendina — see vähendab mõnede vastsete söömishoogusid.

Kaevanduse kuju, frass ja liigituvus

Toitumistunneli muster ja kaevandatud lehe kiht aitavad sageli määrata, milline putukas on vastutav — mõnikord liigi täpsegi. Lehemiin (miin) sisaldab sageli vastse väljaheiteid ehk frassi; frassi paiknemine, värvus ja ladestumise muster, miini kuju (lineaarne, serpentiinne, plekiline ehk 'blotch', tentiform jms) ning peremeestaime identiteet annavad olulisi liigituvuse märke. Lisaks võib mõne liigi vastne kaevata ka teistes taimeosades, näiteks vilja pinnal või varre- ja juurepindadel.

Elutsükkel ja käitumine

Tavaliselt muneb täiskasvanu muna lehe pinnale või otse epidermaalrakule; koorunud vastne tungib epidermeesse ja hakkab seestpoolt edasi sööma. Mõned liigid pürgivad minu sees kuni nukkumiseni, teised väljuvad enne nukkumist lehelt. Paljud lehekaevurid annavad aastas ühe või mitu põlvkonda, sõltuvalt liigist ja kliimast. Kuigi lehekaevimine annab teatud kaitse väliskiskjate eest, ründavad neid sageli parasitoidist herilased ja teised parasiidid, kes tunnevad vastsed lehe seest üles.

Mõju taimele ja majanduslik tähtsus

Lehekaevurite kahjustus ulatub kosmeetilisest plekist lehtede osalise või täieliku varisemiseni. Suurel populatsioonil võivad nad vähendada fotosünteesi, pidurdada taime kasvu ja halvendada viljakust, mis võib olla probleem viljapuuaedades, põllukultuurides ja dekoratiivtaimedes. Mõnel liigiga seotud kahjustus on aga peamiselt visuaalne ega ohusta taime elu.

Tuvastamine ja tõrje

  • Visuaalne kontroll: otsida lehtedelt tüüpilisi kaevandusi ja frassi.
  • Sanitaarmeetmed: kahjustatud lehtede korrapärane eemaldamine ja põletamine vähendab vastsete populatsiooni.
  • Bioloogiline tõrje: parasitoidsete väikesmardikate ja mõnede röövtoiduliste putukate toetamine võib olla efektiivne.
  • Keemiline tõrje: pind- või süsteemsete insektitsiidide kasutamine võib mõnel juhul aidata, kuid nende efektiivsus sõltub liigist ja elutsükli faasist — vastsed, mis asuvad lehesisus, on tihti raskesti saavutatavad.
  • Taimekoosluse mitmekesistamine ja tervislike kasvutingimuste säilitamine vähendavad lehekaevurite levinust.

Lisamärkused

On oletatud, et mõnede lehtede värvilisuse või mustrite kujunemine võib olla osa taime kaitsestrateegiast: selline värvitus võib petta täiskasvanud lehekaevandajaid, tekitades mulje, et leht on juba kahjustatud või väheväärtuslik ja seega ebasobiv munemiseks. Samas on lehekaevurid väga erinevad nii välimuselt kui ka elutüübilt, mistõttu õige liigi määramiseks kasutatakse sageli kombineeritult kaevanduse kuju, frassi mustrit, peremeest ja vajadusel vastse või nuku mikroskoopilist uurimist.